te joonistate?”
Naine pööras järsult pead. Ta pilk oli muutunud valvsaks.
„Jah, sirgeldan vahel üht-teist. Käeharjutuseks.”
„Kas tohib vaadata?” Rävel sirutas käe mapi poole.
„Need on alles viimistlemata,” tõrjuti kärmelt. „Pole midagi erilist.”
Rita Soomre pilk saatis ärevalt arsti liigutusi. Poleks Rävel äsja istunud sünnipäevalauas, oleks ta arvatavasti märganud naise tõrjuvat hoiakut, nüüd aga lisas naise ilmne ärevus aina uudishimu. Juba oligi joonistusmapp Räveli käes. Mees hakkas seda lehitsema.
„Tohoo!..”
Hoogsa tabava joonega kriitpaberile kantud näod: Erna laiad põsenukid ja lapsesilmad, vanemõe püstakas nina ja lõualott, doktor Levini jahe kreeka profiil ja tema ise, Rävel, sünge pilk kortsus kulmude all, tugevad lõuapärad kokku pigistatud. Hetkeks ununesid palat tema ümber ja noor naiskunstnik, kes teda umbusklikult silmitses. Rävel nägi ainult portreed. Sellisena polnud ta ennast tundnud.
Lõpuks pani ta lehe vaikides kõrvale ja vaatas edasi. Doktor Vilderi poisikeselik naeratus nirginäol, õde Linda pilukil jultunud silmad… „Teil on kätt,” pomises Rävel.
„Need vajavad veel tublisti tööd,” arvas Rita Soomre. Mõnda aega vaikisid mõlemad. Siis küsis naine:
„Võin ma juba tõusta?”
„Täna mitte, homme.”
Rävel oli juba ukse juures, kui kuulis selja taga vaikset häält: „Doktor Rävel!”
Ta pöördus järsult ringi.
„Kas te võite mulle öelda, mis mul viga on?”
„Teil on neerud haiged.”
„Kas väga haiged, doktor Rävel?”
„Jah, Rita.” Rävel nimetas teda enese märkamata eesnime pidi. „Tänan, doktor.”
Oma kabinetti jõudnud, heitis Rävel kitli õlgadelt. Miks see portree, pagana pihta, teda nii puudutas? Joonistagu või tehku mis tahab, tema, Räveli asi on ravida seda naist ja ongi kõik. Rävel oli ennast alati pidanud kahe jalaga maa peal seisvaks meheks. Enesekindlaks, võrdlemisi edukaks meheks. Portree näitas hoopis teist, kahtlevat, murelikku Rävelit. Tuli see visand lihtsalt unustada. Ja ometi tunnetas Rävel sellest Õhtust peale mingit sidet enda ja haige kunstniku vahel. See naine oli osanud teda läbi näha.
Tuba polnud kuigi suur, viisteist-kuusteist ruutmeetrit. Pruuniks võõbatud pottahi oli põrandaga ühte värvi. Hädapärast võis siin ka ilma remondita läbi ajada. Hoovile avanev aken oli pisikesevõitu, kuid kirjutuslaua jaoks valgust piisas. Madal üheinimesekušett, kapp, paar tooli punasekirjul luitunud plüüsvaibal – kõik see oli parasjagu kulunud. Rävelile oli tuba vastuvõetav. Ta teadis, et paremat on raske leida, või kui, siis ränga hinna eest. Aasta viiekümnene tüse perenaine jälgis teda enesekindlal ilmel. Naine teadis toa hinda ja kaubelda olnuks mõttetu. Rävel maksis kahe kuu eest ette. Perenaine luges raha väärika aeglusega üle ning ulatas siis uuele üürilisele võtme. Süüa teha siin ei saanud, kuid ega ta oleks seda ka viitsinud. Lõunat saab haiglast, õhtust sööb väljas või toob midagi kaasa. Halb ainult, et telefoni polnud.
Sellega on siis korras. Homme kolib ta sisse. Õieti polnudki midagi kolida: kohvritäis riideid, teine raamatuid, takso toob need ühe korraga kohale. Ja eks ta hakkab käima ka vanas kodus, lahutada nad ju ei kavatse. Rävel pistis võtme tasku ning otsustas, et läheb ja istub kuskil baaris.
Oli juba päris hilja, kui Rävel veidi kangete jalgadega puutrepist üles ronis ning kolistades ukse avas. Ta kohmitses kaua esikus, püüdes lahti rõivastudes võimalikult vähe kära teha. Elbe istus toas televiisori ees ja kudus midagi. Katrin hüpitas diivanil lõngakera, Rävel seisis mõnda aega kaheldes uksel, läks siis kööki. Söök praeahjus oli jahtunud. Ta proovis süüa, aga isu ei olnud ning ta hakkas suitsetama. Natukese aja pärast tuli ka Elbe kööki.
„Kas panen söögi sooja?”
Rävel raputas pead ja suitsetas edasi. Elbe istus tema vastu taburetile. Naise pikad peened sõrmed otsisid rahutult tegevust.
„Korteriga on asi joones.” Rävel püüdis, nagu kõik purjus inimesed, rääkida hästi aeglaselt ja selgelt. Ta ei tundnud ennast sealjuures kuigi mugavalt.
„Sa siis ikkagi lähed, Harri?”
„Sa ju tead, me juba rääkisime sellest. Mul on seal parem töötada.”
Elbe vaatas enda ette põrandale ning vaikis. Siis naine tõusis. Ta tegi seda veidi ebakindlalt, nagu oleks temagi purjus, aga mees oli mõttesse vajunud ega pannud seda tähele.
„Lähen panen Katrini magama.”
… Kui Rävel öösel naist kallistada püüdis (miks ta seda tegi, ei teadnud ta isegi), vastas Elbe ootamatult ägedalt. Mõlemad tundsid järsku mingit tugevat vajadust teineteise järele.
Rita vaatas Rävelile ärevalt otsa. Naise põsed õhetasid, otsaesine oli higist niiske. Polnud kahtlust – Rital oli tõusnud palavik. Kas tõesti neeru-uuringust, vilksatas Rävelil peas. Seda juhtus harva.
„Te lubasite rääkida minu haigusest, doktor Rävel.”
„Teine kord, Rita. Praegu püüdke rahulikult lamada. Katsume palavikust lahti saada, siis räägime.”
„Kas ma suren varsti, doktor Rävel?”
Rävel tundis, kuidas miski pigistas kurgus.
„See on rumal jutt. Usun, et te elate kaua, Rita.”
„Te tõesti usute seda?”
Rita Soomre toetas käe padjale ning püüdis istuli tõusta. Tema otsaesisele ilmusid jämedad higipiisad.
„Te ei tohi tõusta, Rita. Teil on palavik.”
„Ja ma ei sure?”
„Ma ütlesin, et te ei sure. Te elate veel kaua ja joonistate nii palju kui süda lustib.”
„Ma olen vilets joonistaja,” ütles naine. „Aga mõned asjad tulevad mul siiski välja.” Ta rääkis palavikus inimese kiire katkendliku häälega.
„Te joonistate hästi, Rita. Ma tundsin üht kunstnikku, ta polnud sugugi halva käega, aga teil tuleb paremini välja.”
„Te räägite mulle seda sellepärast, et olen haige. Ah, kõik on ükspuha, doktor.”
Rita hingeldas. Rävel pöördus minema. Praegu polnud sõnadel mingit kaalu.
Päevad veeresid üksteise järel, õhtuti kirjutas Rävel oma üüritoas väitekirja. Nädalalõpud veetis ta koos perekonnaga. Nad käisid sageli kolmekesi suusatamas. Rävel oli sellise eluga rahul. Ka Elbe tundus toimunud elumuutusega leppivat. Pealegi tegi mees tõesti tööd. Raskem oli Katriniga, kes äripäeviti pidevalt isa järele päris.
Veebruari esimesel nädalal tekkis üle tüki aja jälle reaalne võimalus neerusiirdamiseks. Juba varahommikust peale helisesid telefonid tehisneeru- ja reanimatsiooniosakonna vahel. Mees, kelle neer pidi aitama insener Halleril edasi elada, oli ise määratud surmale; liiga ränk oli olnud öösel Tallinna maanteel toimunud autokatastroof. Surija isik ei olnud veel teada, auto, millega ta sõitis, oli ärandatud. Asjaga tegeles miilits.
Osakonda sigines eriline, kõiges tajutav pinge. Seda tundsid kõik – arstist sanitarini. Siirdamisi tuli suhteliselt vähe ette, kaheksa kuni kümme aastas.
Rävel kutsus Raul Halleri arstide tuppa. Insener tuli, rahulik naeratus näol. Ta oli märganud tõtlikku saginat osakonnas, oli imestanud pideva telefonihelina üle, kuid ei teadnud, et see kõik on temaga seotud. Oma raviarstile otsa vaadates tõsines Raul Haller otsekohe. Rävel palus tal istuda.
„Väga võimalik, et saame täna neeru,” ütles ta asjalikult.
Halleri tugev lõug nõksatas.