temalt. Kus siin veel keegi tütreke oleks?
– Laura on viieaastane. Varsti saab kuus, – teatab ta.
– Minu naine Anda on kakskümmend neli aastat vana, – ütleb Isa ning, justkui kaitstes, tõmbab Ema endale lähemale.
– Ja sina, noorsand?
– Sama vana.
– On ikka üks lasteaed, täitsa lõpp! Vaat, et joodan titasid viinaga! – Major võtab veel ühe pudeli välja.
– Laura.Anda.Ahhaa. Ja kuidas sinu nimi on? Hans? Fritz? Olgu, olgu, tegin nalja. Istu maha! Mis sul hakkas? Istu maha! Sai ju öeldud, et tegin nalja, lolli nalja, vabandust. – Major sirutas käe Isa poole.
– Jānis, – vastab Isa, ta pole majori väljasirutatud kätt märganud.
– Aleksandr Ivanovitš. Teie, pribaldid, isanimesid ei kasuta, tean, tean. Aga asjata, зря, sest isanimi on tähtis. Nojah, seepärast paistsitegi mulle algusest saadik sellised imelikud! Tulin sisse, vaatan – kaks noort inimest istuvad. Aga kus on nõukogude noorte särts, kus hõõgel silmad? Kaamed, kanged. Kohkunud. Mõtlesin, olen äkki armastajatele peale sattunud? Нифига! Armastuse vili kisendab ülevalt, vaat, kui suur plika, jalad maani väljas! Olete varakult pihta hakanud, vahvad. Varakult. Ё моё! Küüditatud? Sõidate koju? Vabad! Õnnelikud! Rahvavaenlased? Kulakud? Kodanlikud natsionalistid? Rahvavaenlaste lapsed ja lapselapsed? – Major pinnib tuliselt ning kallab klaasidesse.
– Me oleme rehabiliteeritud. – Isa püüab rahulikuks jääda.
Ema on jälle hirmul. Emal on kogu aeg hirm, et neid jälle Siberisse tagasi ei saadetaks. Džonni, Džonni, – sosistab ta vaikselt ning hoiatavalt. Major kuulis.
– Прекратить! Mis nimi see on – Džonni? John? Что за американская, буржуажная, империалистическая выходка! Kas nõukogude inimene, olgu pealegi lätlane, tohib sellist nime kanda? John! Прекратить! – Major käsutab nähtamatut armeed.
– See on kõigest hüüdnimi, ainult hüüdnimi, ainult hüüdnimi! – Ema hakkab nutma.
– Hüüdnimi? A võib-olla varjunimi, a võib-olla подпольная кличка? Lätlased! Teid ei saa usaldada, ei saa. Vot paljastasitegi oma tõelise, mädanenud lääneliku olemuse! – Olemuse avastanud Major rahunes. Peab võtma. Major ei paku enam teistele. Ta võtab Ema ette.
– Anda! Ütle oma isanimi, – käib Major peale.
– Edmundovna, – sosistab Ema nuuksudes.
– Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu paguneid? Jaa, sa kardad! Aga ära karda! Sa oled ilus naine!
– Jätke mu naine rahule! – Isa oli püsti tõusnud.
– Istu, piimahabe! Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu medaleid? Need pole ordenid, ei, need on kõigest sitased medalid! Näen, et sa kardad! Aga ära karda! Nende medalite all on mul, tead, mis? Ei oska ära arvata? Süda! Seal on mu süda! Joome! Selle tšarka joome Maima terviseks! Maima oli mu eesti pruut! Viisteist aastat tagasi! Kuula, Anda Edmundovna! Mai-ma! Mai-ma! Ulun nagu hunt ta järele – Mai-ma! Aga isanime ei tea ning tookordki ei teadnud, ei leidnud nimekirjast üles, et maha tõmmata! Saanuksin seda teha, aga ei võinud, säh sulle, ilma isanimeta. Seepärast ütlengi, et isanimi on tähtis. Äkki Maima sõidab ka koju? Rehabiliteeriti?
Major pärib Emalt. Klammerdub Ema kätte. Kust Ema võiks teada? Laura ei tea samuti, kust Laura võiks teada?
– Selge, et sõidab, ning temalgi on keegi neetud koerapoeg käekõrval, keegi John, jebitvojumatj, ma ei paneks koeralegi sellist nime. Ning tegi talle samuti selliseid nakerjaid, sihukesi pätajalgu. Las sõidab, ega mul kahju pole, las sõidab, bljadj, las sõidab. Mai-ma! Mai-ma! – Major ulub nagu hunt ning materdab rinda, nii et medalid klirisevad.
– Hei, sina! – Major võtab Isa käsile. – Võtame ilusate naiste terviseks! Joo, John Adolfovitš, joo, Fritz Hansovitš, ha-ha-ha! Proosit! Anda Edmundovna, joo sinagi, давай, давай!
Niita tuleb kasteheina! Ehh! – Major kummutas klaasi ühe sõõmuga kurku.
Isa joob samuti klaasi tühjaks. Ema joob samuti klaasi tühjaks! Põhjani. Mida Laura nende kolme purjus täiskasvanuga peale hakkab?
– Rehabiliteeritud, raiped, rehabiliteeritud. Rehabiliteeritud, lurjused, kõik rehabiliteeritud! Süütud nagu voonakesed? Priid nagu taevalinnud? Õnnelikud nagu põrsakesed? Mõelda vaid. Koju sõidavad, reod! Kas see on õiglane? Kas see on aus? Aga mina, millal mina koju saan? Kes mind rehabiliteerib? Kes? Millal ma koju saan? Millal? – Major, pea sorgus, räägib põrandasse. Nuuksub, ägab, ninast tilgub tatti, kisendab lakke, tahab jalule ajada, veel midagi Isale ja Emale öelda, ning Laurale, ning Maimale, üritab revolvrit kabuurist välja koukida, aga ei tule välja, lõpuks vajub ta kere istmel lodakile.
– Tänu Jumalale! Ta oleks võinud meid maha lasta! – Ema vabiseb ikka veel.
– Maha lasta? – pärib Laura kahtlevalt üle.
– Ei, ei, ta andis sulle ju kompveki. – Ema võtab oma sõnad tagasi. Kuidas võib sõnu tagasi võtta, arutleb Laura.
– Kas ma, turakas, ei oleks võinud keelt hammaste taga hoida, pidin ma neist viieteistkümnest aastast rääkima? Leidis, kellele südant puistata – julgeolekumajorile? Anda, ma olen viimane lollpea! Anna andeks! See on minu süü. Milleks oli üldse vaja rääkida? Tal on nagaan. Võibolla ära võtta? – Isa taarus.
– Ei, ei, hulluks oled läinud, või! Ta on täis kui orikas! Džonni, ta magab nagu surnu ega mäleta midagi, ei ööd ega mütsi. Ta läheb Uralskis välja. Ole palun rahulik.
Kui Laura ärkas, Majorit enam kupees ei olnud. Laura kõht valutab, seepärast, et kogu sõidu kestel on kõht kinni olnud. Laura tahab kakale, aga siis tuleks kemmergusse minna, Laura kannatab. Ning Laura on jälle unes Seda Last näinud.
– Me oleme Uuralitest üle saanud, – Ema on elevil.
– Me oleme Euroopas, Laura, – Isa on uhke.
Laurale on need võõrad ja tühipaljad sõnad! Mingisugused Uuralid, mingi Euroopa. Nagu see Moskvagi, mingi Moskva kuskil.
Laurale jäävad paljud sõnad vaid kõlksudeks. Sõnad, mis on ainult väljast, aga seest ei ole. Sõna, millel on sisemus, millel on maitse ja lõhn, sõna, millel on värv ja täielikkus, selline sõna on Laura jaoks Lätimaa.
– Kas Lätimaa on veel kaugel?
– Nüüd on lähemal.
– Kui lähedal?
– Palju lähemal.
– Kui palju lähemal? – Laura jätkab vanas vaimus ning jätab ka kohe järele.
Hea küll, olgu. Laural on, mida teha. Laura sööb Majorilt saadud kompvekki ning pärast keerab kommipaberi hoolikalt kokku. Sööb aeglaselt, aeglaselt ning keerab aeglaselt, aeglaselt kokku. Kus kompvek? Kas Laura pole ärevuses märganud, et sööb seda? Seda pole kuskil. Laura otsib kortsus linadest, kuni häbi kütab ta nagu hirmsa kuumalainena paneb ta higistama, häbi! Häbi vajub Laurale peale nagu kivid mäelt, häbi! Linad on üleni pruuniks määrdunud. Laura on voodisse kakanud! Jäle, jäle! Linad on kõik ropased, tumepruunid ja helepruunid. Laura on ennast täis kakanud, suur tüdruk, Laura poeb alandusest pimedasse nurka, õudne. Mida Vagunisaatja ütleb? Ta karjub üle terve vaguni! Laura sureb häbi pärast ära, sureb ära! Ahastus murrab end huulte vahelt südantlõhestava karjena välja.
– Ema! – Laura hingeldab hirmunult, ning Ema mõistab, mida ta on mõelnud. – Laps, see on kõigest šokolaad. Laurake, see on ju komm! Kõigest ära sulanud, sooja käes laiali valgunud, näe, kommipaber on väikesteks tükkideks rebenenud. Kõik on korras, pole midagi, rahune ometi. See on komm!