tema kõrvale istub.
„Sa ei peaks sinna enam minema,” ütleb Carolina Glanz veidi aja pärast.
Sofia rahuneb natuke ja tunneb, et jõud tuleb tagasi, samal ajal paneb noor naine käe talle seljale. Mida kuradit ma ometi teen? mõtleb Sofia. Nii ei sobi.
Ta sirutab end ja tõmbab sügavalt hinge, enne kui ärritunult tüdruku poole vaatab ja talle sisistab. „Mis sa sellega öelda tahad? Ja miks sa mind jälitad?”
Jäik rikutud nägu on haavunud.
Kelleks paganaks sa ennest õige pead? mõtleb Sofia tüdrukult pilku pööramata.
Lähedalt näeb Carolina Glanzi nägu välja veel hullem. Võib-olla kaamera ees on kõik korras, aga hallis lamedas pärastlõunavalguses paistavad ebaloomulikult nukulikud näojooned grotesksed. Ta näeb välja oma vanusest vähemalt viisteist aastat vanem.
„Ma käin pidevalt Clarionis ja olen sind seal mitmel korral näinud,” alustab Carolina. „Ma tunnen mitut inimest, kes seal töötavad, ja nad arvavad, et sa oled prostituut. Ma pidin neid lausa takistama, et nad sind välja ei viskaks.” Carolina üritab läbi meigi ja kirurgia naeratada.
Mitmel korral? Ei peaks enam sinna minema? Lõpuks Sofia mõistab.
Victoria.
Sofia hääl on õpetajalikult üleolev. „Ah soo? Midagi nii rumalat ei ole ma veel kuulnud. Mul on eraelu ja ma oleksin tänulik, kui sa lubad mul ise valida, kellega ma suhtlen.”
„Vabandust. Ma tahtsin ainult aidata.”
Sofia leebub pisut, kui Carolina Glanzi vaatab.
Äkki ta ei olegi päris rikutud?
Sofia mõtleb, mida ta Carolinast teab. Tüdruk kasvas üles vabakiriklikus keskkonnas. Põhikoolis õppis hästi, gümnaasiumis hakkas vanematele vastu. Siis seiklused talendikonkurssidel, tõsieluseepides ja nüüd pornotööstuses. Sofia jõuab kiiresti järeldusele, et ei tea tüdrukust eriti midagi, aga teisest küljest ei olnud nende kohtumised ju mingi ravi. Carolina Glanz tuli Sofia juurde, kui vajas nõu seoses järgmise sammuga oma karjääriredelil või tahtis lihtsalt end tühjaks nutta, sest ego oli pihta saanud. Lühidalt öeldes ei olnud teraapia Carolina jaoks muud kui ajutine abi ja Sofia jaoks suures osas lihtsalt mõttetu.
Aga on selge, et see noor naine ei tegele siiski ainult iseendaga, sest mingil põhjusel paistab ta Sofiast hoolivat.
„Hoopis mina peaksin vabandust paluma,” vastab Sofia lõpuks.
„Ma pole viimasel ajal peaaegu üldse maganud. Peale selle lahutasin just oma mehest ja ei ole praegu päris mina ise. Palun vabandust, et ma sulle nähvasin.”
Tema oma sõnad äratavad mälestuse Mikaelist. Kas ta üldse on mehele viimastel nädalatel mõelnud? Ei, miks ta peaks? See asi sai läbi. End of story.
Carolina Glanz naeratab talle, aga tema ilme on ikka haavunud, ja Sofiale meenub, mida kirjutati kõmulehes, mida ta lõunasöögi ajal lehitses, enne kui kogemata Annette Lundströmi kohtas.
„Kuidas sul raamatuga läheb?” küsib Sofia. „Ma lugesin, et sa kirjutad elulooraamatut.”
Ebaõiglaselt koheldu ilme Carolina Glanzi näol vahetub millegi uhkusesarnase vastu ja ta lööb särama. „Raamat on valmis,” ütleb ta. „Paari nädala pärast tuleb välja.”
Alles nüüd märkab Sofia, et vihma sajab, ja ta mõistab olukorra veidrust. Ta istub kaubanduskeskuse ees pingil, juuksed varsti läbimärjad, riides nagu prostituut, koos endise kliendiga, kes mängib hardcore pornofilmides.
„Oi, kui tore! Sellest tahaks ma küll rohkem kuulda,” ütleb ta julgustavalt.
Carolina Glanz on rõõmsa näoga. „Võiksime koos kohvile minna,” pakub ta välja ja noogutab kaubanduskeskuse sissepääsu poole. Sofia oletab, et ta mõtleb kohvikut Ringeni kaubanduskeskuse keskel.
„Muidugi,” vastab ta. „Siia ei saa me ju niikuinii istuma jääda, vihma lausa kallab.”
Sisse minnes räägib Carolina Glanz, et ta sõlmis lepingu Rootsi ühe suurema kirjastusega, ja esimest korda elus tunneb ta, et on teinud midagi, mille üle uhke olla. „Tahad, ma räägin ühe saladuse?” naeratab ta, kui nad oma kohvitassidega laua taha istuvad.
Saladus on midagi, mida räägitakse teistele, mõtleb Sofia ja vaatab võlutult, kuidas Carolina Glanz puuviljanätsu põske pistab ja kohvi lonksab.
„Muidugi. Räägi välja.”
Alustuseks nõjatub Carolina tahapoole ja sirutab selga ning Sofia kohe peab tema rindu vaatama. Need näevad selle hapra keha küljes tõesti ebainimlikult suured välja.
Kinni õmmeldud, mõtleb ta. Tegelikult ju ongi.
„Sellest tuleb sensatsioon,” kuulutab Carolina Glanz dramaatiliselt. „Nii paljud on minuga halvasti käitunud ja nüüd ma annan vastu. Muuhulgas on mul nii mõndagi öelda ühe megastaari kohta, igavene siga selline.”
Ta vaatab ringi, kummardub ettepoole ja paneb käed suule varjuks, Sofia nõjatub üle laua kuulama. Kui Carolina Glanz on sosistanud megastaari nime ja põhjuse, miks uudisest peaks saama sensatsioon, siis ei ole Sofia mitte üllatunud, vaid pigem murelik. On ilmselge, et läheb jamaks.
„Oled sa kindel, et kirjastus su seljataguse kindlustab?”
„Absoluutselt. Ja mul on rohkemgi, millest rääkida.” Nüüd Carolina enam ei sosista. „Nagu sa tead, on mul hulk kogemusi ka filmitööstusest.”
Nii palju kogemusi, kui kahe kuuga kümnes pornofilmis osaledes võib saada, mõtleb Sofia hapult.
„Kuigi see peatükk on nüüd läbi,” lisab Carolina enesekindlalt. „Enamasti oli täitsa okei, aga ma kohtasin ka igasuguseid imelikke tüüpe. Muuhulgas ühte menti…”
Carolina Glanz jääb vait ja ootab Sofia reaktsiooni.
„Ahah… Politseinikku? Keda?”
„Ma raamatus teda nimepidi ei nimeta, aga need, kes teda teavad, saavad kohe aru,” sõnab Carolina rõhuga. „See on ju kõige tähtsam, ja ta sõidab kinni, nii et viliseb.”
Taevakene, mõtleb Sofia. Kust see tüdruk kõike seda võtab?
„Milles asi? Kas ta tegi sulle kuidagi haiget?”
Carolina itsitab, tõmbab närimiskummi suust ja keerutab ümber sõrme. „Ei-ei… Mitte minukesele. Teised küll, aga mitte tema. Ta on tegelt täitsa numpsu. Raske uskudagi, et ta toimetab lastepornoga.”
Ahah, see ka veel, mõtleb Sofia. Kas see ei lõpegi?
„Toimetab, ütlesid sa? Mis sa sellega silmas pead?”
„Ma võin tõestada, et ta müüb pedofiilidele pornot. Ma ise tema arvutist nägin.” Carolina Glanz vajutab närimiskummi alustassile ja kehitab õlgu. „Noh, kui raamat välja tuleb, siis on tal mendiametis lõpp peal.”
Sofia imestab noore naise võime üle endalt kõik maha raputada ja edasi minna. Ühelt alalt teisele, üksainus siht silme ees. Et end tuntusega ära elatada.
Müüa oma isikut ükskõik mismoodi.
Sofia peab nõustuma nendega, kes seda ärivaistuks nimetavad.
Ta mõtleb oma isikule ja püüetele teha täpselt vastupidist. Varjata oma identiteeti kõigi eest ja mitte mingil juhul paljastada, kes ta on, isegi mitte endale.
Täna oleks kõik äärepealt kuradile lennanud.
Tema mõtteid katkestab Carolina Glanzi telefoni helin. Lühikese kõne järel vaatab noor naine Sofiale vabandavalt otsa ja selgitab, et kirjastaja tahab kokku saada ja ta peab minema.
Ja Carolina Glanz kaob niisama äkki, kui oli ilmunud.
Tema kuju paneb nii mehed kui naised seisatama ja ümber keerama, ja kui ta on vaateväljast kadunud, siis on ta kogunud hulga uudishimulikke pilke, mis saatsid teda kohvikust välisukseni.
Sofia mõistab, et seda Carolina tahabki.