Kas te teate, kust ma tulen?
PAUL: Kust siis, proua Rumbask?
RUMBASK: Ma käisin Lusika juures. Ta ei käinud ju eile siin ja ometi oli järjejutupäev. Muidugi, ometi kord sai rahulikult kuulata, aga mul hakkas süda valutama. Mõtlesin, et käin ja vaatan ta üle. Ikkagi vana mees juba, paljugi mis võib juhtuda!
PAUL: Noh, ja mis?
RUMBASK: Teate, ta oli oma toas vangis!
PAUL: Tohoh! Kes ta vangi pani?
RUMBASK: Harjavars oli kukkunud niimoodi pahasti ukse ette, et ust ei saanud enam seestpoolt lahti teha. Vaene vanamees oli söömata, istus nagu papagoi puuris, aga aknast appi hüüda ei tahtnud, häbenes. Mullegi ei tahtnud otsa vaadata, ei tänanud, sai hoopis kurjaks. Ega ma talle pahaks ei pane, selge ju, et tal oli piinlik. Ta püüab meil siin alati nii traksis olla, aga näed, kuidas lood tegelikult on. Ei saa harjavarrestki jagu. Kui ta siia tuleb, olge nii kenad, ärge öelge talle, et ma rääkisin. Las ta arvab, et keegi ei tea.
IPS: Arusaadav. (Tuleb proua Paul supiga.)
PROUA PAUL: Tervist, proua Rumbask, tere Aadam. Näete, härra Aleksander, teie eine, head isu. Kuidas sul läheb, Aadam?
AADAM: Käisime emakesega kinos.
PAUL: Mis seal jooksis?
AADAM: Muumiatest.
RUMBASK: Väga hirmus oli. Otse haudadest ronisid mõned välja!
PROUA PAUL: Fuih! Aadam, sa ei tohiks emale selliseid filme näidata. Käige midagi ilusat vaatamas, armastusfilme, või niisuguseid, kus tantsitakse.
RUMBASK: Aadam viib mind vahel neid ka vaatama, ta on hea poiss.
AADAM: Muumiad kägistasid kõik külaelanikud ära ja need, kelle nad ära tapsid, muutusid omakorda muumiateks ja hakkasid ka kägistama.
PAUL: Keda siis nemad kägistasid, kui kogu külarahvas surnud oli?
AADAM: Nad ujusid laevadele ja kägistasid meremehi. Ja meremehed hakkasid ka kägistama.
IPS: Nagu gripp.
RUMBASK: Ega ma suurt vaadata ei julgenud, istusin, silmad kinni.
PROUA PAUL: Väga õige. (Tuleb Lusikas. Kõik teevad ükskõikse näo.)
LUSIKAS (väga kuraasikalt): Tervist!
PAUL: No tere, Harald! Kuidas läheb?
LUSIKAS: Ikka hästi! Miks sa küsid?
PAUL: Viisakusest. Tahad teed?
LUSIKAS: Anna üks õlu! Või anna kohe kaks! Mis sest ühest pudelist mehele saab? Vanasti, kui ma ütlesin: “Üks õlu!”, siis ei tähendanud see ühte pudelit, vaid ühte kasti. Ja kõrtsmik teadis seda, vedaski kasti kohale. Ta tundis mind.
PROUA PAUL: Te olite ikka joodik, härra Lusikas!
LUSIKAS: Mina olin selline elumees, mitte joodik! Töö oli alati tipp-topp tehtud, lastel põsed punnis ja naisel kullast kingad jalas, võis ka endale lusti lubada.
AADAM: Miks su lastel põsed punnis olid?
LUSIKAS: Sest neil oli kõht toitu nii täis, et ots ulatus suhugi. Ega nad õues ei mänginud, seisid kogu aeg minu kõrval köögis ja sõid tainast. Küll see maitses neile!
AADAM: Kus nad praegu on?
RUMBASK: Kiigu, Aadam!
AADAM: Ma praegu rohkem ei taha. Kiigu nüüd sina!
RUMBASK: Mis mina, vana inimene, ikka lolli mängin!
AADAM: Tule! (Veab ema kiiktooli, kiigutab teda.) Kiikuda on hea!
PAUL: Küll sina oled hoolitsev, Aadam! Kuule, Harald, tule võta siis oma õlled! (Tulevad Karoliina ja Jan.)
KAROLIINA: Kõik ongi koos! Kas te teate, mis päev täna on?
AADAM: Jõulud! (Hakkab laulma.) Püha öö! Õnnistud öö!
RUMBASK: Ei ole, Aadam, täna ei ole jõulud! Tasa!
KAROLIINA: Täna on Tõnno sünnipäev.
PROUA PAUL: Armas aeg, kui tore! Aga kus ta ise on?
KAROLIINA: Ma palusin, et ta tuleks hiljem.
JAN: Karoliinal on talle üllatus. Ta tahab, et me kõik astuksime Tõnno usku.
LUSIKAS: No kuule, Karoliina! Ole ikka mõistlik!
PAUL: Arvad, et see rõõmustab teda?
KAROLIINA: Kindlasti! Palun, olge nii head! Tõnno on ju tore!
RUMBASK: Ei noh, võib ju kah. Eks tal oleks hea meel tõesti.
IPS: Minu arust on see väga ilus idee! Mina olen poolt!
LUSIKAS: Aga siis tuleb iga päev seda kuradi kuud vahtida!
KAROLIINA: Mis see teeb, kui natuke vaadata? Ega siis kaua ei pea!
PAUL: Aga usub ta meid? Äkki on see liiga läbinähtav?
KAROLIINA: Tõnno on ju Tõnno.
PROUA PAUL: Mina vaatan talle ikka midagi magusat ka. Mis sünnipäev see muidu on. (Läheb kööki.)
KAROLIINA: Nii et oleme kokku leppinud?
JAN (vaatab aknast välja): Tähelepanu! Ta tuleb! (Sisse astub Tõnno.)
KÕIK KOOS: Palju õnne sünnipäevaks!
TÕNNO (on lausa kohkunud): Aitäh!
JAN: Tule siia, Tõnno! Vaata, mina olen nüüd paar päeva selle asja üle sügavalt järele mõelnud. Ütle, kuidas see täpselt oligi! Et jumal elab kuu peal?
TÕNNO: Kuu peal. Ma seletan sulle…
KAROLIINA: Sul pole tarvis seletada, me oleme juba kõigega kursis. Mina usun sind.
JAN: Mina ka. Ma pole mitu ööd maganud, vaagisin pooltja vastuargumente, nüüd olen kindel. Sul on õigus. Kuu peal ta elab jah, kus siis mujal!
TÕNNO: Eks ole, kus tal mujal elada on? Päikese peal põleks ta ära, aga tähed on liiga väikesed ja õhus ta ei hõlju, seal on tuul!
JAN: No kus sa sellega! Miks peaks jumal õhus hõljuma! Ja veel tuuletõmbuse käes. Ei, tal on ikka kindlasti mõni tuulevari olemas.
TÕNNO: Just, just! Mina ütlesin endale ka: Tõnno, ega jumal pole pops! Küll tema juba leiab, kuhu onn ehitada, temasugune saks hätta ei jää!
PAUL: Jaa, Tõnno, ma tahtsin öelda – mina olen ka otsusele jõudnud. Mulle on kuu alati meeldinud, ta on sihuke kollane, miks ei võiks seal jumal elada?
TÕNNO: Ta elabki.
PAUL: Jaa, küllap sul on õigus.
LUSIKAS: Õigus muidugi, miks siis koerad muidu kuu poole uluvad! Küllap nad palvetavad!
TÕNNO: Õigus, õigus, selle peale ma ei tulnudki! Ei tea, kas koertele on ka midagi ilmutatud?
LUSIKAS: Jaa, kindlasti! Neile ilmutatakse kohe igal öösel, nii et kuut väriseb.
RUMBASK: