arhetüüpe, sest me kõik vajame hoolitsust. Kui samastud selle arhetüübiga, siis võid olla kindel, et oled määratud andma ja saama armastust ja tunnustust.
Hoolitseja kui südamekeskne arhetüüp tajub kõiki inimesi kui vennaskonda. Hoolitseja otsib igaühes head ja püüab aidata neid, kellel on halvasti läinud. Hoolitsejad usuvad loomu poolest armastuse jõusse, mis suudab liigutada mägesid ja ravida kõik haavad. Hoolitsejal on tegelikult võimatu teiste eest hoolitsemist lõpetada.
Mitte ühelgi teisel arhetüübil pole sellist võimet ära tunda, mida teised inimesed vajavad, olgu need pereliikmed, sõbrad, kolleegid või võõrad. Just Hoolitseja märkab, kui läbi sa omadega oled ja astub hiljem läbi, õhtusöök kaasas – ta astub läbi, õhtusöök kaasas, mitte ei tule õhtust sööma, ta ei jää kauaks. Hoolitseja teab intuitiivselt, millal sa vajad puhkust ja kodutoitu, ent mitte tingimata seltskonda ja vestlust. Hoolitseja oivaline tundlikkus teiste suhtes teeb sageli nõutuks neid inimesi, kellel seda arhetüüpi pole. Kui nad Hoolitsejalt küsivad: „Miks sa annad nii palju, kui sa sageli midagi tagasi ei saa?”, on vastus umbes niisugune: „Ma ei tea. Ma lihtsalt olen selline.”
Kui sul on see arhetüüp, siis on sul pealtnäha piiramatul hulgal kaastunnet ja mõistmist. Sa hämmastad teisi oma võimega leida endas andmise allikas ja kasutada seda pidevalt hoolitsemiseks, mis iga teise lihtsalt tühjaks ammutaks. Hoolitsejad, olles põhjatud jõu- ja kindluseallikad, on esimesed, kes reageerivad – sageli katastroofide puhul – ning panustavad vabatahtlikult oma aega, energiat ja ressursse, et aidata neid, kelle elu on pahupidi pööranud tornaadod, üleujutused või teised looduse või inimese põhjustatud õnnetused. Olgu tegemist vigastatud põlve või tulekahjus maha põlenud koduga, Hoolitseja on kohe kohal sidemete, teki ja kaastundlikkusega.
Hoolitsejad on loomu poolest toitjad. Paljusid neist võib leida köögist ning nad mitte ainult ei valmista maitsvaid ja toitvaid sööke, vaid kindlustavad, et söögiajad on ka emotsionaalselt toitvad. Teiste toitmine on paljude selle arhetüübi esindajate põhiline tegevus. Võimalik, et Hoolitsejal on tallel perekonna lemmikretseptid, mille järgi valmistasid toitu juba ta ema ja vanaema.
Mitte ainult naised, vaid ka Hoolitseja arhetüübiga mehed sukelduvad rõõmuga täitma lapsevanema rolli – kui neist saab lapsevanem sellel eluetapil, mil nad on valmis andma. Ehkki teiste eest hoolitsemine on Hoolitsejatele loomupärane, vajavad nad ikkagi küpsemisaega, et olla võimelised andma ilma vastumeelsuseta. Kui neid sunnitakse Hoolitseja rolli enne, kui nad on oma arengus sinnani jõudnud, võivad nad leida end ebamugavast olukorrast ja eitada oma loomust.
Ent suuremalt jaolt annavad Hoolitsejad ilma pikemalt järele mõtlemata. Nad ei saa sinna midagi parata. Neil jätkub lahkust ja teistega arvestamist. Hoolitseja ei mõtle kaks korda ning korjab poes üles kellegi kotist kukkunud apelsinid või aitab ema, kes mässab kottide ja rabeleva jõnglasega. Hoolitseja arhetüübita inimesed võivad märgata, et keegi vajab abi, ent nad ei paku seda, kui see on neile ebamugav, või kahtlevad, tundes end võõra inimesega suheldes ebamugavalt.
Tähtis on mainida, et võime teiste eest hoolitseda pole omane vaid Hoolitsejale. Inimestena on meil sisemine vajadus üksteise eest hoolitseda. Ent mõnedel arhetüüpidel on võime eriti hästi teiste eest hoolt kanda, ja Hoolitseja on üks neist. Ema, kes on samuti Hoolitseja arhetüübi üks väljendusi, on tugevalt seotud perekonna eest hoolitsemise ja selle toitmisega. Samuti tuleb mainida, et pelgalt Hoolitseja arhetüübi olemasolu ei garanteeri, et oleksid küps teiste eest hoolitsemiseks või et sul poleks vaja enda eest hoolt kanda.
Ning kõik Hoolitsejad pole ühesugused. Hoolitseja geen või instinkt võib leiduda paljudes arhetüüpides, sest hoolitsemine on hinge omadus. Ent tõenäoliselt me leiame selle omaduse just Hoolitsejate perekonnast: Hoolitseja, Ema, Õpetaja, Õde, Päästja ja Kaaslane.
Hoolitsejatel on sügav usk, et igasugune enda eest hoolitsemine tähendab isekust. Et sa oma loomuse tõttu oled sunnitud teisi aitama, jätad sa harjumuslikult enda mured tagaplaanile. Sa võid teiste abistamisega sedavõrd seotud olla, et ei pane tähele enda nälga või väsimust. Sa oled suunitletud teiste vajadustele ning sageli ei taba sõnumeid, mida su keha sulle saadab, jättes tähelepanuta pinged ja valud, mida teised võtaksid tervisehäiretena. Hoolitseja puhul on üsna iseloomulik, et keegi käib tema kannul, lehvitades käes võileiba ja anudes: „Aga sa ise pead ka midagi sööma!” Su unikaalne väljakutse Hoolitsejana on õppida usaldama, mida su peenelt väljatimmitud intuitsioon sulle su enda füüsiliste ja emotsionaalsete vajaduste kohta ütleb.
Kui sul on Hoolitseja arhetüüp, siis pole mingit kahtlust, et su sõbrad on sulle rääkinud: „Sa pead õppima vabamalt võtma. Sa pead midagi enda heaks tegema.” Enamikule Hoolitsejatest meeldib küll mõelda ka enda eest hoolitsemisest – käia joogas, lasta teha massaaži, minna puhkusele – ent peagi võtab arhetüüp ohjad enda kätte ja Hoolitseja hakkab vabandusi pilduma, miks ta ei saa seda teha.
Hirm, et temast mõeldakse kui isekast inimesest, kes pole võimeline teiste eest hoolitsema, on selle arhetüübi pidev väljakutse. Me kõik tunneme inimesi, enamikus naisi, kes on pühendanud nädalaid, kuid, isegi aastaid oma ema või isa, haige mehe või lapse eest hoolitsemiseks. Nad kõik, ilma eranditeta, tunnevad end süüdi, kui võtavad endale pisutki aega. Pühendunud Hoolitsejale on isegi õhtu sõpradega justkui reetmine, oma kohustuste hülgamine.
Kui sul on Hoolitseja arhetüüp, siis tuleb sul õppida kasutama oma sisemist hoolitsemisvõimet kõigi abivajajate jaoks, sa ise kaasa arvatud. Põhiline on õppida eristama, kelle eest hoolitseda, kelle eest mitte, kuidas hoolitseda teiste eest ilma end ohverdamata. Sa pead ületama ka hirmu, et ehkki hoolitsed teiste eest, ei hoolitse keegi sinu eest.
Et tegemist on hinge õppetunniga, mille kõik Hoolitsejad peavad oma vaimse arengu nimel ära õppima, võin ma peaaegu garanteerida, et leiad end olukorras ja/või suhetes, mis selle õppetunni esile toovad. Ent kui vaatad oma elu ja valikuid läbi arhetüüpse tarkuse prisma, siis saad aru, et igaüks, kes puudutab su hingekeeli, igaüks, keda pead aitama, tuleb su õppimisele kasuks, just nagu sina neile.
Tark Hoolitseja teab, millal anda, millal mitte, kuidas anda seda, mida on vaja, ja märgata, millal liiga suur andmine mõjub kellelegi halvasti. Hoolitsejana, kes annab suuremeelselt, kaastundlikult ja targalt, võib sinust saada võimas jõud maailma paremaks muutmisel, ning pole tähtis, kas su mõjusfäär on suur või väike, kohalik või globaalne, puudutab see peotäit inimesi või inimkonda üldiselt. Ent nõuanne sulle: arusaamine, millal anda ja millal mitte ning millal vastu võtta – see nõuab aega ja ränki kogemusi. Need kogemused on ühed katsumusterohkemad õppetunnid, ent usu mind, me kõik peame need ära õppima.
Hoolitseja määrav omadus on kaastundlikkus. Kui oled Hoolitseja, siis kaastunne mõjutab su suhtumist inimestesse ning sa annad neile teise võimaluse või usaldad spontaanselt võõrast inimest, nii et ka sulle endale võib see üllatusena tulla. Loomusele vastav tegutsemine on sageli seoses meie heade omadustega. Hoolitsejad on kahtlemata tuttavad sellega, mida ma nimetan „loomusele häälestumiseks” – nagu välk selgest taevast reageerid sa äkki olukorrale kaastundlikult ja suuremeelselt.
Sellel omadusel on ka teine külg – müstiline jõud, mis teeb meid positiivsemaks ja tugevamaks. Elutee viib meid läbi lõputute võimaluste, imeliste kohtumiste ja paljude seikluste, ent ka katsumuste ja takistuste. Sageli selgub, et katsumused on tegelikult meile kõige kasulikumad, kuigi algul muretsesime: Kuidas ma sellega küll hakkama saan? Hoolitseja võib tunda end isoleerituna ja et liiga palju on tema kanda, kui ta peab üksi oma perekonna emotsionaalse toetuse eest vastutama. Ent kaastunne aitab tal sellest seisundist välja tulla, see võib panna teda asja äkitselt teise nurga alt vaatama, nähes olukorra humoorikat külge. Või siis annab talle otsustavuse, „püha viha“ toime tulla, kuna ta teab, et olgu olukord kui tahes keeruline, see läheb mööda, ta saab sellest üle.
Kaastunne võib tulvata meist üle silmapilgu jooksul, kui komistame kodutule, kes ukse all kükitab, või loeme või kuuleme kellegi eluvõitlustest. Kaastunne annab meile hingetõmbepausi ja aitab teadvustada, et täna on meie enda maailmas kõik korras ja elu on