suhetes toimivad?
Me räägime sageli „magnetilisest külgetõmbest”. Me ütleme, et tundsime magnetilist külgetõmmet kellegi vastu selsamal hetkel, kui teda nägime, ja kõik muu ununes. See, mida sa sellisel hetkel tunned, on arhetüübi täielik kehastumine. Sa tunned endas vibratsiooni, mis sageli liigub üles mööda selgroogu ja läbi naha. See on võimas kogemus arhetüüpsest magnetismist. Sa suudad vaevu-vaevu valitseda oma vaimustust sellest inimesest, kellega suhtled, sest magnetism on lausa käegakatsutav. Kui tegemist on romantilise külgetõmbega, siis need kaks inimest on arhetüübikaaslased.
Magnetism on silmapilkne. Seda kas on või ei ole. Magnetismi on kahte tüüpi: magnetiline külgetõmme ja magnetiline side. Magnetiline külgetõmme on romantiline ja magnetiline side on elu loomulik võrgustik – sõbrad, perekond ja laiem suhtlusringkond. Mõlemad, nii magnetiline külgetõmme kui ka magnetiline side, võivad olla erineva intensiivsusega. Mõne inimesega on sul töised suhted, teisega hoolitsusel põhinevad suhted ja mõne üksikuga lähedased suhted. Kellelgi ei saa olla magnetilisi suhteid kõigiga. Kui neid on liiga palju, siis tulemuseks on läbipõlemine – energiast tühjaksjooksmine nii otseses kui sümboolses tähenduses.
Kuidas arhetüübid meiega suhtlevad?
Arhetüübid pole inglid ega sisemised teejuhid. Nad pole olemisvormid, millega meil on vastastikused suhted. Paljud usuvad, et saame inglite ja vaimsete teejuhtidega palve kaudu suhelda ja nemad annavad meile isiklikku juhatust, kui elus on kriis. Neid nimetatakse isiklikeks teejuhtideks. Arhetüübid ei vasta palvetele ega anna isiklikku juhatust. Nad on teadvuse ebaisikulised mustrid, mis moodustavad inimloomuse tuuma. Ent arhetüübid on meie teadvuse aktiivne osa, mis pidevalt tegutsevad koos energiasädemetega, mida me toodame. Need kosmilised psüühilised mustrid võivad vanadele müütidele uued rõivad anda, et ühiskonna arenguga sammu pidada. Näiteks on meie naiselikkusega seotud müütides ja draamades siiani olemas Rüütel, ent valge hobuse asemel on tal Mercedes-Benz ja mõõga ning kilbi asemel Armani ülikond. Müüdid peavad peegeldama oma aja rõivastust. Ent võta kostüüm seljast ära, ja sa näed sedasama lugu, mida räägitakse üha uuesti ja uuesti.
Üks viis, kuidas arhetüübid meiega suhtlevad, on meie müütidele ja fantaasiatele energia andmise või nende elustamise kaudu. Näiteks kujutavad mõned inimesed end ette Juhtidena. Abraham Lincoln oli üks sellistest inimestest. Ta teadis juba noorelt, et on sündinud millegi suure jaoks, ja see tunne kannustas teda terve lapsepõlve õppima, vaatamata keerulistele oludele, ja saama lõpuks juristiks. Ent see amet ei tundunud talle õige, niisiis otsustas ta poliitika kasuks, kujutades end ette poliitilise Juhina. See sisemine kuvand sai energiat ja äratust, kui Lincoln kujutles, et on Kongressis. Kui Lincoln poliitikasse läks, siis ta teadis, et see on kooskõlas ta kutsumusega, tema elu eesmärgiga. Ent enne Kodusõda, kus ta väljakutseks oli päästa Ameerika Ühendriigid, ei saanud ta aru, et just selleks ta oligi sündinud.
Arhetüübid võivad tulla meie juurde unenägudes või fantaasiates kujutluste vormis. Kokkusattumused ja sünkroonsus esindavad samuti arhetüüpide aktiivsust. See, mida Carl Gustav Jung nimetas sünkroonsuseks, kujutab endast tähendusrikkaid kokkusattumusi põhjuslikult seosetute sündmuste vahel. Jungi huvitasid kosmilised jõud, mis tekitasid kokkusattumusi ja sünkroonsust, ja on selge, et mingil päeval neid juhtub ja teistel mitte. Ta oletas, et me mingil viisil osaleme selliste sündmuste kujundamisel oma psüühe ja arhetüübimustrite kaudu, ent mitte keegi, isegi mitte Jung, pole andnud selle täpset alkeemilist retsepti. Ehkki me näeme sünkroonsetes sündmustes tähendusrikkust, mis tavalistel elusündmustel puudub, peame nende kogemuste tähendusest ise aru saama – või täpsemalt, peame neile tähenduse projitseerima. Äkki meenub sulle lapsepõlvesõber, kellest sa pole oma 30 aastat mõelnud, ja tund aega hiljem tuleb see unustatud sõber sulle tänaval vastu. See on sinu asi, kui palju tähendust sa sellele omistad. Kuid piisab sellest, et vaid vähesed meist ignoreerivad selliseid juhtumeid, eelistades neid näha arhetüüpsete energiate väljendustena, mis spontaanselt meie elus sündmusi korraldavad.
Mis on arhetüüpide perekonnad?
Arhetüüpide perekonnad on arhetüüpide tuumikrühmad, millel on ühine väeteema. Näiteks Hoolitseja perekond ühendab arhetüüpe, mis väljendavad armastuse ja hoolitsuse arhetüüpe: Hoolitseja, Ema, Toitja, Päästja, Õpetaja. Nagu näha, on paljudel arhetüüpidel ühesugused iseloomujooned. Ent ehkki erinevused võivad olla väikesed, on need nüansid piisavalt olulised, et esindada erinevaid arhetüüpe. Näiteks on Kaaslane erinev Sõbrapoisist, sest Kaaslase arhetüüp eeldab emotsionaalselt pühendunud sidet, ent Sõbrapoisiga veedetakse koos vaba aega.
Selles raamatus pole võimalik uurida igat hästituntud arhetüüpi, aga kui ühendada paljud neist arhetüüpide perekondadesse, siis võib leida nende peamise jõustruktuuri. Sa võid avastada, et resoneerid rohkem arhetüüpide perekonnaga kui ühe üksiku arhetüübiga. See on üsna tavaline. (Peale nende kümne arhetüübi, mida on siin raamatus kirjeldatud, vaata Arhetüüpide galeriid lk 239)
Miks on arhetüüpide tundmaõppimine kasulik?
Võib-olla hakkad oma arhetüüpe uurima niisama naljaviluks, lihtsalt „tahan endast rohkem teada” põhimõttel – ja saadki enda kohta rohkem teada, ning tegemist on päris sinuga. Keegi meist ei tea elu algul, kes ta on või miks ta selline on. Me peame seda teadmist sügavalt otsima. Kui oled juba hakanud enda kohta huvi tundma, siis algab teekond endasse: Kes ma olen? Mis on mu eesmärk? Mis on mu sisemine vägi? Need pole tavalised küsimused, millele annab vastuse õige töö või õige kallima leidmine. Need on hüüded su sügavalt sisimast, mis kutsuvad sind avastama oma tegelikku mina, kes igatseb, et ta võetaks vastu kõhkluse või hirmuta. Su arhetüüpides on jäljendeid su tegelikust olemusest.
Üks naine ütles mulle: „Ma pean ära minema ja leidma üles Iseenda.” Ma teadsin, mida ta mõtleb, ja ta ütles seda just nimelt suure algustähega – Iseenda. Ta otsis oma sisemist loomust, seda endas, mis on midagi enamat kui ta iseloom, midagi enamat kui ta igapäevatoimetused. Ta oli avastanud sisemise hääle, mis eristab meid tavalisest endast, sellest, kes korraldab elu reeglite ja ootuste järgi.
Ma küsisin temalt: „Mis sa arvad, mida sa Iseennast otsides leiad?”
„Ma olen alati tahtnud olla kunstnik,” ütles ta. „Ma tean, et ma olen kunstnik. Ma pole Iseendale kunagi andnud võimalust kunstiga tegeleda, sest rääkisin „endale”, et keegi ei võta mind tõsiselt, kuidas ma siis ise saan ennast tõsiselt võtta? Ent ma tunnen, justkui elaksin võltsi elu, nagu valetaksin. Ma ei suuda seda enam välja kannatada. Ma ei hooli, kui ma ka nälga jään. Ma pigem elan näljasena ehtsat elu kui külluslikku, kuid võltsi elu.”
Iseenda otsingul oli see naine kohanud oma Kunstniku arhetüüpi.
Ta ei suutnud enam elada enesepettuses, süüdistades teisi, et polnud oma arhetüüpset saatust valinud.
Kuidas veel saab oma arhetüüpide tundmine meid elumuutustes aidata?
Olles aastate jooksul töötanud tuhandete inimestega, nii õpetaja kui intuitiivravijana, olen hakanud arvama, et oma müütide uurimine on su tervisele sama vajalik kui organismiga tegelemine. Pettumuse, südamevalu ja kriisidega, mis on tekkinud valede valikute tulemusena, on raske toime tulla, mitte ainult ilmsetel põhjustel, vaid ka seetõttu, et nendega koos hävisid su müüdid. Vahel on tõepoolest kergem paraneda füüsilisest kriisist kui müüdikriisist. Müüdikriisist on raske terveneda, kui sa isegi ei tea, et sul see on! Teadvustamata müüdikriis võib olla eluaegse depressiooni ja isegi surmahaiguse põhjustajaks.
„Ma olen alati ette kujutanud, et olen abielus, mul on kaks last ja me elame mere ääres,” rääkis mulle üks naine. 25-aastaselt abiellus ta noore juristiga ja paar kolis elama Cape Codi. Kuus aastat hiljem, kui neil oli kaks last, hakkas ta mees üha kauemaks tööle jääma. Te teate seda lugu, ja samuti teadis seda ka naise intuitsioon, ent ta ei suutnud endale tõde tunnistada. Tema enda sõnutsi neelas ta tõde aastaid alla ning käärsoolevähk pani ta lõpuks „tõde välja oksendama“.
Ta tuli minu juurde, sest tahtis aru saada, miks ta haigeks jäi ega paranenud. Selleks ajaks polnud ta enam abielus ega