jooksul peaaegu täiuslikuks.
See oli omamoodi ime. Oli ju üldlevinud seisukoht, et õnnelik abielu pole võimalik pika tutvumisperioodita, et kooselu ei saa õnnestuda, kui partnerid pole enne põhjalikult tundma õppinud teineteise iseloomu ja harjumusi ning nendega teadlikult leppinud. Nemad selleks aega ei võtnud – teades teineteist vaid mõned kuud ning veetnud intiimselt koos üksnes paar ööd, tähendas selline ülepeakaela abiellumine arutut riski. Liiatigi veel nende eas, kus polnud enam tegu tormaka noorustuhinaga. Nii tundus samm kõrvaltvaatajatele päris pöörane. Ja ometi juhtus ime, neile sai osaks eriline Saatuse and. Hea naine öeldi olevat see, kes kunagi ei nurise, aga Hurmil polnudki selleks õiget põhjust. Abielu jooksul ei jõudnud nad teineteisest sedavõrd tüdineda, et kaasa harjumused oleksid võinud ärritama hakata. Oli see hea õnn või oli selles oma osa ka mõlema tarkusel? Hurmi polnud end kunagi eriliseks tarkpeaks pidanud, kuid oma vaistu ta usaldas ja küllap oli see teda õigel hetkel juhatanud, nii et neil õnnestus Ilmariga suuremate vastuoludeta koos elada. Tõesti, Ilmariga oli kerge abielus olla.
Hurmi abiellumine ei muutnud õnneks midagi tema ja Regina suhetes, nad said ikka aeg-ajalt kokku, et lobiseda. Väikesel pulmapeol, mis peeti Vana Tooma keldrirestoranis, oli Regina samuti kohal, lõbutses ja vihtus tantsu ning paistis siiralt rõõmustavat sõbranna elumuutuse üle. Tavaliselt pidas Regina alkoholiga piiri, kuid sedapuhku, ehk sündmuse erakorralisuse tõttu – pulma ju enam kuigi sageli ei kutsutud, uuele ringile minevad eakaaslased vormistasid asja tavaliselt isekeskis ja vaikselt, järelkasv aga polnud veel paariminekuikka jõudnud –, oli ta märgatavalt sopsus, kippus isegi oma tugevatel baleriinijalgadel tuikuma. Kui sõbranna lahkuma asutas ja Hurmi ta kõrgest trepist üles aitas, et ta Raekoja platsile tellitud taksoga Mustamäele saata, rippus Regina Hurmi kaelas ja kordas üha: kuidas ma sind kadestan, kuidas ma sind kadestan… Aga Hurmi tundis oma sõbrannat, teadis, et selles ülestunnistuses polnud raasugi kadeduskibedust. Küll aga tabas ta kadeduse ära paari oma naiskolleegi viltuses pilgus ja kõveras naeratuses, mis õnnesooviga kaasnes. Eks neid üksildasi naisi oli muuseumis teisigi, kes lootusrikkalt vaba mehe poole olid vaadanud ja kellele välkpulm pettumuseks oli.
Neil polnud mugav samas asutuses töötada, mõnelegi kolleegile see ei meeldinud, ehkki Hurmi otseselt Ilmarile ei allunud. Peatselt leidiski mees sõbra abiga endale uue töökoha. Asutuse juhtkonda ta küll ei kuulunud, ent palk oli suurem ning vastutus väiksem. Seega igati õnnestunud lahendus.
Regina elu läks ikka vanaviisi, jätkus kuulsust ja tööd ning võimalusi elada vaba ja meelepärast elu. Ema kandis üha põhiraskust – kasvatas-õpetas Inest ja hoolitses kodu eest. Seda kõike oma töö kõrvalt, sest pensionini oli tal veel aega. Regina teatripalk oli küll korralik, aga isa toetuseta kasvava lapse tarvis seda nappis. Sestap tuli Hertal perele lisaraha teenimiseks veel kodus haltuurat teha. Kübarategijal olid selleks head võimalused ja kliente jätkus. Sõbranna Manda tutvustega õnnestus muretseda isegi defitsiitset Tšehhi veluuri, mida ateljees ametlikele tellijatele harva jätkus.
Raha oli kogu aeg vaja, sest Regina tahtis hästi riides käia. Juba tema staatus nõudis esinduslikkust ja kopikaveeretamine polnud talle kunagi omane olnud. Nii oligi alailma puudus käes, tagavara selles peres koguda polnud kombeks või ei osatud. Kui ees seisis teatri järjekordne välisreis, mis nõudis erakorralisi väljaminekuid, oli Regina alati sunnitud märkimisväärse summa laenama, ema aga palehigis ka öötundidel töötama, teadis Hurmi.
Rahapuuduse teema kerkis Hurmi ja Regina vestlustes aeg-ajalt üles, kuid Hurmi oli veendunud, et tõelist kitsikust sõbranna küll ei tundma ei pidanud. Pigem kippus ta elama üle jõu ning lubama endale liigset luksust ja suurejoonelisust. Suu tuleb seada seki järgi, tahtnuks Hurmi öelda oma memme kuldsed sõnad, kui Regina taas rahapuuduse üle kurtis, kuid pidas nagu ikka paremaks vaikida. Nüüd, mil ta ise oli tänu abielule Ilmariga majanduslikult täiesti kindlustatud, sobinuks tal veelgi vähem teist õpetama hakata. Kuigi – Hurmi tundis kehvust küll ja veel, õieti oligi piskuga harjunud ja sellega üles kasvanud juba lapsepõlvest saadik, õppinud raha lugema ja kokku hoidma. Alles abielu Tarmoga oli taganud parema järje ja kindlustunde. Mis muuseumitöötaja palka puutus, siis see oli teadagi närune pajuk, vähemalt esindusteatri solistitasuga võrreldes. Kõik on suhteline, möönis Hurmi sisimas ikka ja jälle. Tema elas nüüd nagu kuninga kass, ent kokkuhoidlikkusega harjunud, ei tõusnud tal nüüdki käsi rublasid lehvitama ega endale laia joont lubama. Õnneks ei pidanud keegi Hurmit koonriks, kokkuhoid oli käinud ikka rohkem enda arvel. Ilmar igal juhul oli meeldivalt üllatunud, kui osava majandaja ta oli kogemata kombel kosinud. Ta lausa ärgitas Hurmit rahaga vabamalt ringi käima, endale midagi hinnalisemat selga hankima, kasvõi Manda kaudu. Kogu praktiline elu püsis ju tutvustel – mida rohkem oli tutvusringkonnas kaubanduses töötavaid inimesi, seda enam olid vajadused rahuldatud ja parematel juhtudel sai endale lubada midagi uhkematki.
Eriti keerukaks läks Regina olukord siis, kui täisjõus ema Herta ootamatult suri, ja raskeks ei läinud ainult majanduslikus mõttes. Ta kaotas justkui käed, sest kogu abi langes korraga ära. Herta haigestus äkitselt kiire kuluga maksahaigusesse, mis viis ta siitilmast kümmekonna vaevalise päevaga.
Kõigest sellest kuulis Hurmi alles siis, kui Regina helistas ja ta matusele kutsus. Algul oli Hurmi solvunud, et sõbranna talle ema haigusest kohe ei teatanud. Tal oli hirmus kahju, et polnud saanud haiglasse minna ja lahke Hertaga, kes oli talle jõudnud lähedaseks ja armsaks saada, hüvasti jätta. Kuid kohe leidis ta Regina käitumisele õigustuse – küllap oli sõbranna toimuvast nii vapustatud, et muud talle meelde ei tulnud ega pähe ei mahtunud. Aga ikkagi, ehk oleks Herta ise ka soovinud teda näha ja midagi enne lahkumist öelda. Olukorra lootusetust arstid tema eest Regina sõnul varjanud polnud.
Tööstitu oli mõte, et Herta suri kõledate haiglaseinte vahel ihuüksi, ilma et kedagi oleks tema juures teda ära saatmas olnud, ja nii leidis valveõde alles varahommikul ta jahtuva keha.
Hurmi leinas Regina ema sügavalt, sest vahel oli talle tundunud, et nad on Reginaga justkui vahetusse läinud tütred – sedavõrd erinesid nad oma emadest. Hurmi oli tihtipeale Hertaga usalduslikult kõneldes tundnud suuremat lähedust kui lihase emaga, kellele omakorda sarnanes rohkem Regina oma keevalise temperamendi ja mõtlematusega.
Hurmi kurbus oli seda suurem, et raske gripi tõttu ei pääsenudki ta matusele, oli hoopis kodus kõrge palavikuga maas. Pani üksnes küünla kummutile põlema ja meenutas hubisevat leeki jälgides head inimest ja tema ülekohtuselt kiiret elulõppu.
Hurmi pikka kurnavasse põdemisse mattunud lein jäi justkui lõpetamata, aga kui ta hiljem Reginale mitmel korral ettepaneku tegi koos kalmistule Herta hauale minna, siis leidis sõbranna ikka ettekäände keelduda – küll polnud tal aega, küll jupsis tervis või oli ees midagi pakilist seoses Inesega.
Jah, Ines. Temaga olid tekkinud probleemid. Ta oli nüüd murdeikka jõudnud ja varaküps, nagu ta etnogeneetiline foon määras. Hormoonid möllasid, meelemald ajas üle ääre ja loomuomane lodevus lõi välja.
Kui Hurmi kord üle pika aja jälle Regina juures Mustamäel käis, ei suutnud ta ära imestada, kuidas oli muutunud viimati nähtud lapseohtune Ines. Nüüd seisis ta ees pikk ja tugeva kondiga tõmmu neiu, rinnamuksud läbipaistva pluusi all pakatavalt pungumas ja pahur võru suu ümber. Väikest kasvu ja graatsilise emaga polnud tal väliselt midagi ühist, kui tuline temperament välja arvata. Ja näis, et sädemeid lendas siin nüüd pidevalt.
„Meil oli just pahandus, tulid õigel ajal!” hüüdis Regina. „Ütle nüüd sina ka oma sõna sekka, kas sinu meelest võib viieteistaastane ööseks kodunt ära jääda?!”
Mis ütlejat oli Hurmist, kel endal lapsi polnud ja igasugune pedagoogiline kogemus puudus. Ta võis vaid sõbrannale kaasa tunda ja teda toetada, mida ta muidugi ka tegi, katsudes Inest rahulikult manitseda, kuid tüdruk krimpsutas vaid nägu ja lahkus oma tuppa, ust tagantkäe kinni virutades.
Regina arvates oli peamine Inese muutumise põhjus vanaema ootamatu surm. Tüdruk oli vapustatud ja enesest väljas.
„Peab vist tõesti psühhiaatri juurde minema,” arutles ta murelikult. „Ma lihtsalt ei saa temaga hakkama. Eks ema hellitas teda üleliia, Ines tegi, mis iganes pähe tuli, ja nüüd on tulemus