kunagi üles endast vägevama mehe last.30 Aga ma ei usu, et ta sellest õppust võtab.“
Heiðrekr kostis, et isa oli talle nõu andnud kurjade kavatsustega, ja ütles, et ei pea neid nõuandeid kuulda võtma. Siis läks Heiðrekr kantsist välja. Tema ema tõusis aga püsti ja järgnes talle linnuseväravast välja ning ütles: „Nüüd, mu poeg, on sinuga sellised lood, et sa ei taha enam siia tagasi tulla ja mul on vähe võimalusi sind aidata. Siin aga on marga31 jagu kulda ja üks mõõk, mille ma tahan sulle anda. Selle mõõga nimi on Tyrfingr ja see kuulus berserk Angantýrile, sinu vanaisale. Ükski mees pole nii rumal, et poleks sellest mõõgast kuulnud. Kui sa jõuad kohta, kus mehed mõõgahoope vahetavad, siis pea meeles, kui tihti on Tyrfingr lahingus võidukas olnud.“ Siis soovis ta Heiðrekile head teed ja nad jätsid teineteisega hüvasti.
5. Heiðrekr aitab kuningas Haraldit*
Kui Heiðrekr oli alles lühikest aega teel olnud, kohtas ta mõningaid mehi, kellest üks oli kinni seotud. Nad vahetasid omavahel uudiseid ning Heiðrekr küsis, mida see mees teinud oli, et ta kinni on seotud. Teised ütlesid, et ta oli reetnud oma isanda. Heiðrekr küsis, kas nad oleksid nõus tema eest lunaraha vastu võtma. Kui nad sellega päri olid, andis ta neile pool marka raha ja nemad lasksid mehe vabaks. Mees pakkus talle oma teeneid, aga Heiðrekr vastas: „Miks peaksid sina, kes sa reetsid omaenda isanda, mulle, tundmatule, rohkem truu olema? Kao minema mu juurest!“
Veidi hiljem kohtas Heiðrekr jälle mehi, kellest üks oli samuti kinni seotud. Ta küsis, mida too oli halba teinud, ja teised ütlesid, et ta oli tapnud oma kaaslase. Heiðrekr küsis, kas nad võtaksid tema eest lunaraha. Kui nad nõus olid, andis ta neile teise poole kuldmargast. Mees pakkus ennast talle teenriks, aga Heiðrekr ütles ära.
Siis kõndis Heiðrekr maha pika tee ja jõudis maale, mille nimi on Reiðgotaland.32 Seda maad valitses kuningas, kelle nimi oli Haraldr. Kuningas oli väga vana ja tal oli valitseda tohutu suur riik ning tal polnud ühtegi poega. Tema valdused olid aga seetõttu kahanema hakanud, et mõned jarlid olid oma sõjaväega maale tunginud. Kui ta aga nende vastu lahingusse läks, said talle pidevalt osaks kaotused. Seepeale olid nad sõlminud rahu tingimusel, et kuningas maksab jarlidele iga kaheteistkümne kuu tagant andamit. Heiðrekr jäi sinna paigale ning veetis talve kuninga juures.
Siis juhtus ükskord, et kuningale toodi suur hulk kaupu ja raha, ning Heiðrekr küsis, kas need on kuningale laekunud maksud.
Haraldr vastas, et asjalood on sootuks vastupidised ning „hoopis mina ise pean selle varanduse andamiks maksma“.
Heiðrekr ütles, et kuningal, kes on omanud nõnda palju võimu, ei sobi õelatele jarlidele andamit maksta ja et targem nõu oleks nende vastu sõtta minna. Kuningas ütles, et ta on seda proovinud, aga lüüa saanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.