noormeest, ning küsis, kas ta saaks millegagi abiks olla. Sai küll. Nooruk tahtis, et Allan hoiaks kohvril silma peal, kuni selle omanik tualetis oma loomulikke vajadusi õiendab. Või nagu nooruk end väljendas:
„Ma pean sitale minema.”
Allan ütles kenasti, et ehkki ta on vana ja nõder, on ta silmanägemine igati korras ja noore mehe kohvri valvamine pole tema jaoks sugugi koormav. Ta soovitas aga noormehel oma asjade õiendamisega õige pisut kiirustada, sest Allanil oli vaja bussi peale minna.
Seda viimast nooruk ei kuulnud, sest ta oli kiirete sammudega teel WC poole juba enne, kui Allan lõpetada jõudis.
Saja-aastane polnud kunagi olnud seda tüüpi, kes inimeste peale ärritub, on selleks siis põhjust või mitte, ja ka nooruki tahumatus ei häirinud teda. Seevastu ei tundnud ta aga kõnealuse nooruki suhtes mingit erilist sümpaatiat ja see mängis edasistes sündmustes arvatavasti oma osa.
Juhtus nimelt see, et buss number 202 sõitis terminali ukse ette kõigest mõni sekund pärast seda, kui WC uks nooruki järel sulgus. Allan vaatas bussi ja seejärel kohvrit, siis uuesti bussi ja siis uuesti kohvrit.
„See liigub ju rataste peal,” ütles ta endamisi. „Ja sellel on vedamiseks rihm ka küljes.”
Ja siis üllatas Allan iseennastki, tehes – võib vast nii öelda – elujaatava otsuse.
Bussijuht oli teenistusvalmis ja viisakas. Ta aitas suure kohvriga vana mehe bussi.
Allan tänas abi eest ja võttis pintsaku rinnataskust rahakoti. Bussijuht küsis, kas härra soovib sõita kuni Strängnäsini välja, Allan luges samal ajal oma vahendid üle. Kuussada viiskümmend krooni paberraha ja mõned mündid pealekauba. Allan mõtles, et kõige targem on olla võimalikult kokkuhoidlik, niisiis pani ta viiekümnese letile ja küsis:
„Mis te arvate, kui kaugele ma sellega saaksin?”
Bussijuht vastas lõbusalt, et ta oli küll harjunud inimestega, kes teavad, kuhu nad tahavad sõita, kuid mitte seda, mis see maksab, kuid praegu oli asi ju suisa vastupidi. Siis vaatas ta oma tabelit ja teatas, et neljakümne kaheksa krooni eest saab sõita Byringe jaamani.
Allani meelest sobis see igati. Ta sai pileti ja kaks krooni vahetusraha tagasi. Äsja pihta pandud kohvri oli bussijuht pannud enda selja taha, pagasile mõeldud riiulisse, Allan istus paremale poole esimesele istmele. Sealt nägi ta bussijaama ootesaali. Tualetiuks oli ikka veel kinni, kui bussijuht käigu sisse lükkas ja buss minema sõitis. Allan soovis puhtast ligimesearmastusest, et noorukil oleks ees ootavat pettumust arvestades tualettruumis mõnus.
Strängnäsi buss polnud sel õhtupoolikul sugugi täis. Kõige tagumises otsas istus Flenist peale tulnud keskealine naine, bussi keskel noor ema, kes oli end bussi vinnanud Solbergas koos oma kahe lapsega, neist üks vankris, ja kõige ees Malmköpingis reisijatega liitunud väga vana mees.
Viimatimainitu istus parajasti ja mõtles, miks ta oli varastanud suure halli neljarattalise kohvri? Võib-olla sellepärast, et see oli võimalik? Ja et kohvri omanik oli lontrus? Või sellepärast, et kohvris võis vabalt olla paar kingi ja ehk isegi kaabu? Või sellepärast, et vanal mehel polnud midagi kaotada? Ei, Allan ei osanud endale vastata. Kui elad juba lisaajal, siis on lihtne endale kõiksugu vabadusi võtta, mõtles ta ja seadis end mugavamini istuma.
Kell sai kolm ja buss möödus Björndammenist. Allan leidis, et siiamaani võis päevasündmuste arenguga rahul olla. Siis pani ta silmad kinni, et väikest lõunauinakut teha.
Samal ajal koputas õde Alice Malmköpingi vanadekodu toa number 1 uksele. Ta koputas mitu korda.
„Lõpeta tembutamine, Allan! Vallavolikogu esimees ja kõik on juba kohal. Kuuled või? Ega sa pole jälle jooma hakanud, Allan? Tule nüüd välja, Allan! Allan?”
Umbes samal ajal avanes Malmköpingi bussijaama parasjagu ainsa töökorras oleva WC uks. Välja astus igas mõttes kergendunud nooruk. Ta kõndis mõned sammud ootesaali keskosa poole, kohendades samal ajal ühe käega püksirihma ja tõmmates teisega läbi juuste. Ta jäi seisma, vahtis tühje pingiridu ja heitis kiire pilgu algul paremale ja siis vasakule. Seejärel ütles ta valjusti:
„No mida kuradit…”
Seejärel ta takerdus, enne kui tõi kuuldavale järgmise lause:
„Kuradi vanamees, raisk, ma löön su maha! Ainult et kõigepealt pean ma su üles leidma!”
3. PEATÜKK
Teisel mail alates kella kolmest kadus rahu Malmköpingist mitmeks päevaks. Vihastamise asemel muutus vanadekodu õde Alice murelikuks ja otsis välja maja üldvõtme. Kuna Allan polnud oma põgenemistee varjamiseks midagi teinud, siis saadi kohe ka jälile, et sünnipäevalaps oli läbi akna välja roninud. Õues oli ta jälgede järgi otsustades mõnda aega võõrasemade keskel tammunud ja seejärel kadunud.
Oma ametipositsioonile tuginedes tundis volikogu esimees, et tal tuleb juhtimine enda kätte võtta. Ta saatis töötajad kahekaupa välja otsima. Allan ei saanud ju kuigi kaugel olla ja otsijatel tuli tähelepanu keskendada ainult kõige lähemale ümbruskonnale. Üks otsimisrühm saadeti parki, teine viinapoodi (kus, nagu õde Alice teadis rääkida, Allan aeg-ajalt käis), kolmas Storgatani muudesse kauplustesse ja neljas mäe otsas asuvasse talumuuseumi. Volikogu esimees ise pidi vanadekodusse jääma, et hoida silm peal teistel vanakestel, kes veel kaduma polnud läinud, ja mõelda välja järgmine samm. Lisaks manitses ta otsijaid diskreetsusele; kogu loo ümber polnud vaja ju ilmaasjata kella lüüa. Üldises segaduses ei tulnud volikogu esimehele kordagi pähegi, et üks äsja välja saadetud paaridest koosnes kohaliku ajalehe reporterist ja fotograafist.
Bussijaam volikogu esimehe otsimisplaani esmaste valikute hulka ei kuulunud.
Samas oli aga seal kõik nurgatagused juba läbi vaadanud üheliikmeline otsimisrühm, mis koosnes väga vihasest, kõhetu kehaehitusega, pikkade heledate rasvaste juuste ning turris habemega noorukist, seljas teksajakk tekstiga Never Again. Kuna taati ega kohvrit leida ei õnnestunud, seadis nooruk otsustavalt sammud ainsa avatud kassaluugi taga istuva väikese mehe suunas, eesmärgiks informatsiooni hankimine taadi võimalike reisiplaanide kohta.
Väike mees oli oma tööst küll tüdinud, kuid tema ametiuhkus oli alles. Sellepärast selgitas ta valjuhäälsele noorukile, et bussiterminali reisijate andmete konfidentsiaalsuse osas firma mööndusi ei tee, ning lisas veel tähtsalt, et ta ei kavatse mingil tingimusel noorukile viimase poolt soovitud informatsiooni anda.
Nooruk vaikis natuke aega ja nähtavasti tõlkis kuuldut enda jaoks rootsi keelde. Seejärel liikus ta viis meetrit vasakule, kassaruumi mitte just eriti tugeva ukse juurde. Ta ei vaevunud kontrollima, kas uks on lukus või mitte. Selle asemel võttis ta hoogu ja lõi ukse parema jalaga sisse, nii et pilpad lendasid. Väike mees ei jõudnud isegi puudutada telefonitoru, mille järele ta abi kutsumiseks käe oli sirutanud, kui leidis end juba siplemas õhus nooruki ees, kes teda kõrvupidi kindlas haardes hoidis.
„Ma ei pruugi teada, mis asi on konfidentsiaalsus, aga ma oskan kuradi hästi inimesi rääkima panna,” ütles nooruk väikesele mehele, enne kui ta tolle mütsuga pöördtoolile tagasi pani.
Siis seletas nooruk, mida ta kavatseb väikese mehe suguorganitega haamri ja naelte abil ette võtta, kui mehike tema tahtmist ei täida. Kirjeldus oli nii värvikas, et väike mees otsustas otsekohe kõik ära rääkida, mida ta teadis – nimelt et kõnealune vanur oli tõenäoliselt Strängnäsi bussi peale läinud. Kas vanur oli ka mingi kohvri kaasa võtnud, seda ei osanud väike mees öelda, kuna ta pole sedasorti inimene, kes reisijate järele nuhiks.
Siis jäi väike mees vait, et aru saada, kuivõrd öeldu noorukit rahuldab, ja leidis otsemaid, et ilmselt on kõige targem veel natuke täiendavat infot anda. Niisiis jutustas ta, et Malmköpingi ja Strängnäsi vahelisel teel on kaksteist bussipeatust ja vanur võis loomulikult ükskõik millises neist maha minna. Täpsemalt oskab seda öelda aga bussijuht, kes sõiduplaani kohaselt on Malmköpingis uuesti kell 19.10 samal õhtul, kui buss Fleni tagasi sõidab.
Selle peale võttis nooruk hirmunud ja tulitavate