siis seda ma oleksin teadnud. Ja mis veel paar aastat hiljem, kui ta hakkas kokaiini vedama, ostis ta minult kasutatud Renault 4 ära – see poleks ju vajalik olnud, kui ta autosid oleks varastanud. See lugu saigi populaarseks 1980. aastate alguses, kui Pablo otsustas poliitikukarjääri kasuks ja oponendid hakkasid talle kaikaid kodaratesse loopima. Lisaks sellele, et nad kuulutasid ta narkoärikaks, ütlesid nad, et ta on endine autovaras, inimröövija, brutaalne tapja – ja et ta on ka hauakivi varas. Legendid sünnivad mitmeti, osa neist koosnevad vaenlasepoolsetest süüdistustest ja enamasti nende endi kasuks. Näiteks need lood Ameerikas, mida räägitakse lääne legendaarsetest kangelastest, kuulsatest lindpriidest nagu Billy the Kid ja Jesse James, põhinevad küll tõel, kuid paljud neist sisaldavad liialdusi. Sama kehtib ka Pablo kohta. Pärast tema surma tekkis kuulujutte nagu seeni pärast vihma, inimesed, kes teda kunagi polnud tundnuki, rääkisid lugusid, millel polnud tõega mingit seost.
Kuid see, mida Pablo tõepoolest raha saamiseks illegaalselt tegi, nagu meie vanaisa Robertogi, oli see, et ta sukeldus salakaubandusse. Salakaubandus tähendab, et riiki tuuakse salaja kaupu, mille eest ei maksta nõutud riigimakse, tolli- ega aktsiisimaksu, ja see võimaldab müüa inimestele neid kaupu palju odavamalt, kui nad kauplustes peavad maksma. Väga tulutoov äri. Salakaubandus on loomulikult illegaalne, kuna inimesed saavad kasu ja ainult valitsusele on see kahjulik, aga see on juba ammust aega Kolumbia majanduse osa olnud. Tegelikult oli nii, et kui politsei mõne salakaubavedaja, kes altkäemaksu ei tahtnud anda, vahele võttis, siis võeti ainult kaup ära, kuid kedagi ei vahistatud.
Medellíni üht kõige edukamat smugeldajate gruppi juhtis multimiljonär Rafael Puente. Ta ajas oma varanduse kokku, tuues Kolumbiasse sigarette, elektroonikat, ehteid, kelli ja riideid Ameerikast, Inglismaalt ja Jaapanist. Laevakonteinerid neist riikidest saabusid Panama linna Colónisse, kanali lõppu, ja viidi sealt edasi Kolumbia linna Turbosse Urabá lahe ääres. Seal laaditi konteinerid tühjaks ja suured haagisveokid vedasid kauba Medellínisse edasimüüjate kätte.
Palju on kuulujutte ka selle kohta, kuidas Pablo Rafaeliga kohtus. Üks lugu räägib sellest, et Pablo ja mõned tema sõbrad võttis kinni politsei, kes Puente veokeid kaitses. Kinnivõtmise käigus tulistati Pablot väidetavalt kaks korda. Puente ei lasknud tal surra, vaid ostis ta vabaks ja päästis nii tema elu. Kuid tegelik lugu on selline, et Pablo läks jalgpallimatšile partneritega kohtuma. Mängu ajal tutvustati teda ametlikult Rafaeliga, kellele Pablo kohe meeldima hakkas ja kes pakkus talle tööd turvamehena. Lugu jätkub sellega, et Puente nägi Pablos potentsiaali ja otsustas teda kaasata oma äridesse. „Rahategemiseks on vaja kaitsta selle mehe kaupa, kellel on raha, ja see mees olen mina.”
Algul tegeles Pablo vaid sigarettidega, kasutades ära sidemeid, mis tal väikestes poodides ja paljudel kirbuturgudel igal pool linnas olid. Olles edukas, muutus ta salakaubaäris usaldusväärseks. Ühel päeval palus Rafael, et Pablo aitaks lahendada väga kulukat probleemi. Töölised, kes konteinereid tühjaks laadisid ja veokitesse kaupa pakkisid, olid alamakstud. Neid oli 50 ringis ja nad ei elanud orjadest paremini. Selle tulemusel ei olnud nad ärile lojaalsed ja aeg-ajalt varastasid konteineritest rohkem kui poole kaupadest. Rafael pakkus Pablole 10 protsenti laadungi väärtusest, kui ta suudab varguste arvu vähendada. Pablo üllatas teda keeldumisega, kuid et oma väärtust tõestada, oli ta vabatahtlikult nõus üht laadungit tasuta valvama. Nad jõudsid kokkuleppele.
Esimesel päeval Turbos pakkus Pablo töölistele mereandidest lõunat ja veini ning ütles neile: „Olen siin bossi esindamas. Ma ei taha teile mingeid probleeme valmistada, kuid te peate minuga koostööd tegema. Kui kaup jätkuvalt kaob, siis lõpeb varsti nii teie kui ka minu töö.” Seejärel tegi ta neile pakkumise. „Kui te minuga koostööd teete, maksan teile igavesti poole oma palgast. Nüüd selle korra ajal näitame bossile, et te ei võta midagi, ja tõotan, et kahe nädala pärast tulen tagasi ja hakkan teie eest hoolitsema.”
Liiguvad jutud, et Pablo ähvardas neid mehi varastamise pärast. Paljud usuvad, et Pablo oli selles operatsioonis edukas vaid seetõttu, et teda kardeti. Tegelikkuses ei olnud nii. Pablo teadis, et raha toodab rohkem lojaalsust kui hirm. Need, kes tegid Pabloga koos äri ja olid ausad, said palju raha; ainult need, kes petsid, temalt varastasid ja teda ähvardasid või reetsid, said tema käe läbi kannatusi tunda. Kõik, kes teavad, kui sitked on Turbo töölised ja saavad aru nende eluviisist ja uhkusest, teavad ka, et nad ei teinud koostööd hirmu pärast. Pealegi juhtus see ammu enne seda, kui Pablo oli hirmuäratava kuulsuse saavutanud ja ta ei saanud veel omapead nende vastu võidelda. Tegelikult tõi enamik neist, kes olid varem konteineritest midagi võtnud ja kellele ta pakkus õiglast palka, varastatud kauba isegi tagasi.
Pablo juhtis džiibiga 5-6 veokist koosnevat konvoid. Temalt oodati, et ta maksab politseinikele väikestes külades ja kogu teekonna jooksul vajaliku rahasumma. Pärast seda, kui salakaup oli Medellíni ladudesse veetud, ütles Pablo Rafaelile: „Asi oli selles, et need mehed, kes kõike juhtisid, ei hoolinud su töölistest. Neile ei makstud isegi õigel ajal palka. Mina olin nende vastu õiglane ja tänu sellele sai kogu kaup sulle toimetatud.” Puente rõõmustas – ilmselt niikaua, kui Pablo tegi talle omapoolse ettepaneku äri jätkamiseks. „Sa ütlesid, et annad mulle 10 protsenti,” ütles ta. „Ma tahan 50.”
Mind polnud seal, kuid võin ette kujutada, kuidas Rafael reageeris. Tean, et ta polnud harjunud, et töötajad temalt selliseid summasid nõudsid. Pablo sõnul oli Rafael hüüdnud: „Kas sa oled idioot või?”
„Arvan, et see on õiglane,” vastas Pablo. „Mõnikord oled sa rohkem kui poolest kaubast ilma jäänud. Nüüd saad kõik endale ja isegi, kui sa mulle 50 protsenti maksad, jääb sulle endale rohkem, kuna keegi enam ei varasta.”
Puente kordas, et 50 protsenti on liiga palju – nad leppisid kokku 40 protsendis. Selgus, et sellest leppest oli kasu mõlemale. Viimaks arendas Pablo äri edasi, hakkas kaubitsema ka pesumasinate ja tsentrifuugidega – tollal ei olnud need tooted Kolumbias eriti tuntud. Pablost sai salakaubaäris tõeline partner, tema jälgimise all olid kaubakogused, mis kulgesid Panamast Medellíni ladudesse. Temast sai ekspert kaupade transportimises üle kogu riigi. Et teenitud raha turvaliselt alles hoida, ehitas ta caleta'sid, peidupaiku või seife, oma maja seintesse, kus ta hoidis kümneid tuhandeid dollareid. Peidikud olid kaitstud elektrooniliste ustega, mida ainult tema oskas avada.
Pablol tekkisid Turbo töölistega tugevad sidemed. Ta pidas sõna ja maksis poole oma sissetulekust töölistele, kes esimesena andsid talle tiitli, millega ta sai väga tuntuks – El Patrón ehk boss. Ta võitis ka nende linnade elanike usalduse, kust tema juhitud konvoid läbi pidid sõitma; nad vandusid truudust, kuna Pablo maksis neile sulas ja natuuras.
Vend ajas väga suurt raha kokku. Tavaliselt toodi kaupa kaks korda nädalas ja Pablo teenis iga korra eest 120 000 dollarit. Nii oligi ta varsti täitnud oma teismeliseeas antud vande, et ta saab 22-aastasena miljonäriks. Väga raske on selgitada inimesele, kes pole seda kunagi ise kogenud, kui uskumatu tunne on olla rikas pärast seda, kui oled väga vähesega üles kasvanud. Enamikel inimestel täituvad mõned unistused, kuid Pablo oli äkki olukorras, kus ta sai endale lubada palju rohkem, kui oli osanud unistadagi. Esimene heategu, mis ta tegi, oli see, et ta tegi sissemakse emale mõeldud maja ostmiseks, seejärel ostis ta endale auto, meie nõole takso ja mulle Itaaliast väga kalli, kergmetallist raamiga jalgratta – see kaalus nii vähe, et ma sain selle kahe sõrmega üles tõsta. Ühel päeval läksin tema ja paari sõbraga toiduturule, täitsime veoauto lehtsalati, liha ja kalaga ning viisime need Medellíni kõige vaesematesse linnaosadesse. Sealsed asukad hoidsid endal hinge sees linna suure prügimäe abil, kuhu ülejääke visati – nad otsisid sealt toitu ja riideid, mida sai parandada ja kanda, või asju, mida puhastada ja müüa. Läksime sinna ja Pablo jagas toidu laiali. Inimesed armastasid teda selle eest. Oma raha eest tegi Pablo selliseid asju sageli. Hiljem tegi ta ka palju kohutavaid tegusid, kuid vaeseid ei unustanud ta kunagi ja nad armastasid teda selle eest. Isegi praegu mäletatakse teda ja meenutatakse tema heategusid.
Veel üks asi, mida me tegime – viisime kogu meie pere Orlandosse, Floridasse, Disney Worldi. Meid oli umbes 20 inimest, kaasa arvatud ema, õed ja minu lapsed. Ma ei mäleta kõiki atraktsioone, millel käisime, või muid paiku, mida külastasime, kuid ma mäletan koertenäitust ja seda rõõmu, mis meile osaks sai. Mu perele oli see esimene tõeline unistus paljude hulgast,