valvurile, et ta ei saa magada ja tahab paar tiiru ümber jalgpalliväljaku jalutada. „Tahan lõdvestuda,” ütles ta. „Mul on vaja jalgu sirutada.”
Ta sirutas neid kaua aega. Tol õhtul ta põgenes. Arvan, et mõnele maksti, et teda aidata. Ta kõndis vanglast minema. Mitu tundi pärast Pablo põgenemist helistas vangla direktor emale ja palus abi. „Ma ei tea, mida teha. Õhujõudude lennuk peaks kohe siia jõudma, et poisid Pastosse toimetada,” ütles ta. „Kui teda siin pole, pannakse mind ennast vangi. Ta peab tagasi tulema. Ma luban, et temaga ei juhtu midagi halba.”
„Olin nende vastu nii hea,” jätkas ta. „Lubasin neil igal pool ringi käia. Ja nüüd mind karistatakse selle eest.”
Kui Pablo viimaks emale helistas ja teatas, et ta põgenes, sai ema vihaseks. „Kelleks sa end õige pead? Asju peab õigesti ajama. Sa pead tagasi minema,” selgitas ta. „Kõik saab korda.” Pablo nõustus ja nad said emaga kokku. Palju aastaid hiljem riskis ema oma eluga, kui läks ilma turvamata kohtuma meie vaenlastega, Cali kartelliga ja rühmitusega, mis loodi spetsiaalselt Pablo tapmiseks – Los Pepesiga. Hermilda Gavíria oli vapper naine, kes oli kõigeks valmis, et oma lapsi kaitsta.
Ta võttis Pabloga kohtumiseks takso. Ema muretses selle pärast, kuidas vangla direktor sõjaväele Pablo puudumist selgitab, kuid Pablol oli plaan. Selle asemel, et kohe vanglasse minna, läksid nad arsti juurde. Pablo maksis arstile hästi, et too koostaks paberid, mis tõestasid, et Pablo oli olnud väga haige – probleemid seedetraktiga. Arst pani Pablo nime ühe patsiendi röntgenülesvõttele, mis näitas tõsist probleemi. Hommikul kell 11 jõudsid ema ja Pablo vanglasse. Pablo vabandas direktori ees ja tunnistas, et ta oli end väga halvasti tundnud. „Arvasin, et hakkan surema,” ütles ta.
Õnneks ei olnud õhujõudude lennuk halva ilma tõttu õhku tõusta saanud. Viimaks viidi Pablo, Gustavo ja rekkajuhid autoga Pastosse. Pablol vedas, sest valitsus oli süsteemi muutnud ja ta sai ka seal oma raha kasutada. Ta ostis kohtuniku ära, kuigi ma ei tea, kui palju see tal maksma läks. Kokkuleppe kohaselt rekkajuht Frank, kes kaubaga vahele jäi, nõustus end narkootikumide vedamises süüdi tunnistama ja ütles, et Pablo ja Gustavo ei olnud sellega seotud. Frankile mõisteti vähem kui 5 aastat vanglat.
Pablo ütles talle: „Sellal, kui sa vangis istud, on sul kõik olemas ja su pere eest hoolitsetakse hästi. See on sama, nagu sa teeksid kõvasti tööd ja pangas on alati raha olemas.” Pablo korraldas nii, et Frank paigutati heasse vanglasse. Franki perele kinkis ta maja, auto ja suure pangaarve. Minu kohustus oli kindlaks teha, et Frank ja tema pere said regulaarselt maksed kätte.
Esimesel pühapäeval pärast seda, kui Pablo vabanes, sõime ema juures õhtust. Just siis proovisin venda kokaiiniärist eemale tõmmata. „See on halb. Ära tee seda,” ütlesin ma Pablole. „Selleks pole ju vajadust. Sa teed salakaubaga väga head raha. Miks sa tahad selle supi sisse sattuda?” Siis rääkiski ta mulle, kuidas kõik oli alguse saanud.
Kuid ta tõotas mulle: „Ära muretse, vennas, ma ei tegele sellega kaua. See on ainult raha tegemiseks. Siis jään salakauba juurde, sest siis võtavad nad ainult kauba ära, aga vangi ei pane.”
Selgitasin talle, et ta teeb ka mulle kahju. Olin edukas ärimees, mu kauplused müüsid jalgrattaid ja ma sain valitsuselt treeneritöö eest palka. Kartsin, et valitsus ei luba enam narkodiileri vennal rahvusmeeskonda treenida. Pablo tõotas mulle, et kokaiinitehingutega on lõpp. Ma ei mäleta, kas ma uskusin teda.
Pablo läks otsemaid ärisse tagasi. Politseile oli ta nüüd teada. Veidi rohkem kui kuu aega hiljem peatasid needsamad kaks DAS-i agenti, kes olid Pablo ja Gustavo varem vahistanud, nad uuesti.
Seekord olid neil teised plaanid. Nad viisid mehed El Basurerosse, mahajäetud piirkonda, kuhu kerkis suur prügimägi, sidusid nende käed kinni ja käskisid neil põlvili laskuda. Agendid olid nende vastu väga karmid. Pablo arvas, et kohe nad mõrvatakse, kuid ta jäi rahulikuks. Ta ei anunud oma elu pärast ega astunud läbirääkimistesse. Viimaks pakkusid DAS-i mehed välja, et miljoni peeso eest jätavad nad Pablo ja Gustavo ellu. Nad sidusid Gustavo lahti, et too läheks raha järele. Gustavo tagasitulekut oodates hakkasid nad rääkima ja Pablo pakkus rohkem raha, et teada saada, kes nad välja oli andnud. Ostetud vastus oli üllatav – El Cucaracho. Mees, kes oli Pablo ärisse kutsunud, kartis et Pablo võtab kontrolli üle. Oma äri kaitsmiseks oli ta Pablo ja Gustavo surma tellinud. Kahjuks oli ka see üks moodus, kuidas äri aeti.
Viimaks maksid Pablo ja Gustavo lunaraha ära ja neil lasti minna. Legend räägib, et seda solvangut ei unustanud Pablo kunagi. Lunaraha eest röövimine oli meie elu aktsepteeritud osa, aga sellega, et DAS-i mehed sundisid Pablot põlvili laskuma näitasid nad, et nad ei austanud Pablot. Lugu räägib, et Pablo tõotas: „Ma tapan need sitapead oma kätega.” Juba paar päeva hiljem plaanisid needsamad korrumpeerunud agendid veel üht Pablo töötajat röövida. Tollal ei olnud Pablo Escobari nimi tuntud, nii et keegi ei osanud teda veel karta. Nende agentide jaoks oli ta mingi suvaline narkodiiler. Kuid järjekordne plaan ei kandnud vilja, sest nad võeti ise kinni. Pablo ei rääkinud mulle kunagi täit lugu. Olen teistelt kuulnud, et Pablo laskis nad ühte majja viia, käskis neil põlvili laskuda, surus püstoli nende otsmikule ja tulistas nad surnuks. Võib-olla oligi nii. Aga ma mäletan, et ajalehed kandsid ette, et leiti kahe mitu korda tulistatud DAS-i agendi surnukehad.
Sellest ajast alates tegutses Pablo kokaiinikaubanduses edasi, algul ainult Kolumbias, kuid lõpuks vähemalt 15 riigis ja nende riikide kaudu suures osas maailmas. Tema elu lõpupoole liikus kartell juba Ida-Euroopasse, kommunistlikesse riikidesse. Äri tipus tootis ja vedas Medellíni kartell laiali tonnide viisi kokaiini nädalas – tonne, kuigi Pablo jaoks algas see paari kilo tootmisega ühes väikeses majas.
Ma ei mäleta, millal Pablo mulle oma ärist kogu tõe ära rääkis. Üsna varsti. Kuna mina kandsin tema raha eest hoolt, siis ma pidin ju teadma. Kokalehest alkaloidi saamine nõuab mitmeastmelist protsessi. See on keemiline protsess, kuid selleks pole vaja eksperte, piisab inimestest, kes oskavad järgida lihtsaid reegleid. Tegelikult pole see raskem kui koogi küpsetamine. Protsess käib laboris, mida kutsutakse köögiks. Laboratoorium on tühipaljas sõna, kogu protsessi saab läbi viia suvalises hoones või džunglis. Ajapikku ehitas Pablo väga suuri laboreid, mis andsid tööd sadadele inimestele, sügavale Kolumbia džunglitesse, kaugele kõikidest regulaarsetest sõiduteedest. Kuid tema esimene labor oli ühes 2-korruselises majas, mille ta ostis Beléni linnas. See oli välimuselt tavaline maja ühes elamurajoonis. Töölised, keda kutsuti kokkadeks, elasid teisel korrusel ja „köök” haaras enda alla esimese korruse. Pablo oli muutnud mitu vana külmkappi lihtsateks ahjudeks, milles valmistati pulbrit. Maja tegi eriliseks see, et kõik aknad olid kogu aeg kaetud, nii et keegi ei saanud sisse näha. Algul polnud politseile vaja midagi maksta, sest keegi ei teadnud, mida majas tehti.
Ainus probleem oli kemikaalide väga tugev lõhn. Pablo kartis, et naabrid kaebavad politseile ja siis ta otsustaski labori džunglisse ehitada. Alles siis läks tõeline tootmine lahti. Kuid ikkagi ei osanud keegi aimata, mis sellest kord saab ja milliseid rikkusi see Pablole sisse toob. Seda ei saanud mitte millegagi võrrelda. Kolumbia president Virgilio Barco nimetas seda hiljem „suureks ja võimsaks organisatsiooniks, mille sarnast maailmas pole veel eksisteerinud.”
Juba mõne kuuga teenisid Pablo ja Gustavo palju raha. Panin Pablo osa erinevatesse pankadesse, paigutasin seda laiali nii hästi kui oskasin. Aga mul oli tõeliselt keeruline taolise tohutu rahakogusega tegeleda. Sama lugu oli teistega. Pablo hakkas endale uusi kalleid asju ostma; ta ostis Nissan Patroli, suure džiibi-taolise masina, ja ilusa maja rikkas linnaosas El Poblados, kus elasid Medellíni tuntuimad rikkurid. Ma püüdsin ikka veel veenda teda sellest ärist tagasi tõmbuma. Me mõlemad olime suured jalkafännid, kuigi me fännasime Medellíni erinevaid meeskondi. Kogu elu vältel käisime nii tihti kui võimalik jalkastaadionil. Mäletan, et kord Pablo äri alguspäevil läksime jälle koos ja istusime kõrvuti päikese käes. Olime kahekesi, kaks venda, ilma turvameeste, naiste ja lasteta. See oli üks viimastest kordadest, kui meil selleks võimalus avanes. Palusin teda viimast korda: „Nüüd on sul palju raha, sa võid endale osta mida iganes, nüüd saad ju kinnisvarale keskenduda.”
Pablo naeratas endamisi. Saime teada, et on erinevaid viise, kuidas narkotsist sõltuvusse jääda. Kui Pablo kord juba selle äri