ennekõike muidugi see hommikusöök. Ho ei saanud mausoleumist enam kuhugi põgeneda, tüdruk Facebookist ootab (mis tal üle jääb!), tasuta hommikusööki ei ole mõtet ju solvata. Eriti pärast toda bun ga katsumust, öäk!
Poiss pani olulisema osa oma varandusest, kakssada dollarit, ideekaardi (hää meelega oleks ta tollel oma pildi välja vahetanud, ta oli seal ilge nannipunn), pangakaardi ja passi kaelakotti. Kümme dollarit ja sada tuhat dongi taskusse. Suur kott jääb hotelli. Isegi, kui siit midagi pihta pannakse – kusagil oli selline warning –, ei olnud sest suurt lugu, sest kotis ei olnud isegi Vietnami mõttes midagi väärtuslikku. Prillid olid tal peas, läpakat ei olnud.
Nii varustatud, ettevalmistatud, jahedas vees karastunud, kõmpis Poiss alla. Ausalt, raisk! Viiendalt korruselt alla matkamine on peaaegu sama tobe kui ülesronimine. Trepp oli neetult kitsas.
Ta turnis trepist alla, nina pikalt ees, et mitte hommikusöögi kaunist lõhna maha magada. Esialgu seda polnud. Ei olnud neljandal ega kolmandal … ega teisel korrusel, tuli hoopis vastu too õnnetu perenaine, kaasas järjekordne ohver. Mingi Poisi-sugune poiss, nägi välja nagu ameeriklane, pahupidi nokkmütsi ja hüperraske seljakotiga. Tollel oli Hanoi treppidel ronimisest hing niidiga kaelas. Tuttav tunne. Poiss tõmbus teelt.
Perenaine hakkas kohe huugama: „Hallo, hallo, good morning, how are you doing!”
Ameeriklane naeratas viimase jõuga. Poiss guudmooningutas perenaisele vastu. Ja oligi kõik. Siis kadusid nad ühte kolmanda korruse tuppa.
Poiss jõudis õnnelikult fuajeesse ja istus Buddha vastu oma hommikusööki ootama. Buddhal oli enda oma juba käes, ikka riis millegagi. Tundus küllaltki okei. Poiss lootis, et pärisinimestele on ports siiski veidi suurem. Miskipärast ei lõhnanud siin söögi järele. Isegi kohvi lõhna ei olnud. Järsku oli tal nina kinni?
Laual oli küpsiseid. Poiss tõusis, vaatas, et mutti ei tule, napsas ühe küpsise ning kugistas selle aplalt alla. Ta oli juba teist noolimas, kui selja tagant kostis perenaist: „Cookies, sir, cookies!”
Poiss lehvitas perenaisele, too lehvitas vastu, aga rohkem ei midagi. Õnnetu perenaine, kes sel hommikul oli juba palju õnnelikum, istus arvuti taha ja hakkas asjalikult hiirega klõpsima ega teinud mingeid vihjeid hommikusöögile.
„Mis selle hommikusöögiga saab?” küsis Poiss lõpuks. Ta ei olnud Vietnami kommetes nii kindel ka, ta küsis väga viisakalt.
Tädi ei saanud millestki aru.
„Breakfast, breakfast?”
Poiss näitas näpuga oma näljast suud. Tädi manas hetkega tagasi näole sellesama õnnetu ilme, millega ta Poisi vastu oli võtnud, õigemini tänavalt röövinud.
„Üheteistkümne dollari eest ei saa breakfast’i! Too little money! Hanoi very expensive!”
Poiss ei uskunud oma kõrvu! Mutt oli ta lohku tõmmanud! Jube kurva näoga seletas veel, et oleks nad viisteist kokku leppinud, oleks olnud ka hommikusöök, aga nüüd – ta laiutas käsi!
„Raisk!”
Poiss ise kohkus ka veidi oma röögatusest, aga see tuli tal nii südamest ja endalegi päris ootamatult. Perenaine ehmatas ja kokutas Poisi järgi: „Raisk!”
Viha oli isegi näljast suurem! Perenaine astus sammu tagasi.
Poiss vaatas kadedusega Buddhat, kellel polnud oma riisiportsust sooja ega külma ja tormas vihaselt välja. Ta üritas ust paugutada, aga see vaid kääksus. Mutt jooksis talle uksele järele ja korrutas: „Sir, sir, Hanoi expensive, sir!”
Käigu perse! Poiss tagasi ei vaadanud. Kiire oli ka. Ho Chi Minh oli end mausoleumis vaadata lubanud ainult üheteistkümneni. Tee pealt võis ju midagi süüa võtta. Muidugi oli bun bo välikohvik end juba avanud, aga sellest läks ta rahuga mööda. Tuleb endale pealuusse raiuda, et saia ei loobita prügikasti, enne kui pole kindel, kust uue saab. Raisk … raisk! „Raisk” oli esimene eestikeelne sõna, mille ta Vietnami kodanikule ära oli õpetanud. Pläss lugu, aga mis teha.
NHA TRANGIST VÄLJA SÕITES SAAD ARU, kui palju vietnamlasi tegelikult on.
Kui Dong nende kodutänavast suurele teele keeras, oli terve tänav järsku rollereid täis. Tundus, et kogu linn on otsustanud kuhugi sõita. Selles mööda mereäärt linnast välja põristavas parves oli väga erinevaid ekipaaže. Oli kaheseid, nagu Dong ja Poiss, ja isegi üheseid. Kuid oli ka kolmeseid ja neljaseid, näiteks ema ja kaks last või kolm last, või siis isa koos ämma, naise ja kahe lapsega, kes rippusid kuidagi isa küljes, aga maha ei kukkunud. Aga see polnud põhiline. Kõik olid rõõmsad, ainult tema oli kurb.
Liiguti mitte kiiremini kui kolmkümmend kilomeetrit tunnis. Mõned kannatamatud ka trügisid, tavaliselt olid need klientidega motikamehed. Ülejäänud kulgesid leebelt ühe mõnusa vooluna edasi, kuhugi paremasse tulevikku. Selles võis küll kindel olla.
Rolleril edasi veeredes oli neil aega üksteist vaadata, vietnamlastel Poissi ja Poisil vietnamlasi. Üsna raske oli seal Dongi taga sadulas tusatseda, sest lapsed lehvitasid ja naersid. Poiss lehvitas vastu, mis tal üle jäi. Siis lehvitas juba rõõmsamalt vastu. Miskipärast olidki sel päeval ainult rõõmsad inimesed teele asunud. Selles mõttes oli neil kõigil üksteisega vedanud.
Paremale jäi meri ja rand, mis oli hommikusi suvitajaid täis. Vasakul olid pilvelõhkujad, ja kui nad veel valmis ei olnud, siis kraanad olid juba kohal, nokad taevas. Oma vaikses Chieni koduhotellis ei olnud tal sellest buumist aimugi olnud. Tuli välja, et ta oli koos Mariga elanud mingis tulevases Hong Kongis. Ei tea, kas vietnamlased ikka tahavad seda, mida nad tahavad? Varsti oledki oma suures suurte majadega linnas koos miljoni teise inimesega, aga ikkagi üksi. Su küla enam ei ole! Aga mis on inimene ilma oma külata väärt? Tuhkagi. Jaapanlased juba hüppavadki üksteise võidu akendest alla. Nii et kõige parem on ikkagi Tartu.
Selliste mustade mõtete saatel jõudsid nad linnast välja, mis tähendas, et jätkus tavaline hüttide, kohvikute ja muude putkade rida. Rolleriparv hargnes erinevates suundades laiali ja jäi hõredamaks. Poiss vaatas korraks siiski tagasi. Sinna jäigi tema Facebooki tüdruk. Nii õudne tunne oli. Ja mis veelgi lollim. Kui inimesel on õnnetu armastus, on üks asi, aga kui sellele lisaks on ka raha vähe, siis ongi ta omadega perses. Siis on tekkinud nii-öelda traagiline vaesus!
Kolmepäevane džunglireis ei olnud tema eelarvesse plaanitud. Kuigi rollerisõidul iseenesest ei olnud häda midagi. Vähemasti oli tal suur lootus hukkuda. Siin keeras iga päev kümneid valgeid nolke end täis peaga kägarasse. Aga temaga oli ju easy rider ise, ja esialgu püsisid nad väga kindlalt sadulas.
„Kas teil on samamoodi kui meil?” küsis Dong.
Ta vist arvas, et peab midagi rääkima. Poiss oleks võinud ka tuhat kilomeetrit vaikida, või kümme tuhat.
„Kas teil on samamoodi?” küsis ta uuesti.
„Mis mõttes meil?”
„Teil, Eestis.”
„Ma ei teagi … külmem on!”
„Aga majad. Kas majad on samamoodi?”
Oli küll sarnane, selle vastu ei saanud vaielda.
„Üsna sarnane tegelikult,” ütles Poiss ükskõikselt, isegi liiga ükskõikselt.
Ta ei tahtnud Dongi kuidagi solvata, aga ta ei suutnud hetkel millegi vastu huvi tunda. Ta siiski üritas: „Aga nüüd on see kriis ja ei teagi!”
„Meil ei ole kriisi, meil on lihtsalt inimesed vaesed. Aga me ehitame!” ütles Dong.
Ei saanud arugi, kas ta oli selle üle uhke või vastupidi. Liiga palju ka ei olnud mõtet rääkida. Kas elu on ilus või mitte. Selle üle otsustas siiski partei. Poisile tundus see veider, aga huvitav.
Ta oli neid aegu televiisorist näinud, ema ja isa käest küsinud, aga ikkagi ei saanud päriselt aru. Kuidas otsustab sinu eest partei?
See, et ta ise Eestist oli, ei tundunud hetkel üldse tähtis. Tal oli see isegi meelest läinud. Siin maailma otsas tundus, et Eesti on välja mõeldud,