hallipäine mees mööda tänavalaternatest vaevaliselt valgustatud kõnniteed kodu poole astudes. Kuigi, jah, vähi tekkimisel võib närvipingel oma osa olla, selle vastu ei saa vaielda. Psüühikasse salvestunud negatiivsed emotsioonid võivad inimeses tõesti mõne haiguse esile kutsuda, sest inimkeha ja selle funktsioneerimine on kuratlikult keeruline värk. Sellest pole isegi maailmakuulsad teadlased täielikku pilti saanud, rääkimata raskemate haiguste radikaalsest ravist, kuigi inimese põhimõtteline ehitus ja organite tegevus on neil ammugi selge. Aga on lõpmatu arv tegureid, mis organite funktsioneerimist ja selle hälbeid ettearvamatult mõjutada suudavad. Ja Ilmar, jah… Muidugi on mul kahju, et see kõik niimoodi läks, kuratlikult kahju, aga kas tõesti olen mina üksinda süüdi? Sest kui Leili oleks lõpuni kindlaks jäänud, poleks meie suhe nii kaugele arenenud, vähemalt mitte nii kaua kestnud. Kindlasti mitte!
See mõte andis Valduri kõnnile rühikust juurde. Sadakond sammu astus ta päris nooruslikus tempos, siis aga hakkas kuskil seespool valukripeldust tundma, jälle seda rahutukstegevalt piinavat torkimist, mis teda viimasel ajal aina sagedamini külastamas käis.
„Ma olen vist tõesti ära neetud,” pomises mees süngelt ja püüdis selle peale mürgiselt muiata. „Just nagu keskajal, et kõik usuvad nõidustesse…”
Ta surus käe vastu külge, kus tüütu valu kõige enam tuikas, ja hakkas aeglasemalt astuma. Kiirustada polnud kuskile, elukaaslane Kadri oli juba eelmisel nädalal maale oma poja juurde lapselapsi kantseldama sõitnud ja keegi teda ei oodanud. Üldse viibiski Kadri viimasel ajal aina rohkem poja peres ja nende juba aastaid jahe vahekord oli peaaegu juhututvuse tasemele taandunud.
„Naistega ei ole mul lihtsalt elus vedanud,” oli Valdur endale mitu korda öelnud, aga samas parandanud: „Oma naistega! Võõrastega, jah…” Seesama mõte tuli talle nüüd oktoobrikuu pimedal tänaval pähe, aga seekord täiendas seda kohemaid Leili kiledavõitu hääl:
„Tead, kes sa oled? Sa oled – isaliblikas!”
Veider nimi… Jah, nelikümmend, kolmkümmend, veel ka viisteist-kakskümmend aastat tagasi oleks see nimetus ehk tabavgi olnud. Siis oleks sellel isegi vaevutabatavalt imetlev kõla olnud, sest naiste vallutamine oli omaette sport. Mitte niipalju füüsilisi kui vaimseid võimeid ja oskusi nõudev, peaasi aga – erutav spordiala, kohati koguni ajusport, nii nagu mingi mõistatuse või ülesande lahendamine, et kas tuleb välja või ei tule. Oskuslik lähenemine ja järjekindlus olid need võtmed, mis mehe peaaegu alati sihile viisid, pealegi oli Valduri välimus juba iseenesest teesillutajaks, mis kõik naised tähelepanelikuks ja vähemalt jutule vastuvõtlikuks tegi. Sellest algas mäng, millel ei olnud reegleid ja mis seetõttu alati põnevaks kujunes. Seda mängu sai mängida vahendeid valimata, sageli kaaslase vihastumise või solvumise piiril balansseerides. Vahel tundus, et tegemist polnudki sedavõrd mängu kui kohati üsna sügavale ulatuva psühhoanalüüsiga, vastaspoole uurimisega, et tabatud kildudest teise kaitseplaan nagu mosaiikpilt kokku panna, selle nõrgad kohad välja uurida ja ära kasutada. Omamoodi Trooja vallutamine, mitte jõuga, vaid kavalusega.
Ihast kannustatuna oli alati põnev midagi uut nuputada, et eesmärgile jõuda. Elu oli Valdurile õpetanud, et kaljukindlaid naisi – neid, kes teda lõpuni tõrjuda suudavad ja kelle ees lõpuks tema alla andma peab – esineb üsna harva. Kuid nii nagu iga heaga kiiresti harjutakse, oli ka tema jõudnud selleni, et kerge võiduga lõppenud vallutusretk enam täiuslikku rahuldust ei pakkunudki. Keha sai küll oma, aga hinge jäi mingi kummaline tühjus. See oli nagu tükike maailmavalust, mis nendib, et kunagi nii kõrgelt hinnatud püsiväärtusi on vähemaks jäänud.
Kõige tähtsam – Valdur ei olnud mitte kunagi vägivaldne, pigem juhendus vanasõnadest, et hea sõna võidab võõra väe ja tilkuv vesi suudab ka kivisse augu uuristada. Igatsevad pilgud ja poolvarjatud ohked, näiline enesetaltsutamine, mida saatis nukker, olukorrale alistuv naeratus, mis kohati lausa õnnetuks ilmeks muutus – need mõjusid tavaliselt rohkem kui mis tahes enesekindluse märgid. Vähemalt andsid vallutatavale meeldiva signaali, et see mees on heatahtlik, siiras ja omakasupüüdmatu.
Valdurile sai üsna kiiresti selgeks, et täiuslikku abielu ei ole olemas. Igas partnersuhtes leidub alati mõni nõrk koht, millest kinni hakata, sest ükski inimene ei ole täiuslik, ning naiste nõrgaks kohaks on enamasti just tundemaailma puudujäägid. Kõigepealt muidugi aastatega tuhmunud või adekvaatse vastuseta jäänud armastus, enamasti aga partneri oskamatus või soovimatus kaaslast mõista. Või siis koguni hoolimatus… Kindlasti pole olemas naist, kes endale ideaalset, täiuslikult mõistvat partnerit ei igatseks. Esialgu ei tundugi sellises soovis midagi keelatut olevat, tavaliselt tahetakse vaid leida keegi, kes mured ära kuulaks; oma mees arvab ju naist läbi ja lõhki tundvat ja sageli pole tal tõsisemaks jutuajamiseks ei aega ega tahtmistki. Veelgi halvem – ta võib alustatud jutuseansi mõne argipäevase repliigiga kiiresti lõpetada või siis kirest tiivustatuna voodisse kiirustada ja sellega naise hinge järjekordse haava lüüa.
Sellepärast piisaski Valduril oma tutvuste sobitamisel kõigepealt vaid kannatlikust kuulamisest, osavõtlikust noogutamisest ning mõnest oskuslikult vahelepillatud pooldavast sõnast, et naine oma hingeelu, õigemini selle puudujäägid täiesti vabatahtlikult ja pahaaimamatult tema ette laotaks. Sellega tegi ta mehest nagu enda usaldusisiku, lootes tasuks vaid mõistmist ja oma seisukohtade heakskiitmist. See oli naise poolt nagu võtme ulatamine, mis oli ajendatud kas siis kergeusklikust usaldusest, õndsast teadmatusest või lihtsalt rumalusest… Pärast seda etappi oli mehel vallutuseks sobivat viisi juba üsna lihtne leida, võti oli tema käes.
Tegelikult juhtus haruharva, et naised oma seaduslikku abikaasat otsesõnu süüdistama või maha tegema hakkasid; tavaliselt leiti meestele õigustusi – ah, tal on palju tööd ja muresid, ta on üldse kinnise iseloomuga… Sageli tundus, et need õigustused on rohkem selleks, et niiviisi just sellele tähelepanu juhtida, millest nad kõige rohkem puudust tundsid; oli ju piinlik otseselt tunnistada, et on sobimatu inimesega abiellutud. Kui aga vahel oma mehe pihta tõesti tõsiseid kriitikanooli lendama hakkas, oli see Valduri jaoks isegi pettumus. See eeldas kerget vallutust, niisugusest naisest sai talle nagu odavalt väljamüügilt omandatud tarbeese, ja mehel ei tekkinudki tema vastu püsivat huvi. Piisas ühekordsest voodisuhtest, et oma taskuraamatusse järjekordne nimi kirja panna ning seiklus unustada. Sest need ülestähendused tema nahkkaantega märkmikus moodustasid omamoodi kollektsiooni – mõni mees kogub marke, mõni liblikaid või linnusulgi, tema korjas vallutusi.
Jah, tõesti oli ta paarikümne aasta jooksul kõik oma partnerid taskuraamatusse üles tähendanud. Järjekorranumber, nimi ja kuupäev. See oli mingi tobe mehelik edevus, võibolla ka uhkus oma mitte sedavõrd füüsilise võimekuse kui üldmeheliku võlujõu üle, mis seda tegema sundis. Mingi donžuanlik raamatupidamine, millega ta küll kunagi kellegi ees ei kelkinud, aga mis vaieldamatult tema enesetunnet tõstis. Sest see tõestas, et meessoo esindajana on ta naiste hulgas hinnatud, peaaegu kõigi poolt ihaldatud ja imeteldav mustermees. Pealegi oli ta end mõttes Valdur Vallutajaks nimetanud ja see kõlas muigamapanevalt uhkelt.
Eriti huvitavaks muutusid vallutusmängud siis, kui võidu saavutamiseks oli vaja kogu oma oskuste arsenal käiku lasta, unustada tagasihoidlikkus ja minna kas või tulise tõestamiseni, et tegemist on tõelise, ainulaadse ja hingematva armastusega. Et just sellist naist on ta kogu senise elu jooksul igatsenud ja seda saatuse poolt pakutavat juhust ei tohi enam kuidagi käest anda, see oleks lihtsalt tappev… Sageli muutus seesugune tõestamine nii veenvaks, et Valdur nagu tõeline näitleja osasse sisse elades ka ise räägitut uskuma hakkas ja alles pärast etenduse lõppu ärkas. Ning enamasti jäädigi teda uskuma – järjekordne märk, et varjatud igatsus ja imeilusad roosad õhulossid reaalsuse uinutada suudavad.
Muidugi oli Valduri teele sattunud naisi, kes pärast esimesi ühtesulamisi abiellumisest rääkima hakkasid, olles valmis oma senise puudujääkidega abielu uue ja täiuslikuma nimel ohverdama. See oli ohumärk, siis pidi mees hakkama taktikaliselt taanduma. Mitte kunagi ülepeakaela põgenedes, vaid kõigepealt väites, et sellega pole kiiret, kõigepealt on vaja teineteist põhjalikumalt tundma õppida. Kui vaja, tuli ka konkreetseid põhjusi välja mõelda – majanduslik seis, korteri puudumine… Ning kokkusaamisi järjest harvemaks jätta, kuni naine ise taipama hakkas, et kõik see oli vaid virvatuli olnud.
Kas