ja ühetaolisteks nimetas. Selle eest aga said kiita tema skitseeritud vaasid ja figuurid; öeldi, et ta tunnetab hästi valguse ja varju vahekorda ja oskab asju ruumiliselt kujutada.
„Kas te tahate joonistusõpetajaks saada? Tulite kursustele?”
„Ei… Ma tahaksin kunstnikuks! Mind huvitab kõige rohkem graafika,” oli Vaike seepeale vastanud. Õpetajakutsega kaasnevaid vaevusi oli ta kodus küllalt näinud, kui isa väsinuna koolist tulles kurtis, et pea valutab ja kõrvad huugavad. Vaike teadis, et temal poleks närvi üleannetute marakrattidega päev päeva järel tegemist teha; tema unistas kunstnikuelust, loomeindu ja inspiratsiooni tulvil päevadest… Unistas tulevikust, kus ta kaaslasteks on vaid paberilehed ja nendele sündivad kunstiteosed.
„Kunstnikuks? Kas te teate, et kunstnikudiplomi saamiseks peate kuus aastat usinasti tööd tegema? Kõigepealt ettevalmistusklass, siis spetsialiseerumine ja lõpuks meistriklassis vilumuse omandamine… Palju tööd on vaja teha, enne kui selleni jõuate!”
Vaike lõi õppejõu terase pilgu ees silmad maha. Praegu oli talle öeldud midagi, mis kõlas kui ähvardus tema suutlikkus tõsisele proovile panna. Ta noogutas ja püüdis küll vaprat nägu teha, aga tundis end abitu, ebakindla ja üksikuna.
Paraku osutus tegelik õppetöö palju tüütumaks, kui Vaike oli kujutlenud. Praktilisi joonistustunde, kus midagi sai päris omatahtsi paberile panna, oli ettevalmistusklassis hoopiski vähe ja nendeski nõudis juhendaja mingite hoopis võõrana tunduvate klassikaliste kaanonite järgimist. Teooriatundides räägiti väga põhjalikult kunstniku töövahenditest, maalimistarvetest ja nende omadustest, õpetati värvide harmooniat ja nende tabamist looduses. Rohkesti loenguid oli kunstiajaloost, mis Vaikele alguses huvitav tundus, kuid üsna pea vaid rutiinseks õppeaineks muutus. Esimestel loengutel püüdis ta kogu kuuldu korralikult kirja panna; mida edasi, seda pealiskaudsemaks ta märkmed muutusid. Hoopis meeldivam oli lihtsalt kuulata ja selle kõrvale midagi joonistada, ja jälle katsid tema konspektide servi, teinekord aga ka terveid lehekülgi lokkispäised inglikesed.
Kuigi Vaike oli oma elukohaga üldjoontes leppinud, jäi teda pererahvast eraldama peale riietekapi ja kardina ka mingi nähtamatu vahesein. Kõigepealt takistas vastastikust mõistmist ja lähenemist suur vanusevahe; mitte vähemat osa aga ei mänginud ka see, et siin elati hoopis teisiti kui Kleinbergide peres. Ilmselt algas asi haritusest – Uhlmannide kooliharidus piirdus vaid omaaegse külakooliga ja selle puudulikkust tunnetas Vaike üsnagi teravalt. Seetõttu suhtus ta pererahvasse üleolekutundega, mida tüdruk küll kunagi sõnadesse ei pannud, kuid mis tema eneseteadvuse põhjendamatult kõrgele upitas. Uhlmannid kuulusid tema silmis kahtlemata lihtinimeste kui mitte öelda – pööbli hulka, nende huviring piirdus vaid igapäevamuredega, nad ei lugenud ajalehti ja vist ei teadnudki, mis on raadio. Uhlmannide kõrval oli tema, Vaike Kleinberg, ikkagi äravalitu, inimene, kes õpib kuulsas kunstikoolis ja seab kõrgeid sihte.
Koduigatsus piinas Vaiket endiselt. Kodus oli ta saanud emale südant puistata ja peaaegu alati mõistmist leidnud; Tartus elades ei olnud võimalust kellelegi oma muresid kurta. Südamesõbrannasid polnud talle koolikaaslaste hulgas tekkinud ja proua Uhlmann ei oleks tema probleemidest ka kõige parema tahtmise juures aru saanud. Vaike kirjutas küll regulaarselt koju ning sai ka emalt kirju, kuid see ei asendanud vahetut suhtlemist. Ema üritas oma püüdlikult sõnastatud kirjades tütart küll lohutada ja manitses, et oma ilusa tuleviku nimel peab Vaike need ebamugavused ära kannatama, aga hingetud paberilehed ei suutnud kõige lähemat inimest asendada. Ta kogus kodunt saadud kirjad pakki, sirvis ja luges neid õhtuti voodisse minnes ning vahel valas selle juurde pisaraidki, kuid see kõik ainult suurendas tema koduigatsust. Vaike ei saanud kuidagi lahti tundest, et ta on kodupinnasest juurtega lahti kistud ja ebasobivasse mulda istutatud puu, mis loodetud lopsaka kasvu asemel kiduma hakkab. Isegi mõte, et ta võib olla äravalitu, kellel on õnn saada suureks kunstnikuks, ei suutnud tema tahet enam mobiliseerida. Vaike jätkas küll endiselt kooliskäimist, kuid üha sagedamini hakkasid teda kummitama põgenemismõtted. Ah, kuidas ta tahaks põgeneda siit võõrsilt, võõraste ja ükskõiksete inimeste hulgast ära koju. Koju!
„Pallases” oli siiski ka palju põnevat, millega koduigatsuses piinlev tüdruk oma kaduma kippuvat entusiasmi turgutada püüdis. Juba see oli meeltülendav, kui kooli ootamatult ilmus mõni tuntud kunstnik, keda ta seni vaid nimepidi tundis, rääkimata nendest, kellega iga päev õppetöös suheldi, kes õppuritele loenguid pidasid ja nende käeharjutusi suunasid. Selliste korüfeede lähedus innustas, nende käe all lihtsalt pidi midagi välja tulema – eriti muidugi siis, kui oli tegemist andeka õpilasega, kelleks Vaike ennast tingimata pidas. Aga paraku hajusid needki tuju tõstnud mõtted nädalate möödudes kojuigatsuse piinadesse.
Väljas valitsevad trööstitud sügisilmad mõjusid tüdruku meeleolule omasoodu rusuvalt. Harvad olid päevad, mil juba madalalt käiv päike jaksas halli pilvkatte katki käristada ja kogu maailma heleda valgusega üle kallas; enamasti tibutas tinastest pilvedest vihma ning omaette aknast hoolimata valitses kapitaguses nurgas hämarus. Vaike oli proua Uhlmannilt küsinud laualampi, aga saanud vastuseks vaid imestava pearaputuse. Emma Uhlmanni meelest oli elekter imeasi, tänu millele juba neli aastat nende maja iga toa laes lambike rippus; et sellele lisaks taheti veel saada mingit laualampi, oli tõesti ennekuulmatu.
„Sa võid oma tööd ju meie poole peal teha! Seal on suur laud ja lamp paistab kenasti kätte,” soovitas ta lahkelt, aga mõte, et ta peaks hakkama oma joonistusi vanapaari silme all viimistlema, oli Vaikele vastuvõtmatu. Ta katsus õhtupoolikuti lausa jooksujalul koju jõuda, et enne valguse kadumist veel midagi teha jõuaks, ning kui koos oktoobrikuuga needki vähesed valgusetunnid kaduma hakkasid, ostis poest küünlaid. Kaks küünalt andsid küllalt valgust, et nende paistel koolis alustatud etüüde lõpetada; kui aga tegemist oli värvipliiatsijoonistusega, tundus õhtul tehtu koloriit hommikuvalguses hoopiski võlts ja mitterahuldav.
Siis tuli üks novembripäev, mil kogu nende kursus pandi ateljees söejoonistust tegema. Seni olid nad söega ainult mõned etüüdid teinud ja selle tehnikaga pealiskaudselt tutvunud; nüüd oli vaja otse natuurist joonistada portree ja nende ette pandi toolile istuma elus modell. See oli vana mees, kortsulise näo ja mõtliku pilguga, kelle Vaike mõttes vanaisaks ristis. Ta oli tõesti veidike tema vanaisa Kaasiku Antsu sarnane, kes põlise põllumehena koos onu Rudolfiga Kõrvemaal talu pidas.
„See ülesanne on teile kindlasti raske, ja ma ei arvagi, et siit hulgana ilusaid portreesid sünnib…” oli õppejõud muiates seletanud. „Aga ma tahan kõigepealt teada, kuidas te oskate tabada välist sarnasust. Ühesõnaga – kui palju on teil eeldusi portretistiks saada.”
See oli väljakutse, mille Vaike õhinal vastu võttis. Juba gümnaasiumis olid tema kaasõpilastest ja õpetajatest tehtud pliiatsijoonistused tunnustust leidnud; „Pallases” õpitud paari kuuga oli ta kindlasti veel mingeid lisaoskusi omandanud, mis nüüd ainult kasuks pidid tulema. Siin terendas auahne võimalus teiste hulgast silma paista ja sundis tüdrukut kõik välja panema. Ta pidi näitama, et on teistest parem, et temast peab tingimata kunstnik saama.
Aeg kulus, õpetaja kõndis joonistajate vahel, pöidlad vesti kaenlaaukudesse haagitud ja kuldne uurikett risti üle kõhu säramas. Siin-seal ta peatus, tegi mõne märkuse või andis nõu. Vaike juures jäi ta samuti korraks seisatama, kuid ei öelnud midagi ja jalutas jälle edasi. Tüdruk oli kiitust oodanud, aga lohutas ennast sellegagi, et juhendaja midagi laiduväärset ei leidnud.
Siis lõppes ettenähtud aeg, modell lasti minema ja hindamiseks kinnitati kõik tööd kõrvuti seinale. Need olid oma rakursilt erinevad, vastavalt sellele, kus joonistaja oli modelli suhtes istunud; veelgi erinevam oli aga nende kunstiline tase. Vaike oli joonistanud meest poolprofiilis ja oli enda arvates hästi hakkama saanud; see oli vaieldamatult tema seni tehtutest parim töö.
„Jaa…” Õpetaja kallutas pea veidi viltu ning hindas portreesid. „Nii nagu ma arvasingi, on siin nii ühte kui teist… Kohati on üllatavalt hästi sarnasust tabatud, mõned on isegi portreteeritava olemust üritanud mõistatada, ja tulemus on hea, isegi väga hea. Näiteks need siin…” Ta korjas seinalt kolm lehte ja pani kõrvale, kuid Vaike ehmatuseks tema töö nende hulka ei kuulunud. „Siis on töid, kus me näeme elavat inimest, kuigi ta pole täpselt see, kes siin toolil istus.