et nüüd ollakse naabrid ja eks hakatakse sagedasti kohtuma.
Kui külalised olid autosse istunud ja minema vuristanud, jäid Väljaotsa omad teineteisele nõutult otsa vaatama. Anton küll veidi süüdlase pilguga, sest ta aimas, mis nüüd järgneb.
„Mis see nüüd siis oli?” küsis Salli.
„Naabrid käisid külas, muud midagi.”
„Naabrid…” osatas Salli torisevalt. „Sa rääkisid, et on kena naine – kuidas su maitse nii alla on käinud?”
„Ma siis vaid korraks nägin. Ja ega ta välimusel ju viga pole.” Anton püüdis täiesti neutraalset tooni leida.
„Jumal küll, kui pime sa oled! See üleslöödud vuhva on su nii ära teinud, et mul on sinu pärast häbi. Vana mees, aga läheb arust ära nagu poisike!”
„Ah, jäta lollused! Ma püüdsin vaid külaliste vastu viisakas olla, muud midagi. Ja sina võiksid ka arvestada, et nendest saavad meie naabrid!” andis Anton vastu, aga tundis, kuidas veri näkku tulvab. Salli oli ikkagi ära tabanud rohkem, kui arvata oleks osanud. Aga kuidas saakski seletada talle seda, mis endalegi sugugi selge ei ole?
4
„Imelik pererahvas seal Väljaotsal! Ei oska arvatagi, mismoodi nii erinevad inimesed on kokku juhtunud,” hakkas Sigrid arutlema kohe pärast seda, kui Aksel oli auto Eespere poole pööranud ja naabritalu selja taha jäi.
„Ja-jah, mina vaatasin ka, et… et niimoodi, jah,” oli mees nõus. Temale külaskäigud ei meeldinud, need olid alati seotud riskiga, et ta võõraste juures poolkogemata midagi sobimatut ütleb ja koju jõudes sellepärast Sigridiga pahandus tuleb. Naine tavatses alati enne igasuguseid külaskäike toonitada, et Aksel võõrsil olles liiga palju ei räägiks, ja kuigi mees oma arust selle õpetuse järgi ka talitas, leidis naine hiljem alati midagi laita – kas oli ta öelnud midagi, mille oleks pidanud ütlemata jätma, või oli haigutanud või muidu sobimatult käitunud. Sellepärast oli Akslil alati hea meel, kui tal õnnestus järjekordsest küllaminekust loobuda. Varem, nooremana oli mees endamisi püüdnud selgusele jõuda, kas Sigrid valas niiviisi tema peale vaid oma halba tuju välja või oli tegemist hoopiski õilsama tegevusega, naise loomupärase õpetamisvajaduse rahuldamisega. Võib-olla on igale naisele juba looduse poolt kaasa antud vajadus oma järglasi õigele teele suunata, aga Sigridil jäid lapsed saamata ja nüüd peab tema nendele määratud õpetussõnad vastu võtma… Mõnikord oli aga mees Sigridi ootamatut kiuslikuks muutumist seostanud lihtsalt sellega, et naine ei leidnud kokkutulnud külaliste poolt küllalt tähelepanu.
Väljaotsal käimise järel polnud Sigridil Akslile midagi olulist ette heita ja pahandust nende vahel seekord ei tulnud. Võib-olla ka sellepärast, et pärast külaskäiku oli Sigrid mõttes, naabrite juures oli miski ta sügavalt juurdlema pannud. Aksel teadis varasematest kogemustest, et selliselt vaikiv naine on targem omapead jätta, ja nii vaikisid mõlemad autos istujad. Alles siis, kui nad Eespere õuele olid pööranud, ütles Sigrid teda tõsiselt häirima hakanud probleemi välja, seda küll rohkem omaette pomisedes:
„Nii-ii kena mees see Väljaotsa oma ja peab niisuguse naisega elama!”
See pani Aksli mõtlema. Midagi selles ütlemises kõlas häirivalt ja mitte sedavõrd sõnade sisu kui tooni pärast, millega need öeldi. Vaevalt et ühelegi mehele meeldib, et tema naine mõnda teist meest imetlema hakkab – kui just pole tegemist mõne ammu manalasse läinud suurkujuga –, ning see kehtis ka Aksel Lasila kohta. Võib-olla oli tema selles suhtes isegi tundlikum, sest looduse poolt polnud talle ei küllaldaselt pikkust ega silmapaistvat välimust antud. See oli temas juba noorukieas tekitanud alaväärsuskompleksi, mis jäigi meest edaspidi saatma. Endast pikemate ja kui alati mitte targemate, siis kindlasti julgemate sookaaslaste vastu oli Aksel alati respekti ja sinna juurde kuuluvat ebamäärast kadedust tundnud. Nooremas eas oli teda aeg-ajalt vaevanud kahetsus, et ta oli omal ajal lihtsalt laiskuse ja otsustusvõimetuse tõttu loobunud edasiõppimisest; ülikoolidiplom oleks tema tagasihoidlikule, täpsemalt öeldes, arglikult leplikule iseloomule kindlasti kaalu juurde andnud. Küllap oleks tal siis väärikam töökoht ja tähtsam positsioon nii tööl kui ka… Sigridi silmis! Kas viimane väide ka tõepärane võiks olla, selle üle mees juurelda ei tahtnud, lihtsalt eneseõigustuseks oli mõnus niiviisi mõelda.
Looduse poolt antu suhtes polnud paraku võimalik midagi mõjuvat ette võtta. Naised võivad oma kasvu kontsade abil pikendada, meestel pole neist suuremat abi. Oli aeg, kus Akselgi kandis paksude taldadega kingi, aga võitis sellega vaid sentimeetri või paar juurde. Ning kui neljakümneselt hakkas paljak kiiresti suurenema, nii et seda varjavast soengust abi polnud, lõi Aksel käega – nagunii pole päästa midagi! Seda enam klammerdus ta oma naise külge, hirmul, et too võib teda välja praakida. Ja ilma Sigridita ei osanud mees oma elu ette kujutada. Sigrid aga oli juba ammu mehele selgeks teinud, et temal peab olema oma eraelu.
„Eraelu, mis see tähendab?” oli Aksel söandanud pärida ja saanud ka selgituse.
„Seda, et mul on õigus sõbrannade juures käia ja nendega koos midagi ette võtta! Meil on oma kooliõdede punt, käime koos ja enamasti ilma meesteta… Niisugust asja, et mõni oma mehe sinna kaasa võtab, juhtub väga harva. Sinul oleks seal lihtsalt ebamugav olla, parem tegele oma hobidega!”
Aksel Lasilal oli tõesti oma hobi – ta kollektsioneeris kõiksuguseid piltpostkaarte ning sorteeris neid teemade ja päritolumaade järgi pappkarpidesse, mis tal olid laotöös üle jäänud. Laohoidjatöö kogemus mängis kollektsioneerimisel kindlasti oma osa, kõik kaardid olid tal nummerdatud ja vastavas kataloogis registreeritud; kogu aga täienes pidevalt, sest kaarte tuli nii ostmise kui ka vahetamise teel aina juurde.
Sigrid oli Aksli sedavõrd põhjalikult taltsutanud, et too ei tundnud oma naise eraelu vastu suuremat huvi. Naine oli teinekord pikalt ära, tema koosviibimised kestsid sageli hilisõhtuni ja mees tundis selle üle isegi heameelt – siis oli võimalik telekast vaadata just neid saateid, mis teda huvitasid, sest kui nad kahekesi olid, valis programmi Sigrid.
Kunagi ammu oli neil olnud ka ränk abielutüli, mille põhjustas Sigridi nädala kestnud kõrvalehüpe, aga pärast seda polnud naine kunagi märku andnud, et keegi teine mees peale oma seadusliku abikaasa oleks talle huvi pakkunud. Too tüli oli ammu unustusse jäänud, aga nüüd oli naine otse välja öelnud, et kena mees see Väljaotsa oma… Ja ta oli öelnud seda nii, et isegi hästi treenitud Aksel tundis kusagil sisimas valusat pistet.
„Mis tema juures siis nii kena oli?” lipsas tahtmatult mehe suust, aga naine oli mõttes ega pannud küsimuse sisu tähele.
„Mis sa…?”
„Oleks huvitav teada, mis selle Väljaotsa Antoni juures nii kena oli?” küsis Aksel ise oma julguse üle imestades. Küllap oli kuuldu teda sedavõrd valusalt torganud, et tegi julgeks nagu nurka hirmutatud peni.
Sigrid mõõtis meest veidi hajevil pilguga ega tõtanudki end kohe õigustama. Niisugune viivitus oli tema juures harukordne, sest muidu ei tulnud tal ilmaski sõnadest puudu. Nüüd tuli ja see andis Akslile julgust juurde.
„Noh, räägi – milles see naabrimehe kenadus siis välja paistab?”
„Asjalik ja tragi mees on, vaat mis! Aga sina oled meesterahvas, sina ei saa nendest asjadest aru!” Sigrid tõmbas kulmud kortsu ja kõndis eemale, siis aga seisatas ootamatult ja pöördus. „Aksel, kas sa oled armukadedaks muutunud? Vaata ette, muidu…”
„Sigrid, oota!” Aksel kiirustas naise juurde ja hakkas kiiresti seletama: „Kas sa ei märganud, et neil seal Väljaotsal on täitsa nigel elamine, neil pole isegi vett sees. Köögis ei olnud kraani, oli vaid veeämber. Ei ole see Anton nii tragi mees ühtigi!”
Lasilad kolisid värvist lõhnavasse Eespere elumajja paar nädalat pärast jaanipäeva. Ehitustööd olid lõpetatud nii majas kui ka õues, ainult murul mustendav torustikutrassi jälg reetis, et hiljuti oli siin üsna suuri tegusid tehtud. Nüüd, kui maja oli saanud uue tumekollaseks värvitud laudvooderdise ja kirkalt punase plekk-katuse, torkasid remontimata jäänud laut ja kuur selle kõrval eriti inetult silma. Kõige kurvemas seisus oli kunagine laut, mille