olin tõmmatud Gideoni pöörisesse peaaegu algusest saadik. Kuigi mulle meeldis iga vaba minutit temaga veeta, teadsin, et see on ebaterve. Sõbrannad rääkisid tavaliselt kõike otse ja ausalt, kui mul seda vaja oli ning ma pidin toitma ka selliseid sõprusi.
Jätkasin teed ja läksin mööda pikka koridori oma boksi. Kui ma laua juurde jõudsin, panin koti ja ridiküli alumisse sahtlisse, kuid nutitelefoni jätsin välja, et see hääletuks panna. Leidsin sõnumi Carylt:
Anna andeks, beibi.
„Cary Taylor,” ohkasin ma. „Ma armastan sind… isegi, kui sa mu närvi ajad.”
Ja ta oli mu ikka täiesti endast välja viinud. Ükski naine ei tahaks jõuda koju ja leida end keset grupiseksi elutoa põrandal. Eriti mitte siis, kui oled tülli läinud oma uue peikaga.
Saatsin talle sõnumi vastu:
Kui saad, pane näd lõpp mu jaox kinni.
Saabus pikk paus ja ma kujutasin ette, kuidas Cary mu palvet seedib.
NEETUD, kirjutas ta lõpuks vastu. SUL ON VIST MISKIT ÄGEDAT PLAANIS.
„Võib-olla tõesti,” pomisesin ma ja väristasin õlgu, kui meenutasin… orgiat, millele ma peale olin sattunud. Kuid esmalt leidsin, et pean Caryga koos kvaliteetaega veetma. Me polnud just kaua Manhattanil elanud. Meile mõlemale oli see uus linn, uus korter, uued töökohad ja kogemused, mõlemal uued sõbrad. Me polnud omas elemendis ja rabelesime ning kuna meil mõlemal oli minevikust kaasa võetud raskeid koormaid, siis ei saanud me oma võitlustega hästi hakkama. Tavaliselt toetasime teineteist tasakaalu säilitamiseks, kuid viimasel ajal polnud meil selleks aega jätkunud. Me lihtsalt pidime selleks aega võtma.
Valmis tripiks Vegasesse? Kahekesi?
Kurat, jep!
Oki… pärast täpsemalt.
Kui ma telefoni hääletuks sättisin ja ära panin, heitsin põgusa pilgu kahele fotokollaažile monitori kõrval – ühes raamis olid fotod minust koos vanematega ja üks Caryga, teine oli täis pilte minust ja Gideonist. Gideon oli pannud selle kollektsiooni ise kokku, ta tahtis, et mul oleks meeldetuletus temast, just nii nagu temal minust oma laual. Nagu mul oleks seda vaja läinud…
Mulle meeldis, kui armsate inimeste pildid olid läheduses: ema kuldsete kiharate ja seksika naeratusega, kurvikas keha nappide bikiinidega vaevalt kaetud, nautimas Prantsusmaa Rivierat minu kasuisa jahil; kasuisa Richard Stanton näis kuningliku ja väärikana, hõbedased juuksed veidralt rõhutamas endast palju noorema naise välimust; ja Cary, kes oli üles võetud kogu oma fotogeenilises hiilguses, sädelevate pruunide juuste ja säravate roheliste silmadega, naeratus lai ja ulakas. See miljoni-dollari-nägu hakkas juba siin-seal ajakirjades ilmuma ja pidi varsti kaunistama reklaamtahvleid ja bussipeatusi, reklaamides Grey Islesi riideid.
Heitsin pilgu üle koridori läbi klaasseina, mis ümbritses Mark Garrity väga väikest kabinetti ning märkasin tema pintsakut Aeroni tooli leenil, kuigi meest ennast polnud näha. Ma polnud sugugi üllatunud, kui leidsin ta puhketoast kohvikruusi põrnitsemas – me mõlemad olime suured kohvisõltlased.
„Ma arvasin, et õppisid selle ära,” ütlesin ma, vihjates sellele, et tal oli ühe-tassi kohvimasina kasutamisega probleeme.
„Õppisingi, tänu sinule.” Mark tõstis pilgu ja kinkis mulle võluvalt kavala naeratuse. Tal oli tume särav nahk, pügatud kitsehabe ja pehmed pruunid silmad. Lisaks sellele, et ta oli kütkestava välimusega, oli ta ka suurepärane ülemus – innukalt valmis harima mind reklaamiäri vallas ja kiire taipama, et ta ei pidanud mulle midagi kaks korda seletama. Meie koostöö sujus ja ma lootsin, et see jätkub veel kaua aega.
„Proovi seda,” ütles Mark ja sirutas käe teise aurava tassi järele, mis letil ootas. Ta ulatas tassi mulle ja ma võtsin selle tänulikult vastu, hinnates seda, et ta oli lisanud koort ja magusainet, sest just nii ma kohvi tavaliselt jõin.
Võtsin ettevaatlikult sõõmu, kuna jook oli kuum, siis köhatasin, kuna maitse oli ootamatu – ja mitte eriti hea. „Mis see on?”
„Mustikamaitseline kohv.”
Nüüd olin mina see, kes kulmu kortsutas. „Kes põrgu päralt seda juua tahaks?”
„Tead… nüüd on meie töö see välja uurida ja siis see neile maha müüa.” Mark tõstis oma kruusi toostiks. „Meie viimase projekti terviseks!”
Nägu krimpsutades lõin selja sirgu ja võtsin veel ühe sõõmu.
Olin päris kindel, et tundsin kunstmustikate veidrat magusat maitset keelel veel kaks tundi hiljemgi. Kuna oli lühikese puhkepausi aeg, otsustasin netist otsida infot dr. Terrence Lucase kohta, sest tema oli mees, keda Gideon oli silmnähtavalt ärritanud, kui me eelmisel õhtul koos söögilauas istusime. Jõudsin vaevalt doktori nime otsingukasti toksida, kui lauatelefon helises.
„Mark Garrity kontor,” vastasin ma. „Eva Tramell kuuleb.”
„Kas sa mõtled seda Vegase värki tõsiselt või?” küsis Cary ilma sissejuhatuseta.
„Loomulikult.”
Cary jäi vait. „Kas sa kavatsed mulle seal teatada, et kolid oma miljonärist peikaga kokku ja mina pean uttu tõmbama?”
„Misasja? Ei. Hull oled või?” Pigistasin silmad kinni, mõistes, kui ebakindel Cary oli, kuigi meie sõprus oli piisavalt pikk ja meil poleks tohtinud mingeid kahtlusi olla. „Sa oled eluks ajaks minuga seotud, tead ju seda väga hästi.”
„Ja sa lihtsalt lambist otsustasid, et lähme Vegasesse?”
„Enam-vähem. Mõtlesin, et võiksime paar päeva basseini ääres mojito’t limpsida ja lasta end toateenindajatel poputada.”
„Ma ei tea, kui palju ma saan selle tarbeks oma osa panustada.”
„Ära muretse, Gideon teeb välja. Tema lennuk, tema hotell. Me maksame vaid toidu ja jookide eest.” Väike vale, kuna ma kavatsesin katta kõik kulud peale lennu, kuid Cary ei pidanud sellest midagi teadma.
„Ja tema ei tulegi meiega?”
Toetasin selja vastu leeni ja jäin üht Gideoni fotot vahtima. Tundsin temast juba puudust, kuigi viimasest nägemisest oli möödas alles mõni tund. „Tal on Arizonas mõned äriasjad ajada, nii et sinna ja tagasi lendame koos, kuid Vegases oleme meie sinuga kahekesi. Arvan, et meile on seda vaja.”
„Jep.” Cary hingas sügavalt välja. „Mulle kuluks ära keskkonnavahetus ja kvaliteetaeg parima sõbratariga.”
„Olgu siis. Ta tahab homme õhtul kell kaheksa välja lennata.”
„Hakkan pakkima. Tahad, et ma sinu jaoks ka koti kokku panen?”
„Kas sa viitsid? See oleks küll vahva!” Cary oleks sobinud stilistiks või isiklikuks šoppajaks. Tal oli riietuse osas väga hea maitse.
„Eva?”
„Jah?”
Cary ohkas. „Aitäh, et sa minu kokku keeratud paska nii rahulikult suhtud.”
„Ole vait.”
Kui kõne lõpetasime, vahtisin tükk aega telefoni, vihates seda, et Cary oli nii õnnetu, kuigi kõik tema elus läks väga hästi. Ta oli ekspert enesele kahju tekitamises, ta ei uskunud kunagi tõsiselt, et on õnne väärt.
Kui ma tähelepanu jälle tööasjadele suunasin, meenutas Google arvutimonitoril, et olin hakanud huvi tundma dr. Terry Lucase isiku vastu. Veebi olid postitatud temast mõned artiklid, pildid juures, ja see lisas kindlust.
Pediaater. 45-aastane. Kakskümmend aastat abielus olnud. Närviliselt toksisin otsingusse „dr. Terrence Lucas abikaasaga,” sisemiselt pingul, kartes, et näen kuldse nahaga pikajuukselist brünetti. Hingasin kergendusega, kui avastasin, et proua Lucas oli lühikeste säravpunaste juustega kahvatu naine.
Kuid see tekitas veel rohkem küsimusi. Olin arvanud, et kahe mehe vahelise tüli põhjus on naine.
Tegelikult