et Olaviga oli täis tegemine. Hoobid ja torked sadasid üksteise otsa, mul tuli samm-sammult taganeda. Kuid ka mina pääsesin vahetevahel löögile ja siis tuli Olavil end kaitstes kõrvale põigata või pool sammu tagasi hüpata.
«Aitab!» hüüdis Olav ja laskis tapateral otsa alla. «Jõudu ja jaksu su löögil on, ka kont näib sul liha sees lahti olevat, käel ja sammul parasjagu pikkust, kuid mis aitab see kõik, kui kiirust ei ole. Ka võtteid ja petteliigutusi ei tea sa veel kuigi palju. Säärase oskusega kõlbad küll sõjasulaseks, kuid vanema mõõtu su mõõk veel välja ei anna. Oleksid sa mu vaenlane, oleksin ma sulle selle aja jooksul kümme surmahaava võinud keresse lüüa.»
Mul käis kuum laine üle näo. Mullegi oli tundunud, et Olav ennemini mängis kui võitles.
«Ära häbene, sõber, sa oled heast puust. Saadan sulle oma õpetaja, kes minul veel siiamaani mõõga käest minema lööb,» lubas Olav. «Küll tema teid kõiki käsile võtab, eriti aga sind.»
Andsin sõjariistad sulasele tagasi. Olav hüppas sadulasse, jättis hüvasti ja varsti neelas metsapõu väikese salga.
Siis meil see õige tööragin alles algas. Langetatud puud vedasime meeste ja hobuste jõul lagedaks raiutud ehituspaigale, kus kirve- ja teslimehed nad parajaks tahusid. Pukkidel laulsid saed, pakkudest kaardusid lauad ja need laoti kolmnurka üles, et tuul läbi käiks. Kaaretammedega oli veelgi suurem tuli taga, et viimase jõejääga nad üle saaks tuua. Nende mõõtmise, sihtimise ja söetükiga kriipsude pealetõmbamisega oli Uggel palju tegemist.Vahel käis vanamees jääd mööda Mõõnalaiul, kus kunagi randunud saksa koge kaareotsad nagu korjuse roidekondid pehastunud pardalaudade vahelt välja vaatasid. Sinna jäi ta mõnikord kuni hilisõhtuni. Tagasi tulles oli tal valgel kasetohutükil palju söemusti kriipsusid, rattakesi ja riste, mille aru ja otsa ainult ta ise teadis.
Seidforsist tuli õpetaja, nagu Olav oli lubanud. Mees polnud enam noor, kuid tal oli isailvese sooniline ja painduv keha, mõõga ja tapri peale kiire nagu Pikri välk. Arvasime, et käime tema juures õppimas ainult õhtuti, kuid Sven – nii oli meistri nimi – polnud sellega sugugi rahul.
«Õhtul võite vanu lugusid rääkida ja sirvilaudu lapata, aga sõjariist olgu puhanud mehe käes,» seadis ta oma töö esikohale.
Algul näis, et Sven võis kümme meiesugust järgemööda kahevõitluses vastu võtta ja iga kord võitjana välja tulla.Väsimus paistis talle võõras olevat.Ta oskas palju torkeid, lööke ja kilbivõtteid, mida me esimest korda elus nägime. Ehkki tähele panime ja tegime, mis suutsime, polnud ta meiega kunagi rahul. Iseäranis nägi ta vaeva minuga.
«Sina oled ju ometi teiste vanem!» ei lakanud ta kordamast. «Satud sõtta, tuleb sul kindlasti mõnikord vaenlaste kõige paremate meestega elu ja surma peale kokku minna.Vanema elu on aga sadade, vahel koguni tuhandete elu. Ja kõige enam vihastab mind see, et sinust võib asja saada. Võib saada kümme korda parem vehkleja kui Seidforsi Olav, kes ka on mehine mees. Sinust võib saada säärane mõõgahunt, kes koguni minul endal kõrialuse veriseks hammustab. Usu, Mäejala vanem! Kui kannatlikult kätt harjutad, võid kunagi jagu saada minust, kelle vanaisa juba Saksa rüütliordu kõrgmeistrite poegi õpetas, kelle isa Taani Valdemari nii kaugele viis, et viimaks ise selle kange kuninga kogemata antud löögist verest tühjaks jooksis. Ka mina olen nooremast peast üht ja teist korda saatnud…Aga nüüd, hakkame jälle!»
Sven oli tüdimatu hingega õpetaja, kes armastas mõõka enam kui kõike muud.Talle polnud sõjariist ainult tapatera, pigem kogu tema elu rõõm ja mure. Tundsin, et päev-päevalt ikka enam ja enam hakkavad tema väsimatus, kiirus ja kannatlikkus ka minule külge jääma.
Külvi ajaks saatsin pooled mehed tagasi Mäejalale. Jouni laudast-aidast said nad kaasa härgi-hobuseid, lehmi-lambaid ja seemnevilja. Meestega ühes läksid ka paar meheleminekuhimulist teenijapiigat ja mõni lapsest peast ostetud träälitüdruk. Naiste eest lubasid mehed nahku saata. Muus asjus jäi nii, nagu Jouniga juba varem kokku olime leppinud. Maksan esimesest merel võetud saagist.
Ise jäin kümne mehega laevatööle ja oma kavasid täide viima. Lähetasin Mäejalale sõna: Õnnepäe talitagu nagu vanem ja teised kuulaku tema käsku. Nende seas, kes Lohijõele jäid, oli ka Asse.
Lehe- ehk meiukuu lõpunädalal tuli Olavilt kutse: võtku mina teekond ette ja tulgu temale külla. Kaasa toogu Uggelt teade selle kohta, mida Lohijõele koge ehitamiseks vaja muretseda, nagu raud, tööriistad ja muu säärane.
Läksin laevameistriga nõu pidama. Selle suust hakkasid otse vurinal voolama raualattide tükiarvud, nende pikkused, paksused, laiused. Kui palju plokke, haake, purjekangast, lipuriiet, nõelu, niiti, köisi, kettisid ja muud taagelvärki tuua tuleb. Peale selle tööriistu: kirveid, tesleid, peitleid, höövliteri, mitut sorti saagisid, nuge, käiasid, kõvaseid ehk luiskusid ning viilisid. Ikka edasi luges Ugge lampe, seina külge kruvitavaid küünlajalgu, mitmemõõdulisi sepanaelu, raud- ja vaskplekki, tinatorusid ja plaate.
Tavaliselt nii sõnavaene Ugge oleks kas või poole söömavahet ette lugenud, kui ma poleks vahele seganud:
«Aitab! Minu pähe nad kõik ei mahu, tule ise kaasa ja räägi!»
Ugge jäi mõtlema.
«Küllap siis ikkagi peab. Oleks et Lohijõel keegi kirja oskaks, võiksid minu asemel kasetohutüki ühes võtta, see räägiks ja Olav saaks aru.Aga mida pole, seda pole.»
«Jah, mida pole, seda pole,» kordasin mõttes Ugge sõnu. Seetõttu et ma kirja ei oska, tuleb laevatöö juurest mitmeks päevaks ära viia kõige tarvilikum mees.Selsamal päeval otsustasin, maksku mis maksab, endale kirjatähed ja nende tähendused selgeks teha.
Seidforsi linnuse alla jõudsime just enne päevaloojangut. Vana, nähtavasti juba isade ajast pärit kants. Ühel pool jõgi, teisest küljest kaitses linnust sügav vallikraav.Vall ise oli allpool kivist, ülalpool muldne, kõige peal hambuline palktara, millest veel neljakandilised lasketornid üle kõrgusid. Linnuse ümber laiusid sulapõllud, nende süles taluhoonete ringikujulised raidad, kah omaette väikesed kindlused.Väljadel oli näha mehi seemet mulda viskamas, härjapaarid astusid atrade ja karuäkete ees. Ei siin kandis leiva üle muret tunta, ega ole muustki puudus, seda oli selgesti näha. Põllult saab vilja, metsast ja lautadest liha, jõest kala. «Küllap Olavi kirstudes hõbedatki on,» mõtlesin lähemale ratsutades.
Võis arvata, et väravatorni vahisõdalane meie tulekust juba linnuse vanemale teatanud oli, muidu poleks Olav meile jõekärestiku ülekäigukohale vastu jõudnud tulla. Vanem oli paljapäi, seljas kaheniiekangast tehtud kerge linane hame, jalas pastlamoodi pehmed kingad. Sadula asemel oli hobuse selga tükk kirjatud vilti heidetud. Olav ise oli sõjariistuta, ainult teda saatval sulasel oli lühikese varrega tapper vöö vahel.
Seidforsi vanem teretas meid koduselt nagu eile nähtud tuttavaid.
«Kuidas teekond läks? Ära ei eksinud? Hobused on teil muidugi tublid nagu kõik Lohijõe omad, pidasid valule vastu? Nojah, Ugge võtsid kaasa, seda ma arvasin. Ongi parem. Kuidas meie linnus ja küla esimesel pilgul paistab? Kas paneb vaenlase kartma või tekitab isu hambaid proovida?»
Ei hakanud Olavile pajatama, et möödunud sügisest tema linnus mul ennegi nähtud ja et ta meie pärast oma pikkpaatidega koguni tühja reisi merel sai käia. Selle asemel rääkisin, kuidas laevatöö edeneb, et mehed on tublid, ning kuidas Lohijõe põldudel taliviljaorased lume alt ilusasti välja tulid ja kasvama hakkasid.
Ratsutanud üle rippsilla ja läinud läbi vasklattidega kindlustatud tammepalkidest tehtud värava, olimegi linnuse siseõuel, kuhu õhtusse vajunud päev enam vaatama ei ulatanud. Vallide varju ehitatud sepikodade riistakuuride ja hobuselautade ning vahisõdalaste kodade vahel valitses juba hämarik. Kuid keset müüridega piiratud väljakut kõrguva vanemamaja katusel ja sealsamas kõrval ristiusu jumala kiriku tornil mängisid veel päikese hüvastijätukiired. Lõin kirikut nähes pisut võõrastama.
«Oled uut usku?» küsisin Olavilt.
«See meil juba vana, esiisade ajal vastu võetud,» lõi Seidforsi vanem käega, nagu ei tasuks säärane asi üldse juttu. «Ega usk kedagi elamast keela, inimesed on need, kes olemise mõruks või