rtugal. Igatsedes kadunud aega
Segue o teu destino, Rega as tuas plantas, Ama as tuas rosas. O resto é a sombra De árvores alheias. Järgne oma saatusele, kasta oma taimi, armasta oma roose. Kõik ülejäänu on võõraste puude vari.
SISSEJUHATUS
Mäletan selgesti kuuma juunikuu päeva kolm aastat tagasi Lissabonis. Oli Santo Antonio, Lissaboni kaitsepühaku päev. Linn oli vanikutes, hoovidest kaikus fado– ja rõkkas forró-muusikat ning linna kohal hõljus paks magus grillitud sardiinide hõng. Minu kodus, Graça linnaosa katusekorteris, mida jagasin kolme tegusa ja lõbusa portugallasega, oli terrassile kaetud laud. Ümber selle sehkendas hulk rõõmsaid inimesi. Pea kohal lõõmas lai päike, sangria-klaasides kõlisesid jääkuubikud. Allpool kihas täies pidurüüs Alfama linnaosa kõigi oma kirevate elanikega ja roomas suure loiu maona Tejo jõgi. Minule oli see päev Portugalis viimane. Järgmisel hommikul kell kuus pidin minema lennuki peale, tähtajatu lepinguga tööle Eestisse – koju, mida ma viimase nelja aasta jooksul olin vaid põgusalt külastanud ja vägagi igatsenud.
Peokülaliste hulgas oli üks viimast kuud last ootav saksa neiu. Kuulates minu lugu ja selle suubumist käesolevasse hetkesse, mu lahkumisse, mida pidasin ekslikult lõplikuks (nagu paljusid asju varasemas ja hilisemas elus), naeratas ta vaikselt ja ütles, et kaks aastat tagasi lahkus ka tema „lõplikult“ – ja lisas õnnelikult kõhtu silitades ja laialt naeratades, et siin ta nüüd on…
Kes korra on Portugali armunud, tuleb alati tagasi.
Minu esimene käik Portugali oli 2006. aasta kevadel. Olin toona 19aastane ja külastasin head sõpra, kes õppis Faro linnas semiootikat. Ma ei unusta kunagi seda kohale jõudmist – lennuk maandus Lissabonis öösel, sealt edasi pidin istuma bussile. Taksoga lennujaamast mööda palmipuude ja vanaaegsete villadega ääristatud alleed bussijaama poole sõites tundsin esimest korda seda lõhna, mis nüüd nii kodune on – paksu niisket lehtede ja õite aroomi, udust ja magusat segu roosidest, jasmiiniõitest, eukalüptilehtedest, tänavate pesemiseks kasutatavast pesupulbrist, ookeanist, saladustest ja seiklustest.
Faro linnast mäletan seda, et istusin kivist nikerdustega pargipingil rooside keskel ja mõtlesin, mis tunne oleks siin elada. Samuti esimest kokkupuudet ookeaniga – jalutasin rannas, kui eikusagilt ilmus järsku välja laine, mis mu pikali paiskas ja mõned meetrid mööda liiva endaga kaasa lohistas, nii et külg kriimuline.
Tookord läksin tagasi koju. 2007. aastal pidin valima koha, kuhu välisvahetuseks õppima minna. Portugali keelt ma ei osanud, küll aga teadsin Faros käigust laulu „Verdes Anos“1, mis oli mu pähe ja südamesse pesa teinud ja mõjus kui sireeni kutse. Peale selle olin Eestis aastakese tegelenud Brasiilia võitluskunsti capoeira’ga. Teadsin, et saarel üles kasvanuna vajan ma elamiseks merd. Nii vähe oligi valiku tegemiseks vaja ja 2007. aastal maandusin ma Lissabonis, elu seljakotis.
2007.–2008. õppeaasta veetsin ma Lissabonis kõlava nimega ülikoolis Instituto de Artes Visuais, Design e Marketing2 visuaalkultuuri õppides. Keele sain selgeks kohalike brasiillastega pärast teisi- ja neljapäevaõhtuseid capoeira-tunde kohalikus nurgataguses restoranis klaasi tõstes ja kala süües. Õppeaasta lõpus, juunikuus sõitsin Tallinnasse kaitsma oma lõputööd Eesti kunstiakadeemias. Sellega ühele poole saanud, oli järsku maailm valla ja samal ajal tühjus hinges. Pakkisin koti uuesti kokku ja sõitsin Portugali tagasi, seekord ühe otsa piletiga.
Järgnes neli imeilusat aastat. Kindlasti mitte kõige kergemad, küll aga kõige mõjuvamad. Elu täis naeru ja tantsu, pisaraid ja hambad ristis võitlust, inimesi, kohti, elamusi, kogemusi, avastusi. Alustuseks sain tööd Eesti turismifirmas, mis Portugalis turiste ringi tuuritas. Nii avanes võimalus uus kodumaa risti ja põiki läbi sõita. Edaspidi muutus elu paiksemaks ning tööandjad olid juba kohalikud. 2009. aasta sügisel sain sisse Universidade Nova de Lisboa visuaalse antropoloogia magistrantuuri. Samal ajal läksin tööle Portugali dokumentaalfilmi ühingusse produktsiooniassistendiks.
2011. aasta varasuvel surfasin ühel kenal hommikul oma katuseterrassil kohvi juues netiavarustes. Sattusin töökuulutusele ühes Eesti organisatsioonis, mis oli mulle lapsest saadik silma jäänud – Kinobussis. Nalja pärast mõtlesin kandideerida – ja imekombel saingi valitud. Kuna tolleks hetkeks olid üle pea kasvanud kohalikud töömured ja kodusaare Muhumaa igatsus, siis pakkisin oma elu käsipagasisse (registreeritud pagasiks ei jätkunud raha) ning andsin Eesti poole tuld.
2013. aasta lõpuks olin suutnud end nii ära väsitada, üle töötada ja läbi põleda, et arst keelas mul mitmeks kuuks töötegemise lihtsalt ära. Ühe kuu pidasin diivanil logeledes ja filme vaadates vastu, siis hakkas närima taas tegutsemistuhin. Tundsin, et arvutiga töötamiseks on veel vara, seevastu oli suur isu pista näpud mulda ja töötada tehnika asemel loodusega. 2014. aasta veebruaris olin lennukis, ühe otsa piletiga teel Assooride poole, kuhu olin välja vaadanud paar farmi, kus öömaja ja toidu eest vabatahtlikuna töötada.
Aprillis naasin taas Mandri-Portugali ja pidin sealt edasi lendama Eestisse, aga läks nii, et too lennuk lahkus ilma minuta. Et jalad Lissabonis uuesti alla saada, tegin algul mõningaid projektipõhiseid töid, muuhulgas aitasin koordineerida jalgpalli Meistrite liiga finaali avatseremooniat. Seejärel – kuna ma jumaldan laste ja noortega töötamist ning muusikat – hakkasin tasapisi andma klaveritunde, kuni sellest sai mu põhitöö. 2014. aasta oktoobrist pakuti mulle tööd lapsehoolduspuhkusel sekretäri asendajana Eesti saatkonnas Lissabonis, mis avas mulle üheksaks suurepäraseks kuuks diplomaatilise maailma telgitagused.
Tahan tänada oma peret ja sõpru, kes mulle kaugelt alati kaasa elavad ja vajaduse korral mõtetes kätt hoiavad. Eriti tänulik olen Marikale, Liisile, Elinale, Meritile, Lilile, Melele, Kikale, Leenule, Kakule, Martenile, Mihklitele, Andrestele, Markusele, Katzile, Joosepile, Arnekule ja kõigile teistele, kes on nii minu kohalolekul kui äraolekul hoolitsenud mu kodutalu eest Muhumaal. Ilma teieta ei oleks mul kuhugi tagasi tulla.
Raamatu valmimise eest erilised tänud Jürile ilusate piltide eest, Melele, kes väsimatult nõu ja jõuga abiks oli, Katzile, kes tulemuse ilusasse vormi valas, ja Triinule, kelle valvas pilk hoidis eesti keele puhtana.
Kuidas see kõik juhtus?
ESIMENE OSA:
HÜPE TUNDMATUSSE
MINU ELU ALGUS PORTUGALIS – SUKELDUMINE AFROBRASIILIA MAAILMA
2007. aasta september. Olen just maandunud Lissabonis, elu järgmiseks üheksaks kuuks seljakotti pakitud. Portugali keeles oskan öelda „Olá!“. Ma ei plaani tavaliselt oma reise ette – mulle meeldib kohalt võtta ning asja-de kulgemise käigus vaadata, mis elu toob. Nii ka seekord – ööbimispaika ei ole ma endale välja vaadanud.
Selg koti raskuse all küürus, ronin Baixa-Chiado metroojaamas taas maa peale päikese kätte ja lasen linnal end juhtida. Võtan suuna oma tulevase ülikooli poole – Instituto de Artes Visuais, Design e Marketing. See on ainus punkt, mille ma kaardi pealt välja olen vaadanud. Ümberringi kihab linn kuldhõbedases sügispäikeses – valge, pruuni, musta ja kollase nahavärviga rõõmsad inimesed sehkendavad ringi, naeravad, näpistavad lapsukesi põskedest, joovad kohvikuterrassidel kohvi. Silma hakkab palju kerjuseid, kel puudu kas käsi või jalg ning kes turistirohkematel tänavanurkadel almust paluvad. Liigun oma koti, oma elu all vaarudes tasapisi edasi, silmad pärani ja suu lahti.
Peagi saan aru, et tegin vea, kui endale ööbimist ette välja ei vaadanud. On september – kõikide vahetusõpilaste saabumise kuu. Hostelid on täis. Hotellid on täis. Külalismajad on täis. Viimaks leian end suures lootusetuses anumas ühe hosteli vastuvõtulaua poissi,