toob mulle alati meelde kodutalu Muhus. Kui Tejo baari millegagi võrrelda püüda, võiks mõelda segule Kalamaja Topsist, Kuku klubist ja Valli baarist – aga lisama peab lõunamaist õrnust, soojust, ilu, lapselikku süütust ja pulbitsevaid tundeid.
Kui Mané on kohal, on Tejo baar alati pungil rahvast täis. Noored ja eakad läbisegi, silmist kiirgamas sädet ja tarkust. Mõnusad soniga habetunud vanamehed, kes õllepudelite taga ikka ja jälle valjuhäälse otse südamesse torkava fado-jorina üles võtavad. Üks saksa poiss, kes vahetevahel ilmub ja viiuliga sellist imet teeb, et ma ei kuule ega näe enam mitte midagi rohkemat peale nende hingekriipivalt kaunite helide, mis kord kiirema, kord aeglasema joana läbi minu ja teiste ruumisolijate hingede voolavad. Üks tohutult armas poola tüdruk, kes end ise kitarriga saates laulab kodumaa rahvalaule. Üks ümmarguse rõõsa näo, valgete lokkide ja roosipunase suuga trullakas brasiilia daam, kes oma kauneid siiraid silmi sulgedes laulab „Tüdrukut Ipanemast“. Poetry slam’id. Kõned. Ja siis Mané, kes ühel hetkel alati oma kõhnade jalgade vabisedes püsti tõuseb ning hakkab kõigile ruumisolijatele kavalal ilmel jaotama lehti, millelt leiame laulu „Let’s Do It“ sõnad – ikka selleks, et peagi kõigi baarisolijatega koos meeliülendavalt üürata: „Birds do it, bees do it / Even educated fleas do it / Let’s do it, let’s fall in love!“5
Aeg-ajalt kaob Mané kuudeks Brasiiliasse ja siis ei ole Tejo baaris kunagi sama õhustik. Ühel talvepäeval mitu aastat hiljem saadab ta mulle aga Facebookis foto, kus ta on Tallinnas raekojaplatsil ja istub käsipõsakil, päkapikumüts peas, ikka seesama kaval naeratus näol, keset langevaid lumehelbeid ja jõululaada melu meie suure uhke valge vaibaga kaetud kuuse all.
Alfama juured ulatuvad mauride aega, kes valitsesid Portugali 8.–12. sajandini. Linnaosa nime seostatakse kuumaveeallikatega (Alhama), mida tol ajal seal kandis külluslikult leidus ning mis varustasid veel 20. sajandi alguseski avalikke pesukohti (banhos públicos). Moslemite ülemvõimu ajal oli kõrgem Alfama aristokraatia elupaigaks ning madalam, all-Alfama lihtrahva päralt. Keskajal liikus jõukam elanikkond lääne poole ning Alfamast sai kalurite ja meremeeste pärusmaa.
Alfama on tänu oma suhteliselt kõrgele asukohale ja kaugusele merest ainus Lissaboni linnaosa, mis elas üle 1755. aasta suure maavärina, mis tegi terve ülejäänud linna maatasa. Kuigi mauride ajast pärinevaid maju enam palju alles ei ole, on Alfamas säilinud teatav ajajärgu hõng, mida iga linnaossa sattuv uitaja tajub labürinditaolises kitsukeste tänavate, käikude ja ohtrate trepikestega linnaruumis. Hullemini kannatada saanud ehitised tehti peale maavärinat korda ja elu hakkas taas oma vaikses rütmis keset tillukesi puu- ja juurvilja-, saia- ja lihaärisid ning pererestorane (tascas ja tabernas) loksuma.
Estado Novo6 ehk 1933. aastast kuni 1974. aastani kestnud Salazari diktatuuri lõpu poole jäeti Alfama täiesti unarusse ning vohama hakkas kuritegevus. Ka pärast 1974. aasta 25. aprilli revolutsiooni ei võetud suurt midagi ette, et linnajao kunagist õitsengut taastada, ning 1980ndatel oli Alfama üks Lissaboni kõige problemaatilisemaid linnaosasid, kus pimedates käikudes ja peidetud sisehoovides vohas narkokaubandus ning sähvisid noad. Alles 1990ndate keskpaigas hakkas asi veidi paranema.
Tänapäeval on Alfamasid kaks. Üks on turistide Alfama. Seal paitavad hinge päikese käes säravad tillukesed värvilised majakesed, fassaadide ette kuivama riputatud, tuules laperdav pesu, flirtiva tüdrukuna end aeg-ajalt käänuliste tänavate vahelt ilmutav sillerdav Tejo jõgi. Pimeduse laskudes saab valida endale meelepärase lugematutest fado-restoranidest ning veeta seejärel õhtu maaliliste azulejo’dega (värvilised mustritega keraamilised plaadid, Portugali au ja uhkus) kaunistatud keldris sangria’t juues ning kurblik-melanhoolseid fado-viise kuulates.
Fado! Fado on üks põhjus, mis mu kunagi ammu Portugali tõi. Siis, kui ma ei teadnud Portugalist muud kui ainult geograafilist asukohta. Sõber Andres Kurismaa tõi mulle ühe plaadi, kuhu oli peale kirjutatud kaks sõna: Misia ja fado. Ja sellel plaadil oli laul „Verdes Anos“. Ei teadnud ma tol ajal, kes on Misia, mis on fado ega sedagi, et see laul, mis sügavale mu südame sisse puges ja unetutel öödel tähti vaadates sellest kaugest tundmatust riigist unistama pani, pärineb samanimelisest Portugali kõige kaunimast filmist.
Fado, Portugali kuulsaima traditsioonilise muusikastiili päritolu on siiani päris selgeks tegemata. On arvatud, et fado pärineb mauride lauluviisidest – sellel pole etnomusikoloogilisest vaatepunktist suurt tõepõhja all, sest fado’st ei ole tunnistusi enne 19. sajandi algust, ega jälgegi näiteks Algarves või siis Andaluusias, kuhu araablased kuni 15. sajandini pidama jäid. Fado’t on seostatud ka modinha’ga – koloniaalses Brasiilias tekkinud, ülikute seas populaarse Itaalia ooperist mõjutatud muusikastiiliga, mis seejärel levis lihtrahva sekka ning sai mõjutusi lundu’st – Angolast Brasiiliasse toodud aafriklaste muusikast ja tantsust, mis oli jõudnud omakorda juba seguneda portugallaste rütmidega… Portugallased ise armastavad fado päritolu üle tuliselt vaielda ning on neid, kellel rahvusliku uhkuse võimalik põlvnemine Aafrika kultuurist harja tõsiselt punaseks ajab.
Lissaboni tänavatele jõudis fado 19. sajandi keskel kõigepealt meremeeste lauludena, mis sai aluseks kõikidele edasistele muundumistele. 20. sajandi esimeseks pooleks oli fado meloodia üha rikastunud ning rütmid keerulisemaks muutunud – kunagine lihtrahva muusika hakkas muutuma kirjanduslikumaks ja kunstilisemaks. Kino, teater ja raadio viisid selle laia publikuni, muutes fado sel moel ka kommertslikumaks. Sündisid fado-restoranid (casas de fado), kus armastasid koguneda kirjanikud, heliloojad ja muusikud, ja samal ajal tekkisid professionaalsed fadista’d – fado-laulmisest oli saanud amet.
Olgu fado päritoluga kuidas on, kuid vaieldamatult on tegu portugallaste hingelaadi ühe ehedaima väljendusega. Fadista’de lauludes kõlavad kannatused ja kadunud aegade igatsus, saatuse keerdkäigud, armastus ja armukadedus, merele jäänud armsamad, öö ja selle varjud, linnad ja tänavaelu, elu ja selle hädaorud, ühiskonnakriitika ja palju muud.
Fado on ka justkui uks minu kahe Alfama – turistide ja kohalike oma vahel. Sest fado ei ela mitte ainult kallite hindade ja uhke atmosfääriga fado-restoranides. Vahel öösiti üksinda Alfama tänavatel täiskuu ja tähtede all uidates jään seisma ja kikitan kõrvu. Hakkan liikuma kurbliku ja sügava häälega laulu poole – kuni jõuan pimedale tänavanurgale, kus tühja ning neoontulede sinakas valguses veelgi mahajäetuma näiva baarikese ees istuvad tänaval Alfama vanapapid ja jorutavad täiest südamest mõnd fado-viisi. Või teeb vahel päise päeva ajal pisikeses kingsepaäris mõni vanamees suu lahti ja puistab sealt üleval meloodial pisaraid kiskuvat lugu oma kurvast elust.
Alfama on küla selle tõelises tähenduses ja edaspidi seda sõna tema kohta kasutangi. Siin on kopsakad krunni ja värvitud huultega tädid – käed puusas –, kellega tülli ei taha minna. Enamiku ajast karjuvad nad üle terve küla kas üksteise või oma musklis teisepoolte peale, kes laupäevahommikust õllepudelit tätoveeritud käte vahel mudides tänavanurkadel tolgendavad. Alfamas on ka palju majasid, millel küljes metallplaat „Patrimônio municipal“7 – mis tähendab, et sealsed asukad üüri maksma ei pea, kuna linn on andnud neile elamiseks kodu. Niisugusesse sotsiaalelamusse korteri saamiseks peab esitama avalduse linnavalitsusse. Eeltingimus on, et perekonna sissetulek pereliikme kohta peab olema alla neljasaja kahekümne euro. Kui sotsiaalmajade elanikel on lapsed, siis ei tooda kooli poolt tasuta soe toit kaks korda päevas koju mitte ainult lastele, vaid ka nende vanematele.
See on ühtpidi väga ilus, kuid teistpidi annab teed vanale tuntud kala ja õnge teemale. Ehk siis, paljud jäävadki sel moel jalad seinale ootama, et elu nende eest ära korraldataks.
Alfamas elab ka see punt jõrme mehi, kes Alfamat armastavaid heauskseid turiste trammis number 28 igapäevaselt puistavad. Tramm number 28 on üks Lissaboni sümboleid – tegu on pisikeste puust saja-aastaste trammidega,