oli seal vanasti õmblustöökoda. Aga nüüd on restoran, muuseas, see on väga hea restoran, dona Fátima juba teab, kuidas liha grillida. No igatahes, sealt restorani eest keerab allapoole üks tänav – mitte see vasakpoolne, vaid see parempoolne. Kuule, oota, ma tegelikult tulen sinuga kaasa, lähme, ma näitan sulle, kus see koht on, kuhu sa minna tahad. Ei, mul ei ole kuhugi kiiret ja mis sa nüüd, see pole mingi vaev. Tule, ma näitan.“ Ja nii viiaksegi mind tihtipeale kättpidi kohale, kuhu vaja.
Vanalinn on täis käike, treppe, kaldteid, tupiktänavaid, platsikesi. Majades on tihtipeale raske leida täisnurki põhiplaanis, põrandaid, mis poleks kaldus, ning lagesid, mis poleks kummi langenud. Kodud on pisikesed – sest neid kasutatakse peamiselt magamiseks. Elu ise käib tänavatel ja avalikus ruumis.
Aga tänavale tagasi. Linna peal on postide ja majade küljes palju suuri vanu kellasid – mis näitavad kõik absoluutselt ise aega. Ja kohati ongi tunne, et aeg on selles linnas peatunud ning jäänud kinni kuhugi eelmise sajandi alguskümnenditesse. Kaabude ja jalutuskeppidega senjoorid, kelle aegunäinud pruunid pintsakud on viksilt pestud ja triigitud. Vanaaegsete lõigetega pruunides mantlikestes tüdrukukesed, punased lehvid juuksekahle ühe kõrva tagant vaos hoidmas. Sajandivanuse sisustusega kohvikud-restoranid, kingsepaärid, habemeajamis- ja juuksurisalongid, drogaria’d ehk hügieenitarvete poed (kust saab osta naturaalset seepi, nõukaaegse välimusega hambaharju, vulkaanituhast valmistatud hambapastat, kakaovõid, lokirulle, kergelt tuhmunud peeglikesi-pintsetikesi-käärikesi).
Siis õmblustarvete tänavakene, mis on kahelt poolt tihedalt palistatud tillukeste õmbluspoekestega, mis on nii kitsad, et sees ümber keerama ei mahu – aga see-eest maast laeni täis tipitud riiuleid niidikeste-lõngakeste, kõige kaunimate siidpaelakeste-sitside-satside, pärlikeste, lukukeste ja palju-palju muuga. Müüjateks olevad vanemapoolsed senjoorid kuulavad su mure kenasti ära, otsivad soovitud kauba välja, pakivad hoole ja hellusega krõbisevasse paberisse, seovad ümber lindikese ja selle otsa lipsukese, löövad siis numbrid käsitsi ja peast arvutades paberilipaka peal kokku, võtavad kerge kummardusega vastu su mündid ning soovivad sulle head päeva ja peatset jällenägemist.
Aja peatumise tunnet kannavad endas ka suured paleetaolised majad kohe Lissaboni vanalinna südames, millest viiskümmend protsenti on tühjad ja mahajäetud. Tundub uskumatu, aga nii see on. Seistes keset Praça da Figueirat, ühte Lissaboni neljast peaväljakust, võib dekadentsi hõngu sisse hingata kõigist neljast ilmakaarest. Väljakut ääristavad kulunud fassaadidega tuhmunud hiiglased, krohv ja azulejo’d näolt pudenemas. Punakaspruunide katusekivide vahelt kasvab välja hein. Kunagise koloniaalriigi kõrgkihi kodudes on tänapäeval ainsad elanikud häälekalt kudrutavad tuvid, kes on okupeerinud nii majad kui väljaku enda.
Baixa ehk all-linna taaselustamisest on räägitud juba üle kümne aasta – ning ikka ja jälle on see saanud poliitiliste kampaaniate, täitmata lubaduste ja korruptsiooni tallermaaks. 2001. aastal telliti „portugali disaini isa“ Daciano da Costa käest maksumaksjate raha eest sada viiskümmend tuhat fassaadide kaunistuseks mõeldud värvilist keraamilist plaati azulejo’t, et väljakule uus kuub anda. Kuid tollase vasakpoolse ja konservatiivse rahvapartei koalitsioonivalitsuse tormilistes poliitikatuultes läksid need lihtsalt kuhugi kaduma…
Kõik majad pole siiski tühjad. Siin-seal ripub poolviltuselt, otsekui juuksekarva otsas neoontuledes silt „Pensão“ (pansionaat), kuigi osas tähtedes on ajahammas lambid küll juba kustutanud. Ma olen neisse naljakalt iganenud terminiga majutusasutustesse seni suhteliselt ükskõikselt suhtunud. Kuni ühel päeval mitu aastat hiljem avab mu sõbranna Rute mulle sinna ukse.
Rute on vabakutseline ajakirjanik, kellega tutvusin Eestis, kui ta läbis Euroopa vabatahtliku teenistust ühes Tallinna noorteorganisatsioonis. Rute on muuseas kirjutanud ka mitu head ja põhjalikku artiklit Eesti kohta Portugali ühe suurima päevalehe Publico reisilisale Fugas. Istume ühel ilusal vananaistesuve pärastlõunal Rute’i kodus, naudime elutoa aknast avanevat vaadet Tejo jõele, Alentejo veini ja Serra de Estrela juustu.
„Kõik algas sellest, et ma otsustasin minna fotograafiakursusele. Pidime seal tegema lõputöö ja mina valisin teemaks Praça da Figueira ümber asuvad pansionaadid. Miks? Tundus intrigeeriv – need on justkui tillukesed saared kesklinnas, kus aeg käib mingit sootuks oma rada. Või on üldse seisma jäänud. Hakkasin siis seal tasapisi kaameraga ringi luusima – kuni pansionaadipidajatel minust lõpuks täielikult villand sai.
Pansionaadid – need on midagi hotelli ja ühiselamu vahepealset. Seal elab palju näiteks üksikuid sugulasteta vanainimesi, kes vajavad seltskonda ning on seetõttu otsustanud selle valiku kasuks tavalise korteri asemel. Või näiteks poissmehi, kes ei viitsi ise tegeleda koristamise ja söögivalmistamisega. Ja siis näiteks töölisi, kelle päris kodu asub Lissabonist kaugel.“
„Näiteks kaks müürseppa, kellega tutvusin. Nende kodu on ühes väikeses Põhja-Portugali külakeses. Ja juba viisteist aastat töötavad nad viis päeva nädalas Lissabonis ühes ehitusettevõttes ning sõidavad igaks nädalavahetuseks koju pere juurde. Ja juba need viisteist aastat jagavad nad viis päeva nädalas ühte ja sama kulunud toakest pansionaadis. Ja siis üks mees, kes kaalub sada viiskümmend kilo. Temaga rääkides sain teada, et juba kakskümmend aastat on tema päevad täpselt ühesugused. Ta ärkab hommikul üles, läheb pansionaadi allkorrusel asuvasse restorani, tellib suure hamburgeri lihaga, sööb selle ära, ja siis läheb tagasi oma tuppa, kus veedab terve ülejäänud päeva. Ja nii juba kakskümmend aastat.“
Ma neelatan. See oleks naljakas, kui see ei oleks nii kurb.
„Ja muidugi elab sellistes pansionaatides ka palju prostituute. Ükskord tahtsin ma näha, kui odavalt on lõppude lõpuks võimalik endale pansionaadis tuba üürida. Otsustasin oma otsinguid alustada Figueirase ja Rossio väljaku vahelt – tead küll seda nurgatagust tänavat, kus tavatsevad koguneda aafriklased. No igal juhul, küsisin seal ühe ettejuhtuva turske musta mehe käest, kas ta teab seal kandis mõnda odavat pansionaati – leiutasin loo, et tulin ühest Põhja-Portugali külakesest üheks päevaks Lissaboni ja vajan hädasti ööbimist. Mees mõtles veidike ja näitas siis käeviipega ühe pansionaadi poole, kus pidavat saama kümne euro eest ööd veeta. Mina aga ei jätnud jonni ning ütlesin, et see on mulle liiga kallis. Et mul on tõesti vaja midagi odavamat leida, sest hakkab juba pimenema ning mul on väga vähe raha. Selle peale kratsis mees kukalt ning ütles, et ma temaga kaasa tuleksin. Läksingi tema järel, üles mööda neid väikseid käänulisi pimedaid tänavaid, mis viivad Martim Monizi väljakule. Vastutulijad, nii vähe kui neid oligi, vaatasid meid kõõrdi – pimedas getos suur turske aafriklane ja mina, kleenuke valge tüdruk… Nende nägudelt võis välja lugeda ainult ühte. Igal juhul, aafriklane oli üdini korrektne ning viis mind läbi selle tänavate labürindi ühe mahajäetud välimusega maja juurde, mis väljastpoolt ei reetnud millegagi majutusasutuse staatust.“
„Koputamise peale tegi ukse lahti üks prillide, habeme ja kulunud triibulise triiksärgiga vanamees, kes vaatas hämmastunult kordamööda mind ja aafriklast. „Tuba vaja? Kahele või?“ – „Ei-ei,“ pahvatasime mina ja aafriklane ühest suust, „ainult neiule.“ Vanamees kõhkles natuke ja ütles: „Vabu tube ei ole. Kõik on täis.“ – „Aga mul on hädasti vaja! Mul tõesti ei ole kuhugi minna,“ manasin näole õnnetu ilme. Vanamees kõhkles natuke aega, ohkas siis ja ütles: „Olgu, üürin sulle toa teisel korrusel. Seitse eurot öö.“ – „Aga miks mitte esimesel korrusel? Siin paistab palju vabu tube olevat,“ kiikasin ma koridorist paistvate lahtiste uste poole. – „Need toad pole sinu jaoks, mu noor daam.“ – „Aga miks ei ole minu jaoks?“ Vanamees hakkas juba kergelt ärrituma. „Miks ei ole, miks ei ole… Noh, vaata, need toad ei ole üürimiseks terveks ööks, vaid paariks tunniks, saad aru?““
„Jäid siis sinna või?“ küsisin Rute’ilt. „Ei jäänud. Ma ei oleks saanud seal pildistada – teiste tubade uksed olid lukus ja midagi seal eriti uudistada ei saanud. Ja vanamees oleks näinud, kui ma seal koridoris oleks kaameraga ringi vehkima hakanud. Koju läksin.“