manduv, barbarite, see tähendab, tõelise kultuuri jaoks küps.
Aga seni naudime viimaseid õisi. Täna algaski astronoomiline sügis. Tuleb vist väga ilus ja soe ilm. Kirikukell lõi uuesti, küllap missa või teenistuse algust sisse. Küllap üks käputäis usklikke sinna ka läks. Veel ühe päeva saab ennast kaevurandil selle sügispäikese käes soojendada. Valge roos värava kohal poetab oma õielehti. Ta poetab neid ehk veel terve kuu, ehk mu ärasõiduni, viimaste päevadeni, ehk tuleb veel neid „hilise aastaaja kollaseid pehmeid kiiri”, milles uneleda ja mis pole kusagil mujal nii kollased ja nii pehmed kui siinsetel laiustel, Lääne-Euroopa südames, Euroopa päris-südames, sest kus see veel oleks kui mitte siin, Põhja-Prantsusmaa-Flandria-Lõuna-Saksamaa kolmnurgas. Siin on see tume ja vana süda, mis nii väga igatseb sügispäikese paitust. Haud juba ootab! Ta on näljane! Kui hästi Baudelaire seda teadis ja tundis, seda meie kultuuri väsimust. Ja ometi pole miski magusam kui need roidunud soojad sügispäevad. Ajapikendus. Enam pole kuhugi kiiret, sest varsti on niikuinii kõik läbi. Oleks vanadus selline! Selleks, et ta oleks selline, tuleb saada väga lihtsaks. Ma pole kunagi tahtnud muud kui lihtsust. Aga tuleb unustada see soov, mis teeb elu keeruliseks nagu kõik soovid, eriti vaimsed ja intellektuaalsed. Lihtsus lihtsalt tuleb. Ja siis sa näed, et seal polegi midagi peent. Et see ongi lihtsalt lihtne.
Raske on harjuda sellega, et midagi teha pole. Kevadest saadik olen tõusnud igal hommikul umbkaudse teadmisega, mis täna teha on (ja see tegemine ulatub üle paljude päevade, pole nähagi, et ta otsa saaks, lihtsalt sügis ähvardab kätte tulla, talv mõne tegemise ära lõpetada, aga tuleval kevadel jälle…). Siin pole ei maja ega aeda ega põllulappi. See tähendab, kõik need on, aga need ei vaja mu käsi ja jalgu. Miski pole tegelikult parem ja tasakaalustavam kui igapäevane kehaline töö. Inimestelt on see ära võetud, sellepärast nad ongi nii tasakaalust väljas ja rahutud. Aristokraadi elu pole igaühe jaoks. Ja aristokraadidki leidsid endale kehalist tegevust jahi, sõja, vähemalt jalutuskäikude näol. Minul pole siin ei jahti ega sõda valida, jäävad ainult jalutuskäigud, rattasõidud. Ja niinimetatud vaimne töö. Vaimse töögi saladus seisneb selles, et ta tuleb muuta kehaliseks. Seda tuleb teha kogu kehaga, nii nagu mungad mediteerivad või laulavad või teevad oma teisi harjutusi. Vaimne on kõige kehalisem. Vaimne pole midagi lisaks, midagi muuseas, mingi elu kaunistus või eneseabi, mis kuskil vaimsel kursusel ära õpitakse. See on elu, mida elatakse sünnist saati. See ongi meie vaimne elu. Seda ei saa kõrvalt juurde võtta. Veel üks inetu moodne eksitus! Kogu see vaimsus. See paljuneb viimasel ajal nagu hallitus või mädanik. Kõik on kuidagi vaimsed. Aga kuidagi valesti. Tegelikult kõik ongi vaimsed, aga mitte nii, nagu nad tahaksid olla mõne moodsa spirituaalse retsepti järgi, vaid lihtsalt nii, nagu nad on, samamoodi, nagu neil on selline keha, sellised käed ja jalad, sellised juuksed ja silmad, on neil – meil – ka selline vaimsus, selline intellektuaalne tase, selline mõtlemine. Neid saab arendada, aga mitte ümber muuta. Ümbermuutmine on ainult ebaloomulikkusesse eksimine, selle tulemuseks on veelgi sügavam haigus kui see, millele rohtu otsitakse. Imelik, et me kõik nii haiged oleme, kuigi me oleme tervemad, kui inimesed iial ajaloos on olnud, meie elupäevad on nii pikad! Milline võimalus. Meile on kingitud seniolematult palju vanadust, aga me tahame selle muuta võltsnooruseks. Milline tänamatus.
Üks väike käblik elab otse siin terrassi ees hekis. Praegu ta lõi korraks laulu lahti, siinsamas ukse taga luuderohus. Punarind elab samuti selles aiaosas. Huvitav, kas nad jäävad siia kogu talveks? On nad tulnud põhja poolt ja siia pidama jäänud või hoopis siin pesitsenud? Üldiselt linnud vist ei jää pesapaika, kui pojad väljas on. Vähemalt seal meie kandis. Peale ronkade. Ronkade elust ma nüüd pärast kahte aastat üht-teist tean. Ronga pesa paistab kodus köögi aknasse, need vanad mustad kronksutajad on sealsete väljade peremehed. Ja nad käivad oma pesa juures iga päev aasta ringi. Iga päev kuuleb kuskilt nende kronksatust ja iga päev võib näha musta lindu sealt kuivand kuuse otsast lendu tõusmas. Mõisaveski ja mõisa kartulikeldri varemete juurest künkalt. Nemad on need varemete valvurid, nagu nad oleksid aja valvurid, nagu nad teaksid sellest palju rohkem, kui meie teame. Sest lõpuks me teame nii vähe. Meie võimsa mälu põhifunktsioon on unustus. Võibolla mõni lihtsam mälumasin, nagu ronkade oma, mäletab rohkem, kaugemale?
Käblik on tõesti imeväike, pruun linnuke, lühike saba alailma püsti, ja sama reibas kui see püstine sabajupp on tema lauluke. Hea, et ta siin elutseb. Ja vahel sügispäikese käes laulugi lahti lööb, justkui kevadel. Kevad on ju jälle varsti, sügis juba algaski. Ma olen näinud teda heki sisse lipsavat, ega ta ennast heameelega ei näita. Käblik ja punarind, need käivadki ikka paaris, kus on üht, seal ka teist. Üks on käbe ja hakkaja, teine nagu natuke melanhoolne.
Eile kohtasin jalgrattakuuri juures Alexandrat ja sain muuhulgas teada, et need Giacometti moodi natuke õudsed skulptuurid pole tema, vaid ühe teise skulptori, kes samas külas elab. Jumal tänatud, Alexandra muutus mulle kohe sümpaatsemaks. Tema kujud on teistsugused, need kaks ümmargust kivi näiteks mu ukse kõrval, kummalgi üks sinine tükk keskel augus. Minu jaoks on see silm. Need ümmargused kivid teevad alati tuju paremaks, sisendavad turvatunnet, nagu mingid valvurid. Siin on muidugi nagunii lõpmatult turvaline. Tume ja turvaline. See tumedus, tubade hämarus on ka üks turvaelemente.
Veel nägin Alexandra meest (tõenäoliselt) Pauli, kellega rääkisin natuke hobustest ja maapidamisest, kui ta mööda läks, kummisäärikud jalas (selline kõhn rõõmsa silmavaatega mees, minust kümmekond aastat vanem), ja mina pikutasin päikese käes lamamistoolis ja lugesin „Maailma rahvaste jõukust ja vaesust”. Tundsin ennast tõelise suvitajana ja natuke nautisin ka seda võltsolekut, sest mis suvitaja ma ikka olen. Ma ei ole ilmaski osanud hästi suvitada, seda peab vist lapsest saadik õppima ja peab ka olema kaasasündinud eeldusi.
Täna vaatan veel, kas leian mõne väiksema tee. Osa Denderwindeke tagust on läbi uuritud, seal eriti ei olnud, natuke liiga palju sõitis ikka autosid. Ehk pühapäeval on neid vähem? Ei käida sisseoste tegemas. Eile nägin paaris kohas, kuidas perekond saagijahilt naasis, auto seisis maja ees ja mees tassis kaste ja kotte majja, naine vaatas rahulolevalt pealt. Neil oli jaht õnnestunud, noos oli hea. Teises kohas läks naine otsejoones tuppa ja mees tuli paari kotiga järele. Ei olnud suurt näkanud. Paljud inimesed kõpitsesid ka oma pesade kallal, silusid ja tihtisid või sättisid autoväravat paremini käima, sest nende meelest pole need absoluutselt korras elamised muidugi üldse korras, alati on midagi siluda või tihtida.
Praegu läks metstuvi akna tagant lendu. Neid on siin palju, vist on nende läbirände aeg ja nende tiivalagin kajab pöögitüvedelt natuke jubedalt vastu. Pöögimets ongi natuke jube, muinasjutumets, just sobiv Punamütsikesele ja Hansule-Gretele. Eesti mets ei ole selline.
24.09
Eesti mets on jah hoopis teine. Ma ei tunne eriti folkloori, huvitav, kas meil ongi selliseid Hansu-Grete lugusid olnud? Pealegi vist pole Eestis pidanud nii drastilisi iibevastaseid meetmeid kasutama nagu laste metsa saatmine. Raskemad tingimused ise surusid paljunemise alla ja pealegi olid maarahval juba hallidest aegadest omad meetodid, kuidas hoida, et rahvast liiga palju rohkem ei sigineks, kui maad on, mis neid toidab. Nagu hilja abiellumine või hoopis abiellumata jätmine, sündide piiramine. Ajaloolaste väitel ei olnud keskaegsed talupered sugugi nii suured. Selline pilt, nagu olnuks igas peres vähemalt kümme last, pärineb pigem XIX sajandi rahvastikuplahvatuse ajast, kui põllumaa kättesaadavus ei olnud enam nii piirav tegur ja kõik maal üleliigsed käed ja suud leidsid nii tööd kui toitu linnas. Selline, sündivust piirav rahvastikustrateegia on olnud tegelikult omane kogu Euroopale, nagu kirjutab mu David S. Landes, „Rahvaste jõukuse ja vaesuse” autor, vastupidi Hiinale, kus oli kombeks tüdrukud võimalikult vara mehele panna ja saada nii palju lapsi kui võimalik, et siis selle pealekasvava rahvamassiga ümbritsevaid mittehiina alasid üle ujutada. Keskriik pidi laienema nagu hallitusplekk. Euroopas pole selline strateegia eriti edukas olnud. Ka Flandria praegune tohutu rahvatihedus pärineb küllap tööstusrevolutsiooni aegadest. Kuigi rahvast on siin muidugi alati palju tihedamini elanud kui Eestis, sest maa on viljakas ja kliima hea, jõuab toita palju suid. Küllap andis selline hea maa pluss väga varakult ja kiiresti arenema hakanud tööstus ka demograafiale hoopis teise kiirenduse, kui see oli võimalik Põhjasõja-järgses sügavalt pärisorjuslikus Eestis. Kuigi lõpuks sai Eestiski rahvast väga palju. Praegune 1,3 miljonit on selle maa kohta ikka väga