oli Iirimaa, kus kartul leiva rahva menüüst peaaegu välja tõrjus. Ega nad toidu juurde paista nüüdki leiba söövat, vähemalt Anne seda õhtul kordagi lauale pole toonud. Prantsusmaal nagu Eestiski oleks see skandaal, söögilaud ilma leivata. Mõnede arvates oligi nimelt kartul see imekultuur, mis Põhja-Euroopa tööstusrevolutsioonile (ja selles mõttes on Flandria samuti Põhi) ja suurele rahvastikuhüppele aluse pani. Ta annab vihmases ja heitlikus kliimas kindlamini saaki ja rohkem toiduenergiat kui teravili, kuigi tema toiteväärtus on palju kesisem, puha tärklis. Aga kes sellest siis küsis, kui ikka on valida, kas näljast korisev või kartulist punnis kõht, siis ei tekigi küsimust. Kartuli tuleku järel kadusid perioodilised näljahädad, kuni muidugi selle legendaarse Iirimaa näljani, mis hulga rahvast tappis ja veel rohkem Ameerikasse ajas, sest ühel aastal võttis lehemädanik kartuli lihtsalt ära. Hiiumaal Kõpus vana Helmi ka peaaegu jumaldas kartulit. Kartulit söödi nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks. Eks ta seal kehvadel maadel olnud ka see, mis nälja päriselt kõrvale tõrjus. Kala ja kartul, mida sa veel tahad. Eile õhtuks oli Anne teinud ka sellist tursa-kartulitoitu, mis natuke meenutas Helmit ja tema ahjuvorme, silk ja kartul vaheliti.
Aga need lõputud monokultuursed maisi-suhkrupeedipõllud on siiski natuke jubedad. Põllupidamisel pole enam nagu mingit seost kohaliku elu ja selle maa rahva toitmisega, see on lihtsalt osa rahvusvahelisest tööjaotusest. Mais kasvab Flandrias tavaliselt hästi, sest ta vajab palju niiskust (ja ameeriklased on terved tohutud alad juba põhjaveest tühjaks pumbanud maisi kasvatades, nüüd on seal kuiv umbrohupreeria, uitavad jälle piisonikarjad nagu ennemuiste), kasvatame siis maisi, annab kõige rohkem söödavat saaki hektari kohta. Suhkrupeedi muudavad rentaabliks jälle need kuulsad suhkrutollid, nii et ka hea. Kas selline viljelus ka maale hea on, ma küll ei usu. Aga nii ta on ja flaamid on kindlasti ka sellega harjunud. Et tee ääres on mais nagu müür. Maisipõldude vahel peeti eile ka tuvijahti. Seegi on sarnane Prantsusmaa kommetega, samuti kui pühapäeva pärastlõunane jalutuskäik, peale sööki ja enne kooki. Metstuvijaht, Mauriac kirjutab sellest, seal, Atlandi ääres Landes’i metsades on see muidugi eriti suur traditsioon, sinna koguneb rändel vist väga palju tuvisid. Metstuvi on päris suur lind (ma ei teagi, keda nad rohkem kütivad, turteltuvi või kaelustuvi, viimane on veidi suurem), nii et temast saab süüagi. Vanasti peibutati tuvisid nii, et torgati ühel silmad välja ja pandi puu otsa hüüdma. Nüüd on see keelatud. Aga siin nad paugutavad ja tuvid tulevad hulgana Alexandra metsa. Saavad aru, et seal neid ei lasta. Linnud on targemad kui me vahel arvame, ja õpivad kiiremini. Üldse loomad. Pole me need ainsad targad midagi. Võib-olla oleme hoopis ainsad lollid.
Vihm sajabki. Läbi need sulnid sügispäevad selleks korraks. Juba hommikune tuulekohin andis sellest märku. Näis, kui tulevad hallid päevad rodus ja ei saa isegi maisipõldude vahele väntama minna, kuidas see aeg siis siin minema hakkab.
25.09
Näib, et Flandria sügis pole siiski Järvamaa sügis, et kui kisub halliks ja sajuseks, siis jääbki, päevadeks. Eile õhtuks oli juba päike väljas, teed kuivad, nagu poleks vihma olnudki. Paul kurtis, et enam pole tal siin hobusega kuhugi ratsutama minna, iga viimane kui rada on asfalteeritud. Tõepoolest, ainus metsa- või põlluvahetee moodi tee, mida näinud olen, oli see, mis viis Bosbergi metsa ja kuhu oli keelatud minna. Teised on maisisse või koplitesse lõppevad lühikesed jupid. Väikesi asfaltteekesi on see-eest tohutul hulgal. Umbes kilomeetri võid vändata peaaegu nagu päris maal, siis tuleb jälle küla, millest on saanud kinnisvaraküla. Püüan kujutleda, millised võisid olla need talupoegade ja käsitööliste külakesed enne kinnisvaraarenduse tulekut. Vanad tumedad tellismajad on ju uute vahel alles ja samuti külakirikud. Alexandra ütles, et see kant on viimasel ajal tohutult muutunud. Eks tema veel mäleta, kui see oligi päris maa. See päris-maa-olek on siin veel tunda, kohad ei taha nii ruttu oma põhiolemust muuta, nad on vähemalt sama visad kui inimesed. Alexandra ja Paul olid mõlemad eile õhtusöögilauas. See esmaspäevaõhtune söögikord tundus juba ette suure sündmusena. Oleksin peaaegu et pintsaku selga pannud. Saan täiesti aru sellest kombest, mis vanasti neis maamõisates oli, õhtusöögiks ümber riietuda. Õhtusöök oli miski, mis iga päev kindlalt toimus. Miski, mida oodata, ilma et tuleks pettumist karta. Kõik said kokku, kes suures majas ja tohutul maavaldusel muidu ei pruukinud kohtudagi. Paul on linnuhuviline, tal on Prantsuse Püreneedes „onn”, kus ta veedab paar kuud aastas. Mitte niivõrd linde vaadeldes kui töötades. Mis töö see on, ma ei tea. Paulil on omaette tütar, tähendab, nad on hilisemas eas Alexandraga kokku saanud, Pauli tütar on arabist. Tuli välja, et Paul ja Alexandra on kogu selle Passa Porta kirjanikeresidentside ja kirjandusmaja süsteemi ise välja mõelnud ja ellu viinud. Süsteem pole küll teab mis suur, Brüsselis Passa Porta keskuses on üks kirjanikukorter ja kaks kohta on siis siin nende majas. Aga sellise asja püstipanek, püsiva finantseerimise väljaajamine, see nõuab nutikust, sihikindlust ja küllap ka sidemeid. Jutuks tuli, kuidagi vältimatult, ka flaami ja prantsuse keele vahekord. Paul väitis, et Valloonia prantslased on pisitasa hakanud ka flaami keelt õppima. Varem oli see nende jaoks mingi mõttetu talupojakeel, aga nüüd on Flandria riigi jõukam pool ja prantsuskeelsed on huvitatud siinsetest töökohtadest. Tähendab, mitte just siinsetest, vaid kohtadest flaami firmades. Küsisin, kas prantsuskeelsed asuvad siis siia elama. Paul peaaegu ehmatas selle küsimuse peale. Selline võimalus polnud talle vist pähegi tulnud. Muidugi mitte. Mul oli ka mulje jäänud, et see on siin üsna puhas flaami kant, hoolimata kogu sellest kinnisvaraarendusest, mis ju lähtub Brüsselist. Kusjuures piir läheb siitsamast lähedalt, Edingen, lähim raudteejaam, on juba Valloonias ja seal on kõik prantsuskeelne. Politseinik, kelle käest Firat 90 eurot trahvi sai, polnud osanud muud kui prantsuse keelt, ei sõnagi inglist. Prantslastel läheb vist veel põlv-paar, enne kui nad lepivad, et nende keel pole enam vähimalgi määral maailmakeel, isegi mitte euroopa keel. Tegelikult noored õpivad seal kõik juba inglise keelt, neid see vana nostalgia enam nii ei puuduta. Nad näevad, et see ei kehti. Sest see on nagu lumepall. Mida vähem inimesi prantsuse keelt räägib, seda vähem on teistel mõtet seda õppida jne. Prantsuse keel oli aristokraatliku internatsionaali keel. Aristo kraate enam pole, pole ka nende internatsionaali. Söögilauas küsisin, mis on Edingeni prantsuskeelne nimi. Enghien. Enghieni hertsog on Proustil üks seltskonnafiguur. Paul ja Alexandra polnud Enghieni hertsogist midagi kuulnud, aga ütlesid, et suur loss on seal küll. Ja korrates omaette „le duc d’Enghien, le duc d’Enghien”, leidsid nad, et see kõlab tõesti üsna usutavalt. Võib-olla olid needki siin kord Enghieni või Edingeni hertsogi maad, kes teab. Ja huvitav, kas selline tiitel ja mees ikka veel kuskil Pariisi või Brüsseli vanade aristokraatide suletud seltskonnas ringi ujub? Kes teab. Le duc d’Enghien. Või kuidas oleks olla ja maailma näha, olles sündinud ja kasvanud le duc d’Enghien. Rohkem ikka vist oleneb sellest, kes sa muidu oled. Aga võib-olla on viimane Edingeni hertsog juba ammugi mulla all. Tiitlid, nimed ja perekonnad teatavasti surevad. Igatahes peab seal Edingenis või Enghienis ära käima. Sinna peaks rattagagi jõudma. Mõelda, täiesti teisele maale, teise keelega maale. Maad ja nende piirid on ikka huvitavad asjad. Et isegi siin, eemalt vaadates nii euroopalikus ja internatsionaalses Belgias on need piirid ometi selged ja teravad. Võib-olla just siin seda enam.
Majad üritavad siin kõik olla erinevad (või äärmisel juhul on paarkolm ühesugust kõrvu ehitatud), aga et neid on nii palju, ei jää ükski meelde, vähemalt mitte neist uutest. Mõni vana suur talu või härrastemaja muidugi jääb, aga kus neid pole, tuleb tee äratundmiseks leida muid tähiseid. Panin seda tähele: tuldud teed tagasi sõites (aga iga natukese aja tagant tee hargneb ja neid hargnemisi ei jõua esimese korraga keegi meeles pidada) olid mu teetähisteks mitte majad (kuigi neid on täiesti uskumatuid, küll tornikestega, küll minimalistlikke valgeid kastikesi), vaid sellised asjad nagu suurte torude virn tee ääres või allaaetud siil. Maja jäi meelde ainult sellega, et ta oli pooleli ja oli näha, et ta on ehitatud üleni OSB plaadist (see on selline hea tugev puidulaastudest kokku pressitud plaat, tänapäeva lemmikmaterjale, igati öko ka veel, sest kasutab põhimõtteliselt puidujäätmeid). Need uued pealtnäha kivist majad ongi ilmselt enamasti ikka plaadist ja papist kokku pandud. Ja kaetud tellisfassaadi või selle imitatsiooniga. Ehk sellest ka nende inetus. Huvitav, et isegi majade juures sisemine ja varjatud nii hästi välja paistab. Plaadist saab ehitada ainult väga korralikke, väga sirgeid ja täisnurkseid maju. Vanad päris-tellismajad on alati natuke kõverad. Ja miks see meie silmale tundub ilus?