Vanaisa tuletorn. Tarmo Teder

ühte suuremasse, ligi kaheliitrisse pudelisse, milles vanasti sai puskarit hoitud, oli pugenud hiir ja seal loomulikult oma otsa leidnud. Eerik hakkas kuivanud hiirenäru puskaripudelist välja raputama ja saigi selle viimaks traadiga õngitsedes kätte. Puskaripudeli alt tuli välja patakas pabereid, niiskusega üksteise külge kleepunud ümbrikud. Ja tuhmunud aadresse veerides ning kirjamarke nähes taipas Eerik, et need on ju Rootsist saadetud, tema onude kirjad nende õele, tema emale Ellile.

      See oli üllatav leid, mis jättis aida korrastamise selleks päevaks katki. Oma onusid, õigemini üht neist, kes julges korraks turistina Eesti NSV-sse tulla, polnud ta juba üle kolmekümne aasta näinud ja see jäigi nende ainsaks kohtumiseks. Teine onu oli Sinimägedes sõdinud ja siis koos noorema vennaga 1944. aasta sügise hakul oma paadiga üle mere pakku saanud ega julgenud pärast enam õde vaatama tulla. Ikkagi endine SS-leegioni sõjavälja mees. Aga nüüd olid mõlemad onud juba ammu Rootsi mulla all.

      Eerik vaatas saja-aastast aita, mille seinad olid tooneseppadest auklikuks uuristatud, alumised palgid vaoti päris pudruks määndunud, katus kippus hoovihmaga läbi tilkuma. Saun eemal oli sutsu sitkemast puust, aga selle põrandast sai ka nõnda läbi vajutud, et pahkluu marraskil ja hüppeliiges paistes. Puukuur püsis 1967. aasta augustitormi murtud ja muidu saadud kuusetüvede karkassil, aga needki toed olid puidumardikatest kohati pulbriks söödud ja haluriida taha kuhjasid sipelgad oma pesa. Selge see, et vaja oli uut korralikku abihoonet, kus oleksid ühe katuse all saun, kaminaruum, suvetuba, töökoda ja puukuur. Selle ehitamise plaani oli ka peetud, rahaga võis ise ehitades välja vedada, aga ka auto oli loks, mis võis ühel sital päeval üldse üles ütelda. Neil oli valida: kas lüüa üles uus mitmeotstarbeline hoovimaja või soetada uus auto, see tähendab aastakest kolm kuni viis vana maastur, ja lappida majapidamist ilma uue abimajata. Aga nad ei suutnud Taimiga asja otsustada, lükkasid seda aina edasi.

      Eerik hoidis vettinud kirjapatakat näppude vahel, nügistas loksuvat hambatüügast ja mõtles, et ka rehe all on ruumi küll, kui vaid vanast liigsest kolast kuidagi lahti saaks. Taskus plärises telefon, teises otsas oli Priit ja teatas nagu ikka õhinal vuristades, et tal on kiri juba peaaegu valmis, vaja ainult natuke lihvida ja siis allkirjad peale korjata. Ka olla ta juba mitmete-setmete meestega külaseltsi asjus rääkida jõudnud ja see algatus tundus huvi pakkuvat.

      „Einoh, tore… Mis muud kui jõudu tööle! Tule siia, kui kirjaga valmis saad… No nägudeni siis…”

      Eerik läks tuppa ja hakkas kirjaümbrikke ettevaatlikult üksteise küljest lahti tõmbama, tõi pahtlilabida abiks, sai kõik lahutatud ja luges kokku täpselt kümme ümbrikku. Siis hakkas ta kirju pleekinud kuvääridest välja võtma, sai needki katki käristamata lahti. Aga kui ta neid aastate ja kuupäevade järgi sortis, hakkas tüügas, raibe, suus jälle ilgelt tulitama. Eerik lõngutas seda ja muljus nüüd juba kerge vihaga, nii et tuline jutt pistis läbi lõualuu ning tüüka lokse läks tsipake suuremaks.