Eesti saatusehetked. Lauri Vahtre

vaid kahekordne, päris kopsakas välja nägi. Ta ei olnud sama uhke kui Riia oma, aga omamoodi uhke ikkagi. Tema peenelt laotud seinu kaunistasid vigurtellistest valeaknad, nagu neid ka Toomkiriku ja all-linna kirikute seintel näha võis, katusel kõrgus väike kellatorn – sinna oli nii viiekümne aasta eest seieriga kell pandud, aga see oli parasjagu rikkis, oodates Nürnbergist kellasseppa – ja tornil oli vaskplekist kiiver, no ja siis olid seal veel päris aknad, mõned neist värviliste klaasidega kaunistatud, ning ilutseva ümbrisega peauks. Enne õnnistava evangeelse usu ülesleidmist doktor Lutheruse poolt seisid ukse kohal ka mitmesuguste ärasurnud inimeste, keda katoliiklased oma väärusus pühakuteks kutsusid, savikujud, aga kindlalt puhastatud usu poolel seisev raad oli need maha võtta lasknud. Issand, Issand on see, kes annab ja võtab, mitte püha Blasius või Ristija Johannes. Ja Issand ise, mitte tema pilt või kuju. Katoliiklased – piiskop oma toomhärrade ja hoovkondlastega, pooled vasallid oma talupoegadega, mõni üksik linnakodanik ka – arvasid teisiti, olgu Õnnistegija ise neile armuline.