oma kabinetis suletud ukse taga. Oigega sundis ta end uuesti politseinikuna tundma ja tõstis telefonitoru hargile tagasi.
Telefon hakkas otsekohe helisema. See oli Ebba alt valvelauast.
„Kahju selle sissemurdmise pärast,” ütles ta. „Kas nad viisid tõesti kõik su plaadid ära?”
„Jätsid alles mõned 78-kiirusega. Mõtlesin täna õhtul neid kuulata. Kui ma kuskilt muidugi vändaga grammofoni leian.”
„Kohutav.”
„On nagu on. Mis sul oli?”
„Siin on üks mees, kes tingimata soovib sinuga rääkida.”
„Millest?”
„Kadunud isikust.”
Wallander silmitses uurimismaterjalide kuhja oma töölaual.
„Kas Svedberg ei saa temaga tegeleda?”
„Svedberg on väljas, jahil.”
„Mille jahil?”
„Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Ta on väljas ja otsib Marsvinsholmi juures lahti pääsenud mullikat. See jookseb mööda E 14 maanteed ja tekitab kaost.”
„Selle eest võivad ju liikluspolitseinikud hoolitseda. Mis tööjaotus see sihuke on?”
„Björk saatis Svedbergi sinna.”
„Issand jumal!”
„Kas ma saadan ta siis sinu juurde? Selle mehe, kes tahab kadumise kohta avaldust teha?”
Wallander noogutas telefonitorusse.
„Saada,” ütles ta.
Mõni minut hiljem koputati nii diskreetselt uksele, et Wallander polnud alguses kindel, kas ta midagi kuuliski. Aga kui ta hüüdis „Sisse!”, tehti uks kohe lahti.
Wallander oli alati kujutlenud, et esimene mulje inimesest on otsustav.
Wallanderi kabinetti astunud mees polnud mingilgi moel tähelepanu äratav. Wallander oletas, et ta oli umbes kolmekümne viie aastane. Mehel oli seljas tumesinine ülikond, nägu raamisid heledad lühikeseks lõigatud juuksed ja prillid.
Otsekohe pani Wallander tähele ka midagi muud.
Mees oli ilmselgelt väga mures. Tundus, et Wallander polnud ainuke, kellel oli seljataga unetu öö.
Wallander tõusis ja sirutas käe.
„Kurt Wallander. Kriminaalkomissar.”
„Minu nimi on Robert Åkerblom. Mu naine on kadunud.”
Mehe konkreetsus üllatas Wallanderit.
„Võtame algusest peale,” ütles ta. „Palun, istuge! Tool on kahjuks vilets. Vasak käetugi kipub küljest ära kukkuma. Ärge tehke väljagi.”
Mees istus toolile.
Äkki hakkas ta nutma, südantlõhestavalt, ahastades.
Wallander jäi kirjutuslaua taha abitult seisma. Seejärel otsustas ta lihtsalt oodata.
Külalistele mõeldud toolil istuv mees rahunes mõne minuti pärast. Ta kuivatas silmi ja nuuskas nina.
„Palun vabandust,” ütles ta. „Aga Louise’iga peab olema midagi juhtunud. Ta ei kaoks omal vabal tahtel iialgi niimoodi ära.”
„Kas soovite tassi kohvi?” küsis Wallander. „Ehk leiame isegi mingeid saiakesi.”
„Ei, tänan,” vastas Robert Åkerblom.
Wallander noogutas ja otsis kirjutuslaua sahtlist kaustiku. Ta kasutas tavalisi kaustikuid ja ostis need raamatupoest oma raha eest. Ta polnud kunagi õppinud kasutama valmistrükitud uurimisblankette, millega riigi politseiamet lahkelt terve riigi üle külvas. Vahel tekkis tal tahtmine kirjutada politseilehte artikkel ettepanekuga, et trükitud formularidel võiksid juba ka vastused valmis olla.
„Alustuseks paluksin teie isikuandmeid,” sõnas Wallander.
„Minu nimi on Robert Åkerblom,” kordas mees. „Koos oma naise Louise Åkerblomiga juhin Åkerblomi kinnisvarabürood.”
Wallander noogutas ja kirjutas samal ajal. Ta teadis, et kinnisvarafirma kontor asub Saga kino lähedal.
„Meil on kaks last,” jätkas Robert Åkerblom. „Neljane ja seitsmene. Kaks tüdrukut. Elame ridaelamus, Åkarvägen 19. Ma olen siin linnas sündinud. Minu naine on pärit Ronnebyst.”
Ta peatus, võttis põuetaskust foto ja pani selle Wallanderi ette lauale. Pildil oli üsna tavalise välimusega naine. Naine naeratas fotograafile ja Wallander taipas, et see oli ateljees võetud pilt. Ta silmitses naise nägu ja mõtles, et too sobis Robert Åkerblomi naiseks küll.
„Foto on kõigest kolm kuud vana,” ütles Rober Åkerblom. „Ta näeb täpselt selline välja.”
„Ja ta on kadunud?” küsis Wallander.
„Reedel oli ta Skurupis hoiupangas ja lõpetas ühe kinnisvaratehingu. Siis pidi ta ühe müüki antud maja üle vaatama. Ma ise olin reede pärastlõunal meie audiitori juures tema kontoris. Aga enne kojuminekut läksin kinnisvarabüroosse tagasi. Siis oli ta sealsele telefonivastajale teate jätnud, et tuleb kella viieks koju. Ta ütles, et kell oli veerand neli, kui ta helistas. Sellest saadik on ta kadunud.”
Wallander kortsutas kulmu. Täna oli esmaspäev. Naine oli seega varsti juba kolm ööpäeva kadunud olnud. Kolm ööpäeva, ja kodus ootasid kaks väikest last.
Wallander tundis instinktiivselt, et see polnud tavaline kadumine. Ta teadis, et enamik kadunud inimesi tuleb varem või hiljem tagasi ja lugu saab pikkamööda loomuliku lahenduse. Näiteks oli väga tavaline, et inimesed lihtsalt unustasid öelda, kui nad mõneks päevaks või nädalaks kuhugi ära sõitsid. Aga ta teadis ka, et suhteliselt vähesed naised jätavad oma lapsed maha. Ja see tegi talle muret.
Ta tegi oma kaustikusse mõned märkmed.
„On teil alles teade, mille ta telefonivastajale jättis?” küsis ta.
„On küll,” vastas Robert Åkerblom. „Aga ma ei taibanud kassetti siia kaasa võtta.”
„Selle asja korraldame hiljem,” ütles Wallander. „Kas ta ütles, kust ta helistas?”
„Autotelefoniga.”
Wallander pani pliiatsi käest ja silmitses toolil istuvat meest. Tolle mure näis täiesti siiras olevat.
„Teil pole tema äraolekule mingit mõeldavat selgitust?” küsis Wallander.
„Ei.”
„Kas ta võiks ehk sõprade juures külas olla?”
„Ei.”
„Sugulaste juures?”
„Ei.”
„Teil ei tule mingit muud võimalust pähe?”
„Ei.”
„Loodetavasti ei pane te pahaks, kui ma ühe isikliku küsimuse esitan?”
„Me pole mitte kunagi tülitsenud. Te tahtsite ju seda küsida?”
Wallander noogutas.
„Ma tahtsin seda küsida,” lausus ta.
Ta alustas uuesti algusest.
„Te ütlete, et ta jäi kadunuks reede pärastlõunal. Ometigi ootasite kolm päeva, enne kui meie juurde tulite?”
„Ma ei julgenud,” ütles Robert Åkerblom.
Wallander vaatas teda üllatusega.
„Politseisse minek tähendab leppimist sellega, et midagi hirmsat on juhtunud,” jätkas Robert Åkerblom. „Sellepärast ma ei julgenudki.”
Wallander noogutas aeglaselt. Ta sai suurepäraselt aru, mida Robert Åkerblom mõtles.
„Te olete teda loomulikult igalt poolt otsinud?” jätkas ta.
Robert Åkerblom noogutas.
„Mis