tav mees Komissar Kurt Wallanderi lood
Meil pole põhjust karta suurmeeste ebamoraalsust, vaid asjaolu,
et sageli on nad suureks saanud tänu ebamoraalsusele.
l
1
Udu.
Nagu hääletult hiiliv kiskja, mõtles ta. Ma ei harju sellega kunagi. Ehkki olen terve elu elanud Skånes, kus udu inimesi pidevalt nähtamatusega ümbritseb.
Kell oli üheksa õhtul, oli 11. oktoober 1993.
Udu lähenes kiiresti mere poolt. Ta istus autos, teel koju Ystadi, ja oli äsja möödunud Brösarpi vooremägedest, kui ta otse valge udu sisse sõitis.
Teda valdas hirm.
Ma kardan udu, mõtles ta. Selle asemel peaksin kartma meest, kelle juurest Farnholmi lossist ma praegu tulen. Sõbralikku meest ja tema hirmuäratavaid kolleege, kes alati võtavad diskreetselt koha sisse tagaplaanil, kus nende näod varju jäävad. Ma peaksin mõtlema tema peale ja sellele, mis tema sõbraliku naeratuse ning näiliselt laitmatu kodaniku maine taga peitub. Hoopis teda tuleks mul karta. Mitte udu, mis Hanö lahelt maa poole roomab. Eriti nüüd, kus ma tean, et ta ei kõhkle isegi tapmast neid, kes ta teele ette jäävad.
Ta lasi kojameestel käia, et esiklaasilt niiskust maha pühkida. Talle ei meeldinud pimedas autot juhtida. Autotulede peegeldumine asfaldilt tegi auto eest läbi lipsavate jäneste märkamise raskeks.
Üksainus kord, üle kolmekümne aasta tagasi, oli ta ühele jänesele otsa sõitnud. See juhtus varakevadisel õhtul Tomelilla teel. Ta mäletas veel seniajani, kuidas jalg asjatult piduripedaali surus, seejärel pehmet mütsatust vastu autokeret. Siis sai ta auto pidama ja tuli välja. Jänes lamas tee peal auto taga ja ta tagajalad tõmblesid. Looma ülakeha oli halvatud, silmad vaatasid ainiti meest. Ta sundis end teepervelt kivi otsima ja pigistas silmad kinni, kui ta selle jänese pea pihta virutas. Seejärel kiirustas ta tagasi vaatamata autosse.
Ta ei suutnud iialgi unustada jänese silmi ja metsikult pekslevaid tagajalgu.
Sellest mälupildist ei õnnestunud tal enam kunagi vabaneda. See kerkis pidevalt silme ette, enamasti täiesti ootamatutel hetkedel.
Ta püüdis ebamugavustunnet maha raputada.
Kolmkümmend aastat tagasi surnud jänes võib inimest jälitada erilist kahju tegemata, mõtles ta. Mul on elavategagi muret küll.
Ta pani järsku tähele, et vaatab tahavaatepeeglisse sagedamini kui tavaliselt.
Ma kardan, mõtles ta jälle. Ma taipan alles nüüd, et põgenen. Põgenen selle eest, mis nüüd mulle teadaolevalt end Farnholmi lossi müüride taga peidab. Ja ma tean, et nemad teavad, et ma tean. Aga kui palju? Kas piisavalt, et nad hakkaksid kartma kunagi ülikooli lõpetamisel antud advokaadi vaikimisvande murdmist? Ammune vanne ajast, mil vanne tähendas aumehe kohustust. Kas nad kardavad vana advokaadi südametunnistust?
Tahavaatepeegel oli pime. Ta oli udus üksi. Vähem kui tunni pärast peaks ta tagasi Ystadi jõudma.
Mõte sellest pakkus ajutist leevendust. Niisiis polnud nad teda jälitama asunud. Homme ta otsustab, mida teha. Ta räägib oma pojaga, kes oli ühtlasi ta kolleeg ja partner advokaadibüroos. Lahendus on alati olemas, seda oli ta elu jooksul õppinud. Ka praegusele olukorrale leidub lahendus.
Ta kobas käega pimeduses, kuni leidis raadionupu. Autosse kandus mehehääl, mis rääkis geneetika uutest uurimissuundadest. Sõnad voolasid ta teadvusest läbi ilma pidepunkti leidmata. Ta vaatas kella – hakkas pool kümme saama. Tahavaatepeegel oli endiselt pime. Udu näis aina tihedamaks muutuvat. Ometi vajutas ta gaasipedaali ettevaatlikult tugevamini. Iga kilomeetriga, mis Farnholmi loss kaugemale seljataha jäi, tundis ta end rahulikumalt. Võib-olla polnudki ängistuseks põhjust?
Ta püüdis end taas selgelt mõtlema sundida.
Kuidas see kõik oli alanud? Tavaline telefonikõne, märkmepaber kirjutuslaual, kus tal paluti võrdlevat kontrolli vajava kiire ärilepingu asjus ühendust võtta. Nimi oli talle tundmatu. Kuid ta oli helistanud; tähtsusetu Rootsi väikelinna väiksemat sorti advokaadibüroo ei saanud võimalikest klientidest niisama lihtsalt loobuda. Ta mäletas ikka veel Kesk-Rootsi hääldusega viisakat häält telefonis, oma aega kõrgelt hindava inimese enesekindlat tooni. Mees oli selgitanud oma probleemi: keerukat tehingut Korsikal registreeritud laevafirma ja enda firma vahel, mis vahendas Skanska tsemendihankeid Saudi-Araabiasse. Jutust koorus välja vihje Khamis Mushayti kavandatava tohutu suure mošee ehitamisele. Või puudutas see hoopis ülikooli ehitust Jeddah’s.
Mõni päev hiljem olid nad Ystadi Continentali hotellis kokku saanud. Advokaat oli varakult kohal, restoran polnud veel lõunasöögiks avatud, ta istus nurgalauas ja ootas mehe tulekut; nad olid suurtest akendest mornilt välja vahtiva jugoslaavlasest kelneriga kahekesi. Oli jaanuari keskpaik, Läänemerelt puhus tugev tuul ja peagi oli oodata lumesadu. Kuid saabunud mees oli päevitunud, ta kandis tumesinist ülikonda ja oli alla viiekümne aasta vana. Ta ei tundunud sobivat ei jaanuariilma ega Ystadi. Ta oli võõras, kelle päevitunud näkku naeratus õieti ei sobinud.
See oli esimene mälestus Farnholmi lossi peremehest. Eraldiseisev mees, täiesti omaette universum, mille keskmeks oli naeratus ja kustunud satelliitideks tema ümber valvsalt tiirelnud hirmutavad varjud.
Seega olid juba tookord varjud kohal olnud. Ta ei mäletanud, et nood oleksid end esitlenud. Kaks meest olid istunud neist kaugemal laua ääres ja kohtumise lõppedes hääletult püsti tõusnud.
Kuldne aeg, mõtles ta mõrult. Ma olin piisavalt rumal uskumaks, et see on olemas. Advokaadi mõttemaailma ei tohi hägustada illusioon ees ootavast paradiisist, vähemalt mitte maapealsest. Poole aasta pärast moodustas töö päevitunud mehe heaks poole advokaadibüroo käibest, aasta pärast oli sissetulekute kogusumma kahekordistunud. Maksed laekusid täpselt, ühtki meeldetuletust polnud vaja välja saata. Neil jätkus koguni raha advokaadibüroo maja remondiks ja kõik tehingud olid korrektsed, ehkki keerukad ja kohati laialivalguvad. Farnholmi lossi peremees näis juhtivat oma ärisid kõikidelt mandritelt, näiliselt juhuslikult valitud kohtadest. Sageli saabusid faksid ja telefonikõned, vahel isegi raadio teel saadetud teated kummalistest linnadest, mida ta vastuvõturuumi nahkdiivani kõrval seisvalt gloobuselt vaevu leidagi suutis. Kuid kõik oli olnud auväärne, ehkki raskesti määratletav ja selgitatav.
Uued ajad, mäletas ta oma tollaseid mõtteid. Need on uued ajad. Ja advokaadina pean ma olema lõputult tänulik, et Farnholmi lossi peremees telefoniraamatust juhuslikult just minu nime leidis.
Mõttelõng katkes justkui lõigatult. Hetkeks ta uskus, et oli seda vaid ette kujutanud. Siis avastas ta tahavaatepeeglist autotulede helgi.
Need olid ta selja taha hiilinud ja juba väga lähedal.
Hirm oli silmapilkselt tagasi. Nad olid talle niisiis järele sõitnud. Nad kartsid, et ta murrab oma advokaadivannet ja hakkab rääkima.
Esimeseks impulsiks oli gaasipedaal tugevamini põhja vajutada ja läbi valge udu põgeneda. Higi voolas mööda selga. Tuled olid nüüd tihedalt tema auto kannul.
Tapvad varjud, mõtles ta. Mul pole nende käest pääsu, mitte kellelgi pole.
Siis sõitis auto temast mööda. Ta nägi vilksamisi halli nägu, möödasõitvat autot juhtis keegi vanem mees. Seejärel kadusid punased tagatuled uttu.
Ta tõmbas pintsakutaskust taskurätiku ja kuivatas nägu ning kaela.
Ma olen varsti kodus, mõtles ta. Midagi ei juhtu. Proua Dunér kirjutas oma käega mu lauakalendrisse, et ma sõidan täna Farnholmi lossi. Mitte keegi, isegi mitte see mees ei saada oma varje välja, et tappa koduteel olevat vana advokaati. See oleks liiga riskantne.
Kulus peaaegu kaks aastat, enne kui ta esmakordselt taipas, et miski ei klapi. See oli mingi tähtsusetu asi, mingite lepingute läbivaatamine, kus suure laenu tagajana oli osalenud ka eksportnõukogu. Turbiinide tagavaraosad Poolasse, kombainid Tšehhoslovakkiasse. Mingi tühine pisiasi, mõned arvud, mis korraga ei klappinud. Ta oli mõelnud, et tegemist on eksitusega, võib-olla oli kaks summat omavahel ära vahetatud. Kuid ta pöördus arvutuste algusesse tagasi ja taipas siis, et see polnud juhus, vaid kõik oli teadlikult niiviisi tehtud. Midagi polnud puudu, kõik oli näiliselt õige, ja tulemus oli kohutav.