kandis seisma ja mõtles, et pole võimalik leida ühtki seletust peale selle, et Farnholmi lossi peremees on toime pannud kuriteo. Eksportnõukogu usalduse kuritarvitamine, ulatuslik maksupettus, terve hulga dokumentide võltsimine.
Hiljem otsis ta kõikidest Farnholmi lossist tema lauale jõudnud dokumentidest musti auke. Ja leidiski. Mitte küll alati, kuid peaaegu iga kord. Pikkamööda hakkas ta kuriteo ulatust aduma. Kuni viimase hetkeni keeldus ta oma silmi uskumast. Kuid lõpuks osutus see võimatuks.
Ometigi polnud ta reageerinud. Ta polnud avastusest isegi oma pojaga rääkinud.
Kas sellepärast, et ta sisimas ikkagi ei tahtnud seda uskuda? Mitte keegi teine, ei maksuamet ega ükski muu asutus polnud niisiis samuti midagi avastanud? Oli ta leidnud saladuse, mida tegelikult polnudki?
Või oli juba algusest peale olnud liiga hilja? Alates hetkest, kui Farnholmi lossi peremehest oli saanud advokaadibüroo põhiline klient?
Udu näis üha tihenevat. Ta mõtles, et Ystadi lähedal hakkab see veidi hajuma.
Ta teadis, et niimoodi asi enam edasi kesta ei saanud. Nüüd, kus ta oli mõistnud, et Farnholmi peremehe käed oli verised.
Ta pidi oma pojaga rääkima. Kõigest hoolimata oli Rootsis veel õiglust, ehkki see näis üha kiiremas tempos kahanevat. Tema enda vaikimine oli olnud üks osa sellest protsessist. Nii pikaajaline silmade kinnipigistamine ei õigustanud enam edasist vaikimist.
Enesetappu ei suudaks ta iialgi teha.
Äkki vajutas ta järsult pidurit.
Miski oli autotulede valguses vilksatanud. Algul arvas ta, et see oli jänes. Siis nägi ta, et miski on tee peal udu sees.
Ta jäi seisma ja pani täistuled peale.
Keset teed oli tool. Täiesti tavaline lihtne puust tool. Sellel istus inimmõõtmetes nukk. Nuku nägu oli valge.
See võis olla ka nuku moodi inimene.
Ta tundis, kuidas süda rinnus kramplikult tagus.
Udu hõljus autotulede valguses.
Tooli ja nukku ei saanud olematuks mõelda. Samamoodi ei saanud ta olematuks mõelda enda halvavat hirmu. Ta vaatas uuesti tahavaatepeeglisse. Peale pimeduse ei paistnud sealt midagi. Ettevaatlikult sõitis ta toolile lähemale, kuni tool ja nukk olid autost umbes kümne meetri kaugusel. Siis peatus ta uuesti.
Nukk sarnanes inimesega. See polnud mingi juhuslikult kokku klopsitud hernehirmutis.
See on minu jaoks tehtud, mõtles ta.
Ta pani väriseva käega raadio kinni ja kuulatas. Kõik oli väga vaikne. Ta kõhkles viimase hetkeni.
Kõhklemise põhjuseks polnud udus seisev tool ega tontlik nukk. Põhjus oli milleski muus selle taga, mida ta näha ei suutnud. Milleski, mis arvatavasti oli olemas ainult tema enda mõtetes.
Mul on hirm, mõtles ta jälle. Hirm halvab võime selgelt mõelda.
Lõpuks tegi ta turvavöö siiski lahti ja avas autoukse. Vastu pahvatav jahe ja niiske õhk üllatas teda.
Siis tuli ta autost välja, tulede valguses seisvat tooli ja nukku silmist laskmata. Viimane mõte oli, et see kõik meenutas stseeni teatrist, kus näitleja peaks kohe lavale astuma.
Siis kuulis ta selja tagant mingit heli.
Ta ei pööranud ringi.
Hoop tabas teda kuklasse.
Ta oli surnud veel enne, kui keha märjale asfaldile vajus.
Udu oli nüüd väga tihe.
Kell sai seitsme minuti pärast kümme.
2
Tuul puhus iiliti otse põhjasuunast.
Mees kaugel jäisel rannal tõmbas külma tuule käes selja kühmu. Aeg-ajalt jäi ta seisma ja pööras selja vastutuult. Ta seisis liikumatult, pilk liivale suunatud ja käed taskus. Siis jätkas ta oma näiliselt sihitut jalutuskäiku, kuni ta kuju hallis valguses enam näha polnud.
Iga päev oma koera jalutav naine jälgis varavalgest kuni pärastlõunal saabuva hämarikuni rannas viibivat meest üha murelikumalt. Mõni nädal varem oli mees järsku lihtsalt seal olnud nagu kaldale uhutud elus haakrik. Üksikud inimesed rannal tavaliselt noogutasid naisele. Kuna oli hilissügis, varsti juba november, nägi ta seal harva kedagi. Kuid musta mantliga mees ei tervitanud. Algul pidas naine teda häbelikuks, seejärel häbematuks, võimalik, et tegemist oli ka välismaalasega. Aegamööda tekkis tal mulje, et meest rõhus mingi suur mure, tema jalutuskäigud mere ääres olid nagu tundmatu valu vaigistamiseks ette võetud palverännak. Kõnnak oli korrapäratult jõnkslik. Vahel kõndis mees aeglaselt, lausa jalgu järel vedades, siis aga võpatas ootamatult ja jätkas oma kummalist rännakut pooljoostes. Naine mõtles, et mehe liikumist ei juhi mitte jalad, vaid rahutud mõtted. Samamoodi oli ta kujutlenud, et käed mehe taskutes olid tugevasti rusikasse pigistatud. Ta ei näinud käsi, kuid teadis ometigi kindlalt, et see on nii.
Nädala pärast oli pilt tema jaoks selge. Eikuskilt rannale ilmunud üksildane mees oli läbimas tõsist hingelist kriisi, nagu laev, mis puudulike kaartide najal püüab salakavalast veest läbi loovida. Sellest tema kinnisus, rahutud jalutuskäigud. Õhtuti oli ta üksikust rannal rändajast rääkinud oma pensionil oleva reumahaige mehega. Korra tuli mees koos naise ja koeraga kaasa, ehkki haigus vaevas teda ja õues ta üldiselt hea meelega ei liikunud. Naise tähelepanekud olid tema arvates täiesti õiged. Kuid mehe käitumine oli tema arust nii silmatorkavalt ebanormaalne, et ta helistas ühele Skageni politseijaoskonnas töötavale heale sõbrale ja rääkis nähtust. Võib-olla oli mees kuskilt põgenenud, tagaotsitav, omavoliliselt lahkunud ühest vähestest allesjäänud vaimuhaiglatest? Aga kõigega harjunud politseinik, kes oli näinud Jyllandi tipus paljusid kummalisi kujusid palverännakul rahu ja vaikust otsimas, manitses teda asja kainelt võtma. Jätku nad mees lihtsalt rahule. Kahe mere vahelise ranna liivaluited olidki üksinduse otsijate eikellegimaa.
Naine koeraga ja musta mantliga mees jätkasid veel nädala jooksul teineteisest möödumist nagu kaks laeva merel. Kuid ühel päeval, täpsemalt 24. oktoobril 1993, toimus miski, mida naine hiljem seostas mehe ootamatu kadumisega.
Oli üks väheseid tuulevaikseid päevi, mil udu püsis liikumatult ranna ja mere kohal. Udusireenid huilgasid kauguses nagu mahajäetud nähtamatud loomad. Iseäralik maastik hoidis hinge kinni. Äkitselt märkas ta musta mantliga meest ja peatus poolelt sammult.
Mees polnud üksi. Temaga oli kaasas heleda tuulejaki ja nokatsmütsiga lühikest kasvu mees. Naine jälgis neid pilguga, uustulnuk kõneles ja püüdis teist nähtavasti milleski veenda. Oma sõnadele kaalu andmiseks tõmbas ta käed aeg-ajalt taskutest välja ja žestikuleeris. Naine ei kuulnud, mida nad rääkisid, kuid miski uustulnuka olekus näis tema arvates meest ärritavat.
Mõne minuti pärast hakkasid nad mööda randa edasi liikuma ja kadusid seejärel uttu.
Järgmisel päeval oli mees taas üksi rannal. Kuid viis päeva hiljem oli ta kadunud. Novembrikuu lõpuni käis naine igal hommikul koeraga rannas ja ootas kohtumist mustas mantlis mehega. Ent mees ei tulnud enam tagasi. Naine ei näinud teda enam kunagi.
Üle aasta oli Ystadi politsei kriminaalkomissar Kurt Wallander olnud haiguslehel ja võimetu oma tööd tegema. Selle aja jooksul määras tema elu ja tegutsemist süvenev jõuetus. Kui ta enam ei suutnud Ystadis olla ja raha jätkus, sõitis ta ikka ja jälle sihitult reisima rumala lootusega, et Skånest eemal ta enesetunne paraneb ja võib-olla tuleb isegi elujõud tagasi. Ta ostis tšarterreisi Kariibi mere saartele. Juba teel sinna jõi ta ennast lennukis korralikult täis ja Barbadosel veedetud kahe nädala jooksul ta kainet päeva ei näinudki. Tema üldist seisundit selle reisi ajal võis kirjeldada kasvava paanikana, kõike varjutava tundena, et tema jaoks pole kuskil kohta. Ta peitis end palmide varju ja mõnel päeval ei läinud ta oma hotellitoast väljagi, kuna ei suutnud võidelda teiste inimeste juuresolekul tekkiva primitiivse hirmuga. Üksainus kord oli ta ujumas käinud, ja see juhtus siis, kui ta mingil paadisillal tuikudes vette kukkus. Ühel hilisõhtul, kui ta oli kõigest hoolimata julgust kogunud ja inimeste sekka läinud, et oma