anda, et ta meie juures töötab.”
„Hea meelega,” vastas naine kõikide ülejäänute üllatuseks. „Mul on vaja õppida.”
Pärast koosolekut palus Wallander Martinsonil paigale jääda. Kui nad omavahele jäid, pani ta ukse kinni.
„Meil on vaja rääkida,” ütles Wallander. „Mul on selline tunne, et trambin sisse ja võtan juhtimise üle, kuigi oleksin pidanud tegelikult lahkumisavaldusele alla kirjutama.”
„Meile oli see muidugi üllatus,” vastas Martinson. „Seda sa ometi mõistad. Sa pole ainuke, kes end ebakindlalt tunneb.”
„Ma kardan, et astun teistele jala peale,” ütles Wallander.
Martinson pahvatas naerma. Siis nuuskas ta nina.
„Kogu Rootsi politsei koosnebki ainult helladest jalakestest,” ütles ta. „Mida enam politseinikud ametnikeks muudetakse, seda teravamaks nende karjäärinärv muutub. Samal ajal tähendab päevast päeva lisanduv bürokraatia rohkem arusaamatusi ja selgusetust. See toob kaasa ka segaduse. Vahel ma saan Björki murest edasise arengu pärast täiesti aru. Kuhu kaob lihtne politseitöö, mis on tegelikult kõige alus?”
„Politsei on alati ümbritseva ühiskonna peegeldus,” ütles Wallander. „Aga ma mõistan su mõttekäiku. Juba Rydberg rääkis sama juttu. Mida Ann-Britt Höglund rääkima hakkab?”
„Ta on tubli,” ütles Martinson. „Hanson ja Svedberg mõlemad kardavad teda, tema teadmisi. Ma usun, et vähemalt Hanson kardab tagaplaanile jääda. Sellepärast ta viimasel ajal veedabki enamiku ajast igasugustel koolitustel.”
„Uue aja politseinik,” ütles Wallander ja tõusis. „Ta on uue aja politseinik.”
Uksel jäi ta seisma.
„Sa ütlesid eile midagi, mis mind kummitama jäi,” ütles Wallander. „Midagi Sten Torstenssoni kohta. Mul tekkis tunne, et see oli tähtsam, kui see tol hetkel kõlas.”
„Ma lugesin oma plokist maha,” vastas Martinson. „Võin sulle sellest koopia anda.”
„Väga võimalik, et ma kujutan endale asju ette,” ütles Wallander.
Kui ta oma kabinetti jõudis ja ukse kinni pani, tajus ta peaaegu unustatud tunnet. Ta oleks nagu uuesti avastanud, et tal on oma tahe. Kõik polnud vahepealse aja jooksul nähtavasti siiski veel kadunud.
Ta jäi kirjutuslaua taha istuma ja suutis nüüd ennast kõrvalt vaadata: taaruvat meest Lääne-India saarel, lootusetut reisi Taisse, pikki päevi ja öid, kus kõik muu peale mehaaniliste kehafunktsioonide näis olevat lakanud olemast. Ta nägi ennast kõrvalt ja taipas, et see oli inimene, keda ta enam ei tunne. Ta oli olnud keegi teine.
Judinad jooksid üle selja mõtte juures, millised katastroofilised tagajärjed paljudel ta tegudel oleksid võinud olla. Ta mõtles kaua oma tütre Linda peale. Alles siis, kui Martinson uksele koputas ja oma eelmise päeva märkmete koopia tõi, raputas ta mälupildid silme eest. Ta mõtles, et iga inimese hingesopis on nurk, kuhu on kogunenud mälestused. Nüüd pani ta selle riivi ja riputas ette tugeva taba. Pärast seda läks ta WCsse ja laskis veega alla püksitaskus olnud antidepressantide purgi sisu.
Siis läks ta oma tuppa tagasi ja asus tööle. Kell oli saanud kümme. Ta luges Martinsoni märkmed põhjalikult läbi, saamata aru, mis nende juures ta tähelepanu oli köitnud.
Veel on liiga vara, mõtles ta uuesti. Rydberg oleks manitsenud mind kannatlikkusele. Nüüd tuleb mul endal seda meeles pidada.
Ta mõtles hetke, millest alustada. Siis otsis ta autoõnnetuse materjalide hulgast välja Gustaf Torstenssoni koduse aadressi.
Timmermansgatan 12.
See oli Sandskogeni lähedal sõjaväeosa taga paiknev Ystadi üks vanematest ja kõige jõukamatest eramajarajoonidest. Ta helistas advokaadibüroosse ja rääkis Sonja Lundiniga. Sekretär ütles, et maja võtmed on kontoris. Ta läks politseimajast välja ja märkas, et rasked vihmapilved olid hajunud. Õhk oli selge ja selles oli pikkamisi saabuva talve esimest külma hingust. Ta peatas auto kollase kivimaja ees, Sonja Lundin tuli välja ja andis talle võtmed.
Enne õige aadressi leidmist sõitis ta kaks korda valesti. Suur pruuniks värvitud puumaja asus aiasügavuses. Ta lükkas kriiksuva värava lahti ja hakkas mööda kruusateed astuma. Oli vaikne ja linn tundus olevat väga kaugel. Riik riigis, mõtles ta ringi vaadates. Torstenssoni advokaadibüroo pidi olema väga tasuv ettevõte. Ystadis polnud enam kallimaid maju kui need siin. Aed oli hästi hooldatud, kuid kummaliselt elutu. Üksikud lehtpuud, pügatud põõsad, fantaasiavaeselt kombineeritud lillepeenrad. Ta kujutas ette, et vanemal advokaadil oli ehk vajadus ümbritseda end traditsioonilise aia sirgete joontega, ilma üllatuste ja improvisatsioonideta. Talle meenus mõned korrad kuuldu, et advokaat Gustaf Torstensson olevat arendanud kohtusaalis protsessipidamise igavuse ülemlauluks. Õelate juttude järgi olevat ta saavutanud oma kliendi õigeksmõistmise juba ainuüksi sellega, et prokurörid andsid üksluisele ja monotoonselt jahvatavale vastasele puhtast meeleheitest alla. Ta otsustas Per Åkesonilt küsida, millised olid tema kogemused Gustaf Torstenssoniga. Aastate jooksul pidid nad olema nii mõnigi kord kokku puutunud.
Ta läks trepist üles, otsis kimbust õige võtme ja keeras ukse lahti. Lukk oli niisuguste keerukate turvasüsteemidega, mida ta varem näinudki polnud. Ta astus suurde halli, mille tagaosas viis trepp ülemisele korrusele. Akende ees olid rasked kardinad. Kui ta ühe kardina kõrvale tõmbas, siis märkas ta akna ees trelle. Üksik vanem mees vanaduse möödapääsmatute hirmudega? küsis ta endalt. Või on majas peale tema enda veel midagi muud, mida ta kaitseb? Kas hirmu põhjus on väljaspool selle maja seinu? Ta käis suures majas ringi, astus alumisel korrusel kõigepealt seinal põrnitsevate portreedega raamatukokku, seejärel omavahel ühendatud suurde elutuppa ja söögisaali. Kõik alates tapeedist kuni mööblini oli tumedates toonides, see lõi mulje raskemeelsusest ja vaikusest, kuskil ei avastanud ta heledama kanga tükikestki, kergust, mis naeratuse suule oleks toonud.
Ta läks trepist üles teisele korrusele. Külalistetoad hoolikalt ülestehtud vooditega, mahajäetud, nagu talveks suletud hotellis. Üllatusega avastas ta, et ka Gustaf Torstenssoni magamistoal olid lisaks uksele trellid. Ta läks trepist alla tagasi, majas viibimine rõhus teda. Ta istus köögilaua äärde ja toetas lõua peopesale. Ainsaks heliks oli köögikella tiksumine.
Gustaf Torstensson oli surres olnud kuuekümne üheksa aastane. Viimased viisteist aastat pärast naise surma oli ta üksi elanud. Sten Torstensson oli nende ainus laps. Raamatukogus rippuva õlimaali koopia järgi otsustades oli perekond suguluses Kolmekümneaastases sõjas kahtlase kuulsuse omandanud väejuhi Lennart Torstenssoniga. Wallander mäletas kooliajast ähmaselt, et mees oli neil aladel, kust tema armee läbi marssis, talupoegi erakordselt jõhkralt kohelnud.
Wallander tõusis ja läks trepist alla keldrisse. Ka seal valitses pedantne kord. Keldri kõige kaugemas osas, katlaruumi taga, avastas Wallander lukustatud metallukse. Ta proovis kimbus olevaid võtmeid, kuni leidis õige. Ruumil polnud aknaid ja Wallander kobas käega lülitit.
Ruum oli üllatavalt suur. Seinte ääres olid riiulid, need olid täis laotud Ida-Euroopa ikoone. Ikoone puudutamata kõndis Wallander ringi ja silmitses neid lähemalt. Ta polnud mingi asjatundja ja tegelikult polnud ta vanavara vastu kunagi erilist huvi tundnud, kuid ta aimas, et ikoonikogu on väga hinnaline. Sel juhul seletaks see trellide ja lukkude vajadust, magamistoa võreust ehk vahest küll mitte. Wallanderi ebamugavus kasvas. Talle avanev maailm kuulus rikkale vanale mehele, kes oli elust loobunud ja lasknud end majja lukustada, valvatuna ahnusest, mida väljendasid lugematud madonnapildid.
Äkki ta võpatas. Ülalt kostis samme, seejärel koera haukumist. Ta läks kiiresti ruumist välja, trepist üles ja astus kööki.
Imestunult vahtis ta politseivormis kolleeg Petersit, kes oli oma teenistusrelva välja tõmmanud ja sihtis teda sellega. Tema taga seisis turvafirma mees ja hoidis rihma otsas urisevat koera.
Peters lasi käe relvaga alla langeda. Wallander tundis, kuidas süda peksab. Relva nägemine oli hetkeks rebinud esile mälestused, millest ta nii kaua oli püüdnud vabaneda.
Siis