Mesilased. Meelis Friedenthal

puutub siia see puur,” proovis Laurentius mitte alla anda.

      „Noh nõidadel on igasugused veidrad loomad kaasas. Rongad ja varesed, ja siis sellised välismaa linnud. Neid nad puuriga kaasas tassivad. Ma olen neid pilte raamatutes näinud ja alati on nõial seal mingi loom juures. Sitikad, ämblikud, konnad ja sellised. Brendeckeni-poiss oli samuti Madleni lehmale vett peale pritsinud ja see oli siis poissi eesti keeles sajatanud. Kohe sealsamas hakkasid karvad kasvama, ja küll püüti neid tutthaaval välja kiskuda, aga miski ei olnud aidanud.”

      „Aga see oli ju lehm,” proovis Laurentius juhtida parkali tähelepanu asjaolule, et vaevalt lehm nõiale sobilik loom oleks.

      „Igal nõial on mingi loom,” vihastas parkal. „Lehm või vares, ega seal suurt vahet ei ole.”

      „Tegelikult on küll. Üldiselt kujutatakse nõidade juures siiski öise eluviisiga loomi,” vaidles Laurentius.

      „No ma ju tean lehmi. Neil on sarved, vaata milline nende pealuu on. Sarviline!”

      Laurentius mõtles, et kui ta nüüd veel pikemalt kemplema hakkaks, siis võiks see kuidagi kahtlasena tunduda. Parem oleks endale mitte tähelepanu tõmmata. Kui aga peaks veel selguma, et tegemist on tema puuriga, siis võib sellest veel ei tea mis pahandusi tekkida.

      „Tavaliselt jah,” nõustus ta parkaliga.

      „No vat,” oli see võidukas. „Mida ma teile rääkisin. Ja see, et nõid siin inimesi hammustas, tõestab veelgi paremini, et deemonid on ta ära teinud. Need ju õhutavad seestunuid inimliha sööma ja igasugu muid jõledusi tegema. Ma ütlen, et poiss tegi õigesti, et ta maha lõi. Säästis kohtul hulga tööd ja vaeva.”

      Laurentius ei osanud selle peale midagi öelda. Ta oli ka üsna kindel, et kui hakata seletama, kuidas kaltsakas oli tema puuri kaasa võtnud ja sellega minema jooksnud, siis ei aita see parkalipoissi vähimalgi määral. Võib-olla teeks vaid olukorra hullemaks – kui väita, et vanamees oli hull ja kurjast vaimust vaevatud, siis on poisil kindlasti suurem lootus võllast pääseda.

      „Teoloogid on üldiselt seisukohal, et enamikul juhtudel on nõidus eksitus. Tuleb väga hoolikalt uurida, enne kui kedagi saab kahtlustada läbikäimises deemonitega,” püüdis Laurentius siiski parkalile tutvustada teoloogia arusaama nõidusest. „Sageli kujutavad inimesed lihtsalt ette, et nad on nõiad, selliseid meelepetteid esineb alatihti. Inimesed väidavad, et näevad kuradeid ja deemoneid, aga tegelikult on kits või mõni muu koduloom põõsas. Enamasti on see kõik ebausk.”

      „Tahate öelda, et see vanamees ei olnud ära tehtud? Oma peaga tuleb mõelda ja ise järeldusi teha. Teoloogid ei tea midagi. Ma ju ise näen, mis on mis. Oma silm on kuningas, nagu öeldakse. Selle jaoks ei ole mingit kooli tarvis,” jäi argitark parkal endale kindlaks. „Need põhupead on end lolliks õppinud, seda teab igaüks.”

      Laurentius muigas kurvalt ja pöördus minekule. Siin ei olnud eriti mõtet vaielda. Sellised on oma tarkuses alati kõigutamatud ning ei teoloogid ega ka filosoofid suuda neid ümber veenda. Nad teavad, mis on nägemine, ja selle tõttu on nad täiesti kindlad. Meeleelundite kaudu tuleb nendesse justkui vaid tõest informatsiooni. Kuigi Laurentius muidu Descartes’i filosoofiat suuremat ei toetanud, siis ometigi pidi ta koos selle protestimeelse prantslasega tunnistama, et meelte kaudu eksime ja eksitame kõige rohkem. Muidugi oli see vana tõde, mille üle arutasid juba antiigi skeptikud. Nimelt peab kogu aeg mäletama – meeled petavad, seal tekivad fantasmid. Võib-olla just selle pärast püüdis Descartes teaduslikkuse poole, et välistada igasuguse fantaasia mõtlemisest, püüelda selgete ja distinktsete ideede poole. Meeltes on fantasmid.

      Ta jalutas edasi, ise märkamata, et kandis puuri ikka veel vanast harjumusest käe otsas.

      Teisipäeva õhtu

      Juba kõrtsist tulles oli tal hakanud kõrvus kergelt kumisema. Mingisugune nii madal heli, et seda kuulmekiled kinni ei püüagi, vaid hoopis kusagil pea taga ja selja juures on pigem tunda – nagu keegi hingaks kuklasse – vere tukslemise rütmis õõnsat häält. See paneb alguses tasaselt, aga järelejätmatult kõrvad huugama, siis kandub kumin ja võõras hingus edasi silmamunadesse ja pea sisse. Niimoodi hakkas Laurentiusel alati palavik.

      Ta oli selle tõttu Leidenis teise aasta lõpul isegi disputatsiooni kirjutanud, et haigus tuleb inimesse väljast ja siseneb temasse meeleelundite kaudu. Osa haigusi silmade, teised kõrvade, suu, nina ja tundliku naha kaudu. Kui keha oli saanud liigselt külma ja niiskust, andsid sellest kõigepealt alati tunda mandlid, paistetasid üles. Just nende tursumisest ja haiguse lokaalsest liikumisest mandlite lähedal hakkasid kõrvad valutama. Lahtisest suust ja ninasõõrmetest inimesse sisenenud haiguse vorm ärritas neid elundeid. Sealt edasi võis haigustekitaja jõuda inimese hingeni. Laurentiusel oli üsna kindel ettekujutus, kus ta oli keha huumorite tasakaalu niiviisi ära rikkunud. See oli arvatavasti siis, kui nad tõstsid vankrit mudast välja ja ta oli kaotanud Clodia traadist punutud puuri. Just siis oli tema hinge hakanud ümbritsevast tilkuvast mädast, mustavast küünist, poriloikudest, kaltsaka sinistest silmadest ja hingeldamise aurust mingi märg ja jälk niiskus, millest keha nüüd vabaneda püüdis. Vähemalt ta lootis, et see on niiskus ja külm.

      Ta naeratas nukralt omaette.

      Küüni juures kogetud hais tiirles lakkamatult tema ninasõõrmetes mõru ja kurva lõhnana, kuid keha sisemuses oli see juurdunud nagu majavamm, millele on pealmised valged lihavad seened vaid tunnuseks, lämmatav loomus aga on all juurtes, mis vonklevad siia ja sinna ning millest isegi kõige osavam puusepp ei oska täiesti vabaneda. Vaid tuli suudab hävitada vammi nagu palavik haiguse. Sageli aga pidi terve maja maha põletama, et vammist lahti saada. Laurentiusel oli tunne, et ka temaga läheb lõpuks nii; see haiguse vamm, mis tal lapsepõlvest peale sees oli, ei lahku tast enne, kui keha on põlenud. Palavikus või tuleriidal. Ta oli kogu oma teadliku elu sellele ravi otsinud, midagi leidmata.

      Esimest pööritust tundes, kui kehast käis korraga üle kuuma- ja külmalaine, oli ta alles Saksa väravast Tartu müüride vahele jõudnud. Mantlit tugevamini ümber tõmmates oli ta kiirustanud korteri juurde, kus perenaine teda alguses rõõmsalt allkorrusel tervitas, kuid märgates Laurentiuse käes rippuvat räpast ja väändunud varbadega puuri, heitis talle kummalise kõõrdpilgu.

      „Tulitegi. Kuidas teil sooviks on, kas lasen teile toidu tuppa tuua?”

      Laurentius kummardas kergelt. „Tänan, aga praegu mitte. Olen ikka veel reisist väsinud ja sooviksin veidi puhata.”

      Perenaine noogutas ja hakkas pikalt-laialt seletama, milline on tema arusaam toa üürimisest ja mida ta eeldab. Kõik need nõuanded ja nõudmised libisesid aga Laurentiuse kõrvust mööda. Ta seisis tuimalt, tühi puur süles. Vaid seda pani ta tähele, et õled ja voodiriided peab ta ise muretsema. Talle rõhutati ka, et kostilised kasutavad neil siin vaid tagatreppi. Enesetunne läks iga hetkega üha viletsamaks.

      „Ma tänan teid,” sõnas ta perenaisele ja asutas end lahkuma. „Ma lasin kohvri endale kõrtsist järele saata. Varsti peaksid mehed tulema, aga praegu läheks ma hea meelega oma tuppa.”

      Naine vaatas teda kuidagi kõhkleva ja arvustava pilguga, aga jättis siiski viisakalt hüvasti ja pani ukse kinni.