loodan, et ta kukub ja endale häbi teeb, mõtles Sansa mõrult. Ma loodan, et ser Balon ta tapab. Kui Joffrey oli tema isale surmaotsuse kuulutanud, siis oli just Janos Slynt isand Eddardi maharaiutud pea juukseidpidi kätte võtnud ja kuningale ning rahvahulgale vaatamiseks üles tõstnud, samal ajal kui Sansa nuuksus ja kisendas.
Moros kandis kuldse rullornamendiga kaunistatud musta turvise peal musta-kollaseruudulist mantlit. Tema kilbil ilutses verine oda, mille tema isa oli nende värske aadlikoja vapiks valinud. Kuid ta poleks nagu osanud selle kilbiga midagi peale hakata, kui ta oma hobuse liikvele ajas, ja ser Baloni piigiots tabas seda täpselt. Morros pillas piigi käest ja püüdis tasakaalu säilitada, kuid tulutult. Kukkudes jäi tal üks jalg jalusesse kinni ja lõhkuv ratsu lohistas noormehe tarandiku teise otsa, nii et tema pea vastu maad peksis. Joff huilgas pilkavalt. Sansat valdas õudus, kui ta mõtles, et äkki olid jumalad tema kättemaksuhimulist palvet kuulda võtnud. Ent kui Morros Slynt oma hobuse küljest lahti päästeti, siis ilmnes, et ta oli küll verine, kuid elus. „Tommen, me valisime sulle vale vastase,” ütles kuningas oma vennale. „Õlgedest rüütel võitleb paremini kui see seal.”
Järgmisena tuli ser Horas Redwyne’i kord. Tal läks paremini kui tema vennal, sest ta sai võitu eakast rüütlist, kelle hobusevaipa ehtisid hõbedased greifidega sini-valgetriibulisel põhjal. Oma uhkest välimusest hoolimata esines vanamees viletsalt. Joffrey vingutas huuli. „See on vilets palagan.”
„Ma ju ütlesin,” sõnas Hagijas. „Kirbutsirkus.”
Kuningas hakkas ära tüdinema. See tegi Sansa ärevaks. Ta lõi pilgu maha ja otsustas vait püsida, mis ka ei juhtuks. Kui Joffrey Baratheon tujust ära läks, võis iga juhuslik sõna tema raevuhoo esile kutsuda.
„Lothor Brune, priiratsanik isand Baelishi teenistuses,” hõikas kuulutaja. „Ser Dontos Punane Hollardite soost.”
Priiratsanik, väikest kasvu mees lihtsas täkitud plaatsoomuses, ilmus hoovi läänekülge nagu kord ja kohus, kuid tema vastast polnud kusagil näha. Lõpuks traavis välja kastanpruun täkk, kelle turjal lainetas vaarik- ja sarlakpunane siid, kuid ser Dontost polnud tema seljas. Vanduv ja taaruv rüütel ilmus hetk hiljem, peas sulgedega kiiver ja seljas rinnaplaat ja ei midagi muud. Tema jalad olid kahvatud ja kõhnad ja tema riist lotendas nilbelt, kui ta oma hobust taga ajas. Pealtvaatajad pistsid möirgama ja karjusid solvanguid. Hobusel valjaist kinni saanud, üritas ser Dontos sadulasse tõusta, kuid loom ei püsinud paigal ja rüütel oli nii purjus, et tema paljas jalg ei sattunud kordagi jalusesse.
Selle aja peale ulgus publik naerust… kuningas välja arvatud. Joffrey silmis oli pilk, mida Sansa hästi mäletas, samasugune pilk nagu Baelori Suure Seitsmekoja juures tol päeval, kui ta isand Eddardile surmaotsuse välja kuulutas. Lõpuks loobus ser Dontos Punane asjatutest katsetest, istus mullale maha ja võttis sulgedega kiivri peast. „Ma kaotasin,” hõikas ta. „Tooge mulle veini.”
Kuningas tõusis püsti. „Tooge keldrist vaat! Ja uputage ta sellesse.”
Sansa ahhetas tahtmatult. „Ei tohi.”
Joffrey pööras pead. „Mida sa ütlesid?”
Sansa ei suutnud uskuda, et ta oli suu lahti teinud. Oli ta hull? Joffreyle poole õukonna kuuldes ei öelda? Ta ei olnud kavatsenud midagi öelda, aga… ser Dontos oli purjus ja tobe ja nõme, kuid ei mõelnud midagi halba.
„Kas sa ütlesid mulle ei tohi? Ütlesid või?”
„Palun,” ütles Sansa, „ma ainult selle pärast… see tooks halba õnne, Teie Majesteet… kedagi oma nimepäeval tappa.”
„Sa valetad,” ütles Joffrey. „Sind tuleks koos temaga ära uputada, kui sa temast nii kangesti hoolid.”
„Ma ei hooli temast, Teie Majesteet.” Sõnad tulvasid meeleheitlikult üle huulte. „Uputage ta või laske tal pea maha raiuda, ainult… hukake ta homme, kui tahate, aga palun… mitte täna, mitte teie nimepäeval. Ma ei suudaks taluda, et teid tabaks halb õnn… hirmus õnnetus, see käib ka kuningate kohta, kõik lauljad ütlevad seda…”
Joffrey põrnitses altkulmu. Sansa mõistis, et kuningas saab aru, et ta valetab ja laseb ta selle eest veriseks peksta.
„Tüdruk räägib õigust,” käristas Hagijas. „Mida keegi oma nimepäeval külvab, seda ta terve aasta ka lõikab.” Tema hääl oli ükskõikne, nagu ei hooliks ta põrmugi, kas kuningas teda usub või ei. Oli see tõesti tõsi? Sansa ei olnud seda teadnud. Ta oli seda lihtsalt meeleheites öelnud, et karistust ära hoida.
Rahulolematu Joffrey kügeles oma istmel ja nipsas sõrmedega ser Dontose poole. „Viige ta minema. Ma lasen selle narri homme hukata.”
„Seda ta on,” ütles Sansa. „Narr. Te olete väga tark, et seda mõistsite. Talle sobib rohkem olla narr kui rüütel, kas pole? Te võiksite talle narrirüü selga panna ja lasta tal teie lõbuks veiderdada. Ta ei ole kiire surma halastust väärt.”
Kuningas silmitses teda hetke. „Sa polegi ehk nii rumal, kui ema ütleb.” Ta kergitas häält. „Kas kuulsid, mida mu daam ütleb, Dontos? Tänasest päevast oled sa minu uus narr. Sa võid Tolapoisi juures magada ja narrirüüd kanda.”
Ser Dontos, kes oli surmaga silmitsi seistes kaineks saanud, roomas tema põlvede juurde. „Tänan teid, Teie Majesteet. Ja teid, mu emand. Tänan teid.”
Kui kaks Lannisteride sõdalast ta minema viisid, ligines loožile tseremooniameister. „Teie Majesteet,” ütles ta, „kas ma kutsun Brune’i jaoks uue vastase või jätkame järgmise paariga?”
„Ei kumbagi. Need pole rüütlid, vaid kirbud. Ma laseksin nad kõik hukata, kui mul ei oleks nimepäev. Turniir on lõppenud. Koristage nad mu silma alt.”
Tseremooniameister kummardas, kuid prints Tommen ei olnud nii kuulekas. „Ma pidin õlgedest mehega võitlema.”
„Täna mitte.”
„Aga ma tahan!”
„Mul ükskõik, mis sa tahad.”
„Ema ütles, et ma võin võidelda.”
„Ütles jah,” kinnitas printsess Myrcella.
„Ema ütles,” osatas kuningas. „Ärge olge lapsikud.”
„Me oleme lapsed,” kuulutas Myrcella suureliselt. „Me peamegi lapsikud olema.”
Hagijas naeris. „Ta tegi teile ära.”
Joffrey andis alla. „Hea küll. Isegi mu vend ei suudaks halvemini piigivõitlust pidada kui need teised. Meister, too oma märklaud välja, Tommen tahab kirpu mängida.”
Tommen hüüatas rõõmust ja jooksis minema, et ta valmis seataks, prullakad väikesed jalad kärmelt sibamas. „Edu sulle,” hõikas Sansa talle järele.
Kuni printsi poni saduldati, seati tarandiku tagaotsa üles märklaud. Tommeni vastaseks oli lapsesuurune nahast sõdalane, õlgi täis topitud ja pöördtelje külge kinnitatud, ühes käes kilp ja teises polsterdatud oganui. Keegi oli rüütli pea külge kinnitanud hirvesarved. Sansale meenus, et Joffrey isa kuningas Robert oli oma kiivri küljes kandnud hirvesarvi… kuid neid kandis ka Joffrey onu isand Renly, Roberti vend, kes oli reeturiks hakanud ja ennast kuningaks krooninud.
Kaks kannupoissi aitasid printsile selga hõbedase ja helepunase ehisturvise. Tema kiivriharjal turritas pikk punane suletutt ja tema kilbil vallatlesid koos Lannisteride lõvi ja Baratheonide kroonitud hirv. Kannupoisid aitasid ta sadulasse ja ser Aron Santagar, Punase Kantsi mõõgameister, astus ligi ja ulatas Tommenile nüri lehekujulise teraga hõbedase mõõga, mis oli kaheksa-aastase käe jaoks sobitatud.
Tommen tõstis mõõga pea kohale. „Casterly Kalju!” hõiskas ta heledal poisihäälel, andis oma ponile kandu ja kappas üle kõvaks tambitud mulla märklaua poole. Emand Tanda ja isand Gyles tõstsid katkendlikku ergutuskisa ja Sansa ühines nendega. Kuningas vaikis mossitades.
Tommen ajas poni kärmelt sörkima, viibutas tarmukalt mõõka ja andis rüütlist möödudes tema kilbi pihta tugeva