.

loožist välja ja jooksis oma väikevenna juurde.

      Sansa tundis, kuidas teda valdab kummaline tuisupäine vaprus. „Te peaksite temaga kaasa minema,” ütles ta kuningale. „Teie vend sai võibolla viga.”

      Joffrey kehitas õlgu. „Mis siis, kui sai?”

      „Te peaksite ta üles aitama ja talle ütlema, kui tublilt ta võitles.” Sansa ei suutnud kuidagi oma keelt talitseda.

      „Ta lendas sadulast ja kukkus porri,” märkis kuningas. „Selles polnud midagi tublit.”

      „Vaadake,” segas Hagijas vahele. „Poisil on söakust. Ta tahab uuesti proovida.”

      Prints Tommen aidati tagasi tema poni selga. Oleks Tommen ainult Joffreyst vanem, mõtles Sansa. Tommeniga abielluksin ma hea meelega.

      Nende üllatuseks kostsid väravakindlustusest helid. Ketid ragisesid, kui langevõre üles tõmmati ja suured väravad hingede krigina saatel avanesid. „Kes lubas neil värava lahti teha?” nõudis Joffrey. Kuna linnas oli rahutu, olid Punase Kantsi väravad juba mitu päeva kinni seisnud.

      Terasetärina ja kabjaplagina saatel ilmus väravavõre alt nähtavale ratsanike kolonn. Clegane astus kuningale lähemale, üks käsi mõõgapidemel. Tulijad olid räsitud ja metsiku välimusega ja tolmuga kaetud, kuid lipul, mida nad kandsid, oli Lannisteride kuldne lõvi vaarikpunasel põhjal. Mõned neist kandsid Lannisteride sõjameeste punaseid mantleid ja rõngasrüüsid, kuid enamik olid priiratsanikud ja rändsõdurid, seljas katkenud rõngasrüüd, vahedad relvad õieli… ja seal oli veel teisi, koletuid metslasi otsekui mõnest Vanamemme jubedast jutust, mis Branile alati meeldisid. Nad olid rüütatud narmendavatesse loomanahkadesse ja parknahka ja neil olid pikad juuksed ja hirmsad habemed. Mõnedel olid lauba või käte ümber mähitud vereplekilised sidemed ja mõnedel puudusid silmad, kõrvad ja näpud.

      Nende keskel ratsutas kõrgel punasel hobusel veidras kõrges sadulas, mis teda ette-taha kiigutas, kuninganna kääbusvend Tyrion Lannister, keda hüüti Paharetiks. Ta oli oma habeme pikaks kasvatanud, nii et see varjas tema lohkus nägu ja oli nüüd kollaste ja mustade karvade sasipundar, kore nagu traat. Tema seljal rippus musta-valgevöödiline varjukassinahkne mantel. Ta hoidis vasakus käes ratsmeid ja tema parem käsi rippus valgest siidist lingsidemes, kuid muidu nägi ta välja sama kentsakas, nagu Sansa teda Talitundrus käigu ajast mäletas. Oma ettekummuva lauba ja eri värvi silmadega oli ta endiselt kõige inetum mees, kes Sansale kunagi silma alla juhtunud.

      Kuid Tommen andis oma ponile kannuseid ja kappas tulistvalu üle hoovi, ise rõõmust hõisates. Üks metslane, suurt kasvu lohiseva kõnnakuga mees, kes oli nii karva kasvanud, et tema nägu oli üleni põskhabeme varjus, krahmas poisi tükkis turvisega sadulast ja pani tema onu kõrvale maha. Tommeni hingeldav naer kajas müüridelt vastu, kui Tyrion talle vastu seljaplaati laksas ja Sansa märkas jahmatusega, et nad olid ühepikkused. Myrcella tuli joostes oma venna kannul ja kääbus tõstis ta pihast üles ja keerutas kiljuvat tüdrukut ringiratast.

      Kui väike mees Myrcella tagasi maha pani, suudles ta tüdrukut õrnalt laubale ja lomberdas üle hoovi Joffrey poole. Otse tema kannul järgnesid kaks tema meest: mustapäine ja – silmne rändsõdur, kes liikus nagu hiiliv kass, ja sale noormees, kellel oli ühe silma asemel tühi koobas. Tommen ja Myrcella tulid nende sabas.

      Kääbus laskus kuninga ees ühele põlvele. „Majesteet.”

      „Sina,” ütles Joffrey.

      „Mina,” kinnitas Paharet, „kuigi oma onu ja endast vanemat passiks südamlikumalt tervitada.”

      „Sa pidid surnud olema,” sõnas Hagijas.

      Väike mees heitis suurele põgusa pilgu. Üks tema silm oli roheline, teine must ja mõlemas oli rahulik pilk. „Ma rääkisin kuningaga, mitte tema krantsiga.”

      „Minul on küll hea meel, et sa surnud pole,” ütles printsess Myrcella.

      „Siis oleme ühte meelt, kallis laps.” Tyrion pöördus Sansa poole. „Mu daam, minu kaastunne kaotuse puhul. Jumalad on tõesti julmad.”

      Sansa ei osanud talle midagi vastu kosta. Kuidas sai kääbus talle kaotuse puhul kaasa tunda? Kas see oli pilkena mõeldud? Mitte jumalad ei olnud julmad olnud, vaid Joffrey.

      „Minu kaastunne ka sulle kaotuse puhul, Joffrey,” jätkas kääbus.

      „Mis kaotuse?”

      „Sinu kuninglik isa? Suur sõjakas musta habemega mees; ehk tuleb ta sulle meelde, kui üritad. Ta oli enne sind kuningas.”

      „Ah tema. Jah, see oli väga kurb, metskult tappis ta.”

      „Kas „nemad” väidavad nii, Majesteet?”

      Joffrey kortsutas kulmu. Sansa tundis, et ta peaks midagi ütlema. Mida seitsminna Mordane talle alati rääkiski? Daami soomusrüüks on viisakus, just nimelt. Ta tõmbas oma soomusrüü selga ja ütles: „Mul on kahju, et mu aulik ema teid vangi võttis, mu isand.”

      „Selle üle on kahju päris paljudel,” vastas Tyrion, „ja enne kui ma omadega lõpule jõuan, hakkab mõnedel ehk veel rohkem kahju… kuid ma tänan kaastunde eest. Joffrey, kust ma su ema leida võiksin?”

      „Ta istub koos minu nõukoguga,” vastas kuningas. „Sinu vend Jaime kaotab muudkui lahinguid.” Ta heitis Sansale vihase pilgu, nagu oleks see tema süü. „Starkid võtsid ta vangi ja me kaotasime Vetevoo ja nüüd nimetab Sansa loll vend ennast kuningaks.”

      Kääbus naeratas kõveralt. „Praegusel ajal nimetavad igasugused inimesed ennast kuningaks.”

      Joff ei osanud selle peale midagi kosta, kuigi ta ilme oli kahtlustav ja pahur. „Nojah. Mul on hea meel, et sa surnud pole, onu. Kas sa tõid mulle minu nimepäevaks midagi kingiks?”

      „Tõin küll. Oma mõistuse.”

      „Ma eelistaksin sellele Robb Starki pead,” ütles Joff, Sansale õelat pilku heites. „Tommen, Myrcella, tulge.”

      Sandor Clegane jäi hetkeks viivitama. „Mina sinu asemel hoiaksin oma keelt vaos, väikemees,” hoiatas ta, enne kui oma isanda järel minema sammus.

      Sansa jäi kääbuse ja tema koletiste juurde. Ta üritas välja mõelda, mida ta veel öelda võiks. „Te olete käest haavatud,” sai ta lõpuks suust.

      „Üks sinu põhjalastest lõi mind Rohelise Haru lahingu ajal kettnuiaga. Ma pääsesin tema käest nii, et kukkusin hobuselt maha.” Tyrioni irvitus muutus leebemaks, kui ta Sansa nägu silmitses. „Kas lein oma auliku isa pärast teeb su nii kurvaks?”

      „Minu isa oli äraandja,” vastas Sansa kohe. „Ja ka minu vend ja mu aulik ema on äraandjad.” Selle vastuse oli ta kähku selgeks õppinud. „Ma olen oma armastatud Joffreyle truu.”

      „Kahtlemata. Sama truu nagu hirv, kelle hundid on sisse piiranud.”

      „Lõvid,” sosistas Sansa mõtlematult. Ta vaatas kartlikult ringi, kuid lähedal polnud kedagi, kes oleks võinud seda kuulda.

      Lannister võttis tema käe oma pihku ja pigistas seda. „Mina olen vaid väike lõvi, laps, ja ma tõotan, et mina sind ei hammusta.” Ta kummardas ja ütles: „Aga nüüd vabanda mind. Mul on kuninganna ja nõukoguga pakilisi asjatoimetusi.”

      Sansa vaatas, kuidas kääbus eemaldus, keha iga sammu juures raskelt küljelt küljele õõtsumas nagu mingil komejanditegelasel. Ta räägib lahkemini kui Joffrey, mõtles ta, aga ka kuninganna rääkis minuga lahkelt. Temagi on Lannister, kuninganna vend ja Joffi onu ja minu vaenlane. Kunagi oli ta prints Joffreyd südamest armastanud ja imetlenud, ning usaldanud tema ema, kuningannat. Nad olid selle armastuse ja usalduse eest tasunud tema isa peaga. Sansa ei kavatsenud seda viga enam korrata.

      TYRION

      Valvkonna jäiselt valges rüüs ser Mandon Moore nägi välja nagu koolnu surilinas. „Tema Hiilgus andis käsu, et nõukogu istungit ei segataks.”

      „Ma segaksin seda ainult pisut, ser.” Tyrion tõmbas varrukast