kuulen.”
„Tore. Siis pea seda meeles!”
Õigupoolest oli see ainuke temapoolne nõudmine, seega tundus mulle mõistlik säärane pisiveidrus välja kannatada, arvestades seda, et muus osas oli mul üsna mõnus ja kohustustevaba elu.
„Noh, pealik ka kodus,” kuulsin korraga selja taga tuttavat iroonilisevõitu häält. „Kuidas siis jalkavõistlus läks?”
Järgmisel hetkel oli Berniike minu juures ja tõmbas pirukakausi otsustavalt mu nina eest ära. „Ära mitte üritagi mõelda, et need kõik on sulle!”
Elus nii mõndagi näinud mehena ei hakanud ma oma õega vaidlemisele tarbetut energiat kulutama. Berniike oli muidu täitsa normaalne õde, kui välja arvata asjaolu, et tal oli komme vahel mu asjades sorida, ilmselt oma naiseliku uudishimu rahuldamiseks. Ise ta muidugi arvas lihtsameelselt, et ma ei saa sellest aru. Loomulikult ma sain, sest ta unustas alati arvutis enda järelt jäljed kustutada. Aga kuna ta oli minust tervelt kaks aastat noorem, oli tal veel küllaga arenguruumi.
Berniike tegi mulle üle laua nägusid ja hoidis pirukakaussi kiivalt enda ees. Manasin ette suuremeelse vanema venna hoiaku ja lubasin tal leplikult kõik endale saada. Lülitasin veekeetja sisse ja otsisin endanimelise tassi välja. See oli suur, kõvera sangaga savitass, kaetud igasugu veidrate maalingutega. Tädi Eliis armastas vahel selliseid kummalisevõitu kingitusi teha.
„Tegime kümnendikele pähe, mis muud,” kostsin lõpuks ta küsimusele vastuseks ja tuulasin kappi pidi ringi. Kus põrgut see suhkrutoos nüüd ometi on? Aa, siin.
„Või nii,” märkis Berniike suurema entusiasmita. Aga seda olnukski tema puhul liig loota. Kõik spordiga seonduv ei pakkunud talle mingit huvi – plika, nagu ta kord juba oli.
Mugisime tükk aega vaikides – Berniike oma pirukamäge ja mina viimast suutäit, mis mul tema käest päästa oli õnnestunud.
Ema meie söömaajast osa ei võtnud. Selle asemel vaatas ta äraoleval ilmel aknast välja, nagu tal sageli kombeks oli, ja naeratas meile aeg-ajalt püüdlikult. Pagan võtaks, ta ei peaks tõepoolest nii püüdlik olema, kui tegelikult on hinges kurb, mõtlesin endamisi. Ma saaks temast suurepäraselt aru, kui ta otsustaks vahelduseks ka veidike oma tegelikke emotsioone välja näidata. Isegi Berniike vist saaks, kui hästi üritaks.
„Me lähme nädalavahetusel vanaema juurde, tuled ka?” Berniike tõstis oma tumedad nirgisilmad ja sihtis mind lootusrikkal ilmel.
Kehitasin ükskõikselt õlgu. „Ausalt öelda pole erilist tuju.”
Berniike uuriv pilk kompas hindavalt mu nägu. Seejärel tõi ta kuuldavale kahemõttelise itsituse. „Et on Janne tuju või?”
Põrnitsesin teda altkulmu. „Mis see sinu asi on, klutt, mängi oma liivakastis!”
„Ärge nägelge,” lõikus meie vestlusse ema äraolev hääl. „Jordan ei pea tulema, kui ta ei taha.”
Saatsin empsile tänuliku pilgu. Ma tõesti ei viitsinud minna. Ja ausalt öeldes oli mul veidike Janne tuju ka. Me käisime juba terve aasta ja ma olin temast üksjagu sisse võetud.
Neljapäeva hommikul juhtus see esimest korda. Tulime poistega kehkatunnist, kui ühtäkki nägin midagi täiesti imelikku. Martin vatras parajasti ühest uuest arvutiprogrammist, mille kallal ta viimasel ajal kõik vabad õhtupoolikud oli nokitsenud, ja ma kuulasin huviga, sest arvutivärk on mind alati köitnud. Korraga juhtus midagi sootuks ootamatut: kõik värvid mu ümber muutusid teiseks, just nagu oleks mul ees viis paari eri värvi päikeseprille. Jäin seisma nagu post ja jõllitasin Martini nägu, mis oli millegipärast tumelillaks tõmbunud. Samuti olid ta riided sootuks teist tooni ja lõõmasid kuidagi neoonjatena. Janek oli näost erepunane, Silver tumeoranž ja nende riided kiiskasid veel hullemini.
Uurisin ümbrust ja mõistsin, et ilmselt teevad nad mulle mingit lolli nalja, nagu neil vahel kombeks oli. Piidlesin parkimisplatsi servas seisvaid makaronikujuliseks muutunud autosid ja püüdsin mingit moodi pihta saada, kuidas nad seda olid teinud.
Oma kohkumuseks märkasin, et kogu meid ümbritsev oli veel hullem, nähes välja otsekui deliiriumihaige õudusunenägu. Puud, põõsad ja majad, tänav ning laternapostid… kõik olid absoluutselt valet kuju ja värvi, servadest deformeerunud ja laialivalguvad.
Poisid said mu juhmistunud olekust muidugi aru, et minuga on midagi imelikku lahti, ja jäid mind uurivalt silmitsema.
„Mis viga?” imestas Silver. Ta T-särk kiiskas nõnda eredasti, et seda oli võimatu vaadata. Maigutasin mõnda aega tummalt suud, oskamata seesuguse sürreaalse nägemuse peale midagi mõistlikku kosta. Õnneks hakkasid värvid peagi taanduma ja natukese aja pärast oli kõik taas endine. Naeratasin sunnitult ja üritasin oma segadust huumori taha varjata. Ilmselt oli mu ajus hetkeks lihtsalt mingi veider lühis tekkinud.
Jõudsin juba rahunema ja kummalist vahejuhtumit unustama hakata, kui järgmisel hommikul parkimisplatsilt koolimaja poole kõmpides kordus täpselt sama asi. Mulle naerataval ilmel vastu tõttav Janne oli täiesti valet värvi. Jahmatusest kange, ei suutnud ma ta tervitussuudlusele vastatagi, vaid jõllitasin tardunud pilgul, kuidas mu armsaima pea koonusekujuliseks deformeerus ning tipust lagunema hakkas.
„Mis viga?” Janne hääles kõlas hämmeldus.
Vahtisin segaduses, kuidas ta parem silm pea küljest lahti rebenes, tuhaliistakateks lagunes ning keerisena minema heljus. Pöörasin pilgu mujale ja hõõrusin segaduses nägu
„Jordan, mis lahti?”
Õnneks kadus koonus peagi, mu kallima pea võttis taas normaalsed mõõtmed, ta nägu muutus tavaliseks ja omandas õige tooni, enne kui ma ilmselt kõige segasemal moel küsida oleks jõudnud, mille pagana pärast ta end üleni tomatikarva oli võõbanud.
„Ei midagi. Lihtsalt üks asi tuli meelde,” kohmasin ja embasin teda sunnitud naeratuse saatel.
„Ära siis kaua mõtiskle, me jääme tundi hiljaks,” naeratas Janne.
Põimisin oma käe talle ümber piha ja sammusin vaevatuna koolimaja välisukse poole.
Ent veidrused jätkusid. Lisaks kõigele seletamatule algas mul kohe pärast teist tundi metsik peavalu, mis kestis terve päeva ja pool järgmist takkapihta. See oli üldse kõige kummalisem asi, kuna ema, kes oma imemeeltega otsekohe ära tabas, et ma valu käes kannatan, ei suutnud seda ära võtta. Ta vahtis mind hulk aega rabatud ilmel, tõenäoliselt oli see tema arstipraktikas midagi sootuks enneolematut.
„Mu anne hakkab vist rooste minema,” nentis ta lõpuks nukra naeratusega ja poetas mu peo peale kaks valget tabletti, millest samuti põrmugi kasu polnud. Kuid järgmisel päeval bioloogiatunnis läks valu justkui iseenesest üle, nagu oleks keegi selle minust lihtsalt välja lõiganud. Ohkasin kergendust tundes ja sukeldusin kooliellu, püüdes kõik arusaamatud nägemused paremate ideede puudumisel lihtsalt unustada.
Viimaks jõudis kätte reede õhtu ja mind ootas nädalavahetusel ees õnnis üksindus.
„Kui igav hakkab, võid maja tolmuimejaga üle käia,” teatas Berniike end minema sättides eheda kahjurõõmuga. Ise ta ei viitsinud end tavaliselt niigi palju liigutada, et elamist enda järelt natukenegi viisakamaks sättida. Ma parem ei hakka aja kokkuhoiu mõttes rääkima neist kordadest, kui olen sunnitud ta sukkpükse ja sõrmuseid oma kooliasjade vahelt välja noppima.
„Ära muretse, nii igav ei hakka mul elu sees,” kinnitasin enesekindla naeratusega ja tegin tähendusrikka näo.
Berniike pööritas sama tähendusrikkalt silmi ja kadus naeru kihistades välisukse taha. Loomulikult sai ta pihta, et kavatsen Janne meile kutsuda, aga ma ei teinud sellest suuremat numbrit. Lõppude lõpuks olime Jannega mõlemad praktiliselt täiskasvanud ja võisime teha, mida tahtsime, kui see just lausa mõistuse piiridest ei väljunud. Sellegipoolest käisin maja ikkagi tolmuimejaga üle, peamiselt selleks, et emps ei peaks pühapäeva õhtul ise kraamima hakkama. Ja et endal ka normaalsem oleks.
Janne tuli kell kaheksa. Miski mu sisemuses hüppas rõõmust, kui