.

ma mõtlen, kas seda kõike on üldse olnud? Kas ta on isegi kunagi elanud? Kas ma olen teda tundnud? Ja vahel mõtlen ma veel, et kas ta üldse mäletab mind? Kas surnud mäletavad?

      Umbes viis minutit hiljem seisin ma ikka veel opitoa ukse taga. Isa tuli ja patsutas mind õlale.

      „Kõik saab korda,” sõnas ta.

      Ma noogutasin jälle. Millegipärast tundsin ma kurgus klompi. Ma ei tea, kas ta nägi seda mu pilgust, aga ta pigistas tugevasti mu õlga ja kordas seda veel korra.

      „Kõik saab korda.”

      Aga ma ei uskunud teda. Teinekord ma mõtlen, et see juhtus just sellepärast. Minu nõrga usu pärast.

      Kui ta lahkus, vajusin ma ühele lähedal asuvale toolile. Ma ei istunud seal kaua, sest ma lihtsalt ei suutnud paigal olla. Kõigepealt käisin ma piki koridori. Seejärel lonkisin mööda haiglat. Tuttavad, kellest ma möödusin, noogutasid mulle mõistvalt. Julgustavalt, tahtsin ma mõelda. Ette hoiatavalt, mõtlen ma nüüd. Ehk sellepärast ei tulnudki keegi minuga rääkima? Ehk oleks ma pidanud seda juba siis mõistma?

      Viimaks läksin ma välja. Sirelid lõhnasid. Ma mäletan siiani seda lõhna. Ma käisin ümber haigla. Aeg-ajalt tegin peatusi, aga mõtted tulid mulle järele. Ma ei saanud peatuda. Suured, rasked mõtted. Nad oleksid võinud mind kergesti enda alla matta. Ma ei saanud tagasi minna. Märkamatult olin ma läinud aina kaugemale. Alateadlikult. Võib-olla ma siiski tundsin seda? Tundsin, et mul pole põhjust tagasi minna. Et see on lõppenud. Meid ei lahuta enam mitte ainult vahemaa, vaid ka dimensioon. Maatriks.

      Peale sajanditena tunduvaid minuteid, mis vaevaliselt üksteise küljest lahti kleepusid, helises mu telefon. Ema helistas. Aga ma juba teadsin seda. Liiga palju aega oli mööda läinud. Terve mu elu oli selle ootamisega mööda läinud. Elamata jäänud. Kui ma kõnele vastasin, tõstis korraks lootus veel pead. Ta hääl peaaegu ei värisenudki, kui ta ütles mu nime. Kuid siis hakkas ta nutma. Ma ei öelnud midagi ja vajutasin telefoni kinni.

      Ma ei suutnud kaks päeva teda vaatama minna. Sest ma ei teadnud, mida talle öelda. Mida on elaval öelda surnule? Mida sellist on veel maailmas, mida surnud ei tea? Ma ei öelnudki suurt midagi. Ma lihtsalt istusin seal. Istusin ja elasin mõttes ära kogu elu, mida mul kunagi olema ei saa. Olema ei saanud.

      Meie elu.

      Teinekord ma mõtlen, et äkki oli see õige. „Hea” ei suuda ma öelda. Mis elu oleks see olnud? Ta poleks vist isegi lapsi tohtinud saada, ometi ma nägin, kuidas ta neid vaatas. Salamahti, justkui tundes, et teeb pattu. Silmitses midagi, mis ei olnud tema jaoks. Ma nägin, kuidas ta vaatas noori naisi, kes jalutasid suure kõhuga, lapsevankritega, tegid kõrvaklapid peas tervisejooksu. Ta pilgus oli piiritu kurbus. Ma ei julgenud isegi mõelda, mis on ta südames. Mis on kurbuse mõõt?

      8

      Ma ärkan kohutava valu peale. Sirutan automaatselt käe välja ja koban tabletipurgi järele. Jälle on see kadunud. Viimaks lohistan end voodist välja ja piilun selle alla. Jah, seal see ongi. Täpselt nii kaugel, et kui ma käe sirutan, käib õlavarrest lõikav valu läbi. See ei mõju niipalju füüsiliselt kui just psüühiliselt. Ma surun hambad kokku ja sunnin end tõusma.

      Seejärel vaatan spordiklubi tunniplaani. Kell üksteist hommikul on valida rasvapõletuse ja bodypump’i vahel. Bodypump – see on hea küll. Alguseni on kakskümmend minutit aega. Kui ma kiiresti teen, siis ma jõuan.

      Ma mäletan, kuidas see kõik algas. See oli siis, kui ma viimaks mõistsin, et dieedist ei tule midagi välja. Mitte ühestki. Ma mäletan, et algul ma otsisin kõikjalt – nii internetist, kui raamatutest. Mul oli iga kuu uus dieet. Aga ma ei suutnud ühestki neist kinni pidada. Ma püüdsin korralikult süüa teha. Mida keerulisem retsept ja aeganõudvam vaaritamine, seda parem. Ja ma hakkisin, segasin, praadisin, keetsin ja maitsestasin. Viimaks katsin ma laua ja hakkasin sööma, olgugi et selle vahepealse näksimise ja maitsmisega oli mu kõht juba ammu täis saanud. Ja lõpuks sõin ma ära ülejäägi.

      Ma sõin selle aja jooksul kõike: puuvilju – toorelt ja kuivatatult, aedvilju – keedetult, aurutatult, toorelt, sojakastmega ja ilma. Suppe – kuumi ja külmi. Teraviljatooteid. Mõnikord sõin ma nädal otsa erinevaid putrusid, siis jälle järgmine nädal ainult juustu ja šokolaadi. Siis jogurteid ja kohupiima. Pähkleid, seemneid, rosinaid. Ma jõin päevad otsa vett – iga toidukorraga, toidukordade vahel, ilma et oleksin üldse söönud. Mul olid veepäevad, mahlapäevad, puuviljapäevad, juurviljapäevad. Ja lõpuks olid mul ikkagi šokolaadi ja kookide päevad. Šokolaad rosinate ja pähklitega. Šokolaad riisi ja vahvliga. Sufleekoogid, rummikoogid, kohupiimakoogid, martsipanikoogid. Trühvlikommid, šokolaadikommid, vahvlikommid.

      Ja siis jõin ma jälle nädal otsa vett ja närisin õunu. Ma ostsin poest idusid ja vetikaid. Mul läks suur hulk energiat kõiksugu idude ja sojavõrsete tagaajamisele. Ma pidin segama kokku jogurtit, kohupiima, vetikaid ja sojakastet. Arvutama kaloreid ja kaaluma toiduaineid. Ja kõik, mis ma sain, oli kasvanud söögiisu ja suurenenud kehakaal. Ja ometi oli see vaid põgenemine. Põgenemine reaalsuse eest. Ma pidin mingi uue strateegia välja mõtlema, sest see ei töötanud. Ma olin hulluks minemas. Teise kursuse kevadel loobusin ma dieetidest, ma loobusin toidu peale mõtlemast, ma loobusin end viis korda päevas kaalumast ja mõõtmast. Ma otsustasin uue tegevuse kasuks – ma hakkasin trenni tegema. Sellest sai mu uus hullus, kirg ja orjus.

      Laupäeva hommikul on trennis vähe rahvast. Ma lähen ette ritta, et mitte anda endale võimalust viilida. Raskused võtan ma endale siiski kõige kergemad. Mul on juba käiagi valus, mis siis veel hantlite tõstmisest rääkida. Kuid ma pean. Ma pean valugrimassi maha suruma, et keegi ei hakkaks midagi kahtlustama. Varga peas põleb müts. Mul ei ole mütsi, kuid ma olen veendunud, et kõik näevad, et ma olen simulant. Haige, kes teeskleb tervet.

      Ja siis see algab. Reibas rassimine muusika saatel, mis nõuab mult iga minut tohutut eneseületust. Ma tunnen juba peale esimest kümmet minutit suus veremaitset, kuid ma ei anna alla. Ma sisendan endale, et ma olen tugevam kui valu. Et kuni ma veel suudan end liigutada, on kõik hästi. Ja tegelikult on kõik see ka natuke naljakas – mitte keegi ei tea, et ma peaksin praegu kodus voodis virelema, mitte siin keksima. Mulle teeb rõõmu, et ma suudan kogu seda kampa lollitada. See on ainuke asi, milles ma neist hetkel parem olen.

      Kui ma peale trenni duši alla lähen, on mul tunne, et mu kondid ja liigesed hõõguvad. Ja mu veri suitseb. Aurustub. Et kohe ma vajun kokku. Ja siis ei lasta mind tükil ajal enam spordiklubisse. See on minu suurim hirm. Hirm saada tabatud.

      Kui ma viimaks välja värske õhu kätte jõuan, siis pean ma hetkeks istuma. Pea käib kohutavalt ringi ja mööda mu keha jooksevad kordamööda ja peaaegu korraga kuuma- ja külmavärinad. See on sellest, et ma hommikul, enne kodust lahkumist, midagi ei söönud. Lisaks pingutus trennis. See on hüpoglükeemia. Veresuhkru taseme liigne langus, mida võivad iseloomustada loidus, segasus, südamepekslemine, peavalu, higistamine ja oksendamine. Mu veresuhkur hakkab langema alla kriitilise piiri. See on peamiselt omane küll suhkruhaigetele, kuid võib vahel tekkida ka kõhnadel inimestel, kel on kiire ainevahetus. Mina olen juba peaaegu kaks aastat kõhn inimene.

      Viimaks võtan ma end kokku ja tuigerdan Konsumini.

      Ma tean, et praegusel juhul mõjub kõige kiiremini glükoos. Ma lähen apteeki ja ostan endale ühe paki. Otsin rahakotist peenraha ja mul on tunne, et müüja jälgib mind kahtlustaval pilgul. Mu käed hakkavad veel rohkem värisema ja ma higistan nagu hull. Neetud. Ma olen nagu mingi narkomaan, kes peab kiiresti järgmise doosi saama.

      Viimaks leian ma paraja raha ja panen letile. Müüja ulatab mulle glükoosi. Ma haaran selle ja peaaegu et jooksen välja. See on vaarika maitsega. Mul on ausalt öeldes kama, mis maitsega see on, peaasi, et see teeks oma töö kiirelt ja korralikult. Kui ma olen poest väljas, harutan ma värisevate sõrmedega paki lahti. Ma panen ühe tropsi endale suhu ja närin selle kiiresti katki. Mul on rutt, ma tahan, et see kohe mõjuma hakkaks ja mind sellest piinast päästaks. Ilmselt samasugune tunne on alkohoolikutel, kui nad hommikul värisevate kätega mööda korterit peaparandust otsivad ja siis viimaks selle leiavad. Juba hetk enne, kui trops suhu või pudel suule jõuab, tunneb inimene õndsust.

      Mõne