näikse olevat tõhus moodus dieeti pidada. Mina söön õhtuti mehiselt ja joon pudeli õlut ka peale, aga kosumise märke pole kusagilt näha. Ma olevat õnnelik inimene, ütleb Anu. Ei saa välistada kasvajat, nöökan seepeale. Kasvaja sööb minu eest kõik ära.
Seekord ei olnud lõõpimiseks tuju.
„Kas Kass on koju tulnud?” esitasin ennetava küsimuse. Ei mäleta, kunas oleksin sedavõrd otsekoheselt valetanud. Sundvale, õigustasin ennast.
„Ei ole,” nuuksus Anu. „Ma arvan, et ta on kadunud. Igaveseks.”
„Kassid on vintsked ja elavad hullemaidki asju üle,” rääkisin mõttetühjalt. Misasi on millest hullem? Ei nad ole midagi nii vintsked – Kassi laip tuli jälle silme ette.
„Ma pean arvutis paari haiguslugu vaatama,” lisasin asjalikult ja kadusin töötuppa.
Oh õudust, värisesin. Ja rahustasin ennast: ikkagi ainult loom.
Olen märganud, et probleemist aitab jagu saada selle täielik eiramine, kardinaalselt teistsugustele mõtetele pühendumine.
Lõin lahti foobiate käsiraamatu, et värskendada oma teadmisi enesesidumise hirmust. Selgus, et see häire esineb inimestel, kes on üldjuhul väga emotsionaalsed ja seksikad (ohoo, sugugi mitte vanatüdrukud!), otsivad romantikat, loovad kergesti suhteid. Kuid nad on kannatamatud, ettearvamatud. Nad ei taha oma elu planeerida – ihkavad üle kõige vabadust. Nad ei taha liiga palju armastust. Nad valivad partneri, kes on hõivatud pigem tööga kui armastamisega. Nad seovad end inimestega, kes neile üldse ei sobi (khmm, käsiraamatus oli eraldi välja toodud vanemate meeste kategooria!) või kellest on hõlpus vabaneda. Nad ei talu partneri lahkumist – suhte lõpetamise õigus kuulub ainult neile.
Millised jultunud egoistid, mõtlesin. Või on raamatu autor hüljatud vananev meesprofessor?
Uurisin veel kord Kristin Aristo YouTube’i videot. Nii sarmikas noor naine ei saa ometi olla nii häbematu. Ei saa.
Anu oli magamistoas tule ära kustutanud. Tuba oli kottpime. Tundsin ainult tema kastanpruuni juuksepahmaka lõhna. Enne kui end teki alla libistasin, lõin varba vastu voodijalga ära. Siis võtsin naisel rindade ümbert kinni. Ühe käega üle mõlema rinna. Aga ma ei põe satüriaasi. Ma ei söö austreid, kanamune või sibulat, et tippvormis püsida. Ma ei pea vahetpidamata seksima. Me seksime vahetevahel, sundimatult. Seekord kooldusime embrüonaalsesse asendisse. See annab hea une. Puhanud inimene on ka seksuaalselt tublim. Järgmine kord.
Pärast keskööd volksatas Kass teki peale. Nii mulle tundus. Kargasin püsti. Anu virgus ka. Seletasin, et lähen tualetti. Selles pole midagi ebanormaalset, kui minu eas mehed öösel põit tühjendavad. Sellal kui loputuskasti hääled kõrvus pahisesid ja vaikust summutasid, hiilisin trepikotta ja sealt õue. Oleks keegi mind sel ööl pidžaamas ja toasussides (muide, väljas oli paar külmakraadi) prügikonteineris tuhnimas näinud, oleks ilmselt kutsutud kiirabi ja määratud mulle diagnoos. Õnneks leidsin musta kilekoti Kassi elutu kehaga üsna kiiresti üles. Kui olin surma sisaldava kandami ohutult oma Mazda pakiruumi pannud, tundsin üllast kergendust. Ohvrikivi oli südamelt langenud.
Samasugust heameelt tundsin viimati siis, kui olin jalutule kerjajale – noorele vene mehele – kaubanduskeskuse paraadukse kõrval andnud kümme eurot. Anonüümne annetamine on mulle alati meeldinud. Kõik šokolaadikarbid, mis patsiendid või nende sugulased on kinkinud (psühhiaatreile üldiselt ei tooda alkoholi), olen tundmatu heategijana, tähelepanu ja aplausi ootamata saatnud laste turvakodusse.
Magav Anu – tunnetanud, kuidas mu suuremeelne pea oli uuesti patja puudutanud – puges mulle nohisedes kaissu. Ning kattis sealjuures mu nina oma juustega, mis kippus mõnevõrra hingamist takistama. Jäin ootama järgmist ühist küljekeeramist. Anu uni oli püha ja seda häirida ei olnud mõistlik.
Ärkasin reede hommikul väga vara, nagu viimasel ajal ikka. Veidi aja pärast õnnestus siiski uuesti magama jääda. Järgmine kord ärkasin selle peale, et Henri raputas mind õlast.
„Kristin! Ärka üles! Sa tööle ei peaks minema?”
„Ma lähen täna hiljem, mul on see psühhiaater,” pomisesin uniselt vastu.
„Misasi? Mis psühhiaater? Miks?” küsis Henri jahmunult.
Avasin ühe silma ja vaatasin kella. Pool tundi äratuskellani.
Oeh.
„Kas ma pean praegu seletama?” nurisesin.
„Jaa, oleks kena küll,” ütles Henri kindalt.
„Ema kahtlustab, et mul on depressioon või midagi, ja sundis mind minema ühe oma klassivenna juurde, kes on psühhiaater,” esitasin kiirelt improviseeritud versiooni, mis oli samas enam-vähem tõsi.
„Sa minuga ei tahtnud sellest kõigepealt rääkida?” küsis Henri üsna solvunud toonil.
„Ei,” teatasin, olles alla neelanud keelele kippunud sarkastilised märkused selle kohta, et see on paljuski tema tegudega seotud ning vastavad katsed oleksid tõenäoliselt ainult uute tülideni viinud.
Välisuks langes ta järel mõned minutid hiljem sellise mürtsuga kinni, et sain aru – ka mu konkreetne eitav vastus polnud just diplomaatia meistriklass. Uni oli nagunii läinud. Mõtlesin ees ootavale visiidile. Olin natuke ärev ja samas ka natuke elevil, endalegi üllatuseks. Uus kogemus. All about me.
Tõusin üles, pesin ja sättisin end, kammisin juukseid, pihustasin parfüümi ja meikisin end pisut. Aju töötas igahommikuste rutiinsete protseduuride ajal omasoodu.
Mida ma talle räägin? Ta ilmselt küsib mingeid küsimusi, nii et ma ei peaks ette põdema. Aga ikkagi, kui palju ma talle räägin? Kui ta juhtumisi süvitsi läheb? Ja mis üldse on mu põhiprobleem? See, et kõik tundub nii mõttetu ja ma ei tea, mida edasi teha? Vaevalt et tal sellele mingit kiiret ja head lahendust on, nojah, antidepressandid või midagi muud keemilist ilmselt oleks, aga tulemuslikum oleks ju tegeleda probleemi algpõhjustega, mitte end lihtsalt uimastada ja tuimastada. Tegelikult. Aga härra psühhiaater ilmselt ei saa tulla ja mu elu korda teha, muuta see eneseteostusest säravaks igikestvaks rõõmupuhanguks ja mu suhted pilvituks idülliks, itsitasin küüniliselt endamisi. Ehkki oleks muidugi ilus, kui nii saaks…
Tegin endale ühe piimavahuse kohvi ja võtsin paberkotist croissant’i, mille olin eelmisel päeval kohvikust kaasa ostnud. Võtsin lonksu kuuma jooki, panin tassi ja saia lauale ning läksin riideid valima.
Leidsin kapist mustadele teksadele vahelduseks lühikese halli tviidkleidi, see oli hea kombinatsioon asjalikust ja elegantsest. Ja reede ju ikkagi. Seejärel siirdusin vannituppa ja pihustasin parfüümi. Ma ju tegin seda juba korra, meenus järgmisel hetkel.
Dr Eisen ei oodanud mind seekord fuajees, leidsin mälu järgi ise ta kabineti. Kõhklesin ukse taga hetke, kas oodata või koputada, aga kuna kell näitas juba täpselt 10, koputasin kergelt. Seest kostsid sammud ja ta avas ukse.
„Tere, Kristin! Palun astuge edasi!” tervitas ta mind hoogsalt.
„Tere! Aitäh!”
Nahkjakki seljast võttes ja nagisse riputades meenus mulle eelmise korra naljakas episood jakkidega, naeratasin korraks.
Dr Eisen juhatas mu kerge käeviipega juba tuttavale diivanile. Istusin, doktor võttis sisse koha mu vastas, krabistas natuke rabedalt paberitega ja vaatas siis mulle otsa. Vaatasin vastu ja nägin teda justkui esimest korda, esmakohtumisel olin täiesti omas mullis olnud. Dr Eisen oli pikk ja üsna sale. Oma tumeda pea, sinakashallide silmade ja põskhabemega meenutas ta pisut Pierce Brosnanit, mu lemmik-Bondi. Bondi karisma säras muidugi eredamalt… Siin oli see ka olemas, aga kerge tolmukorra all? Mulle kippus jälle naeratus näole, appi, niiviisi ta ei usugi, et mul on midagi viga. Äkki polegi midagi, kui ma vananevas psühhiaatris Bondi suudan näha? Või siis ma olen ikkagi hoopis nümfomaan…
„Nagu ma näen, te ei maganudki meie tänast kohtumist sisse,” märkis dr Eisen.
Jube vaimukas, ühe hoobiga suutis osutada nii mu eelmise korra hilinemisele kui ka unetuseprobleemile.
„Tõepoolest,”