püüaksin küll hoiduda. Ma ei suudaks eales endale nööri kaela ümber siduda (võllanali – et seejärel lae all kõlkudes püksid täis lasta) või püstoliga oimukohta sihtida (kardan kohutavalt pauku, mis võib võtta kõrvakuulmise). Veel nadim oleks katuselt alla hüpata (et ülejäänud elu ratastoolis veeta) või tablette sisse kugistada (loomulikult mittepiisavas koguses, et pärast haletsemisväärselt öökida).
Minu unistuste surm kannab mind tagasi Soome. Lendaksin Finnairiga, kui see parasjagu ei streigi, kõige põhjapoolsemale lennuväljale, kust edasi viivad vaid teerajad, siis üksikud jalajäljed, kuni kaovad needki ja ma viskun valge tühjuse keskele. Imekombel ellu ärganud on rääkinud, milline soe ja kerge tunne haarab inimest enne külmumist. Isegi praktilist laadi kaalutlused – mis saab surnukehast, kui see kevadel lume alt välja sulab – ei vaeva. Keha saatus ei ole enam minu asi. Keha on kõigest kest, kasutusrendi objekt, millel on pärast rendilepingu lõppemist ainult anatoomiline väärtus. Inimesed heidavad enne tähtaega hinge, et vabaneda sellest liiga pikast või liiga lühikesest, liiga paksust või liiga kitsast, liiga noorest või liiga vanast pakendist. Vabasurm ei olegi midagi muud kui kurnatud hinge protest keha omavoli ja terrori vastu.
„Oled sa oma eluga Soomes rahul?” küsis Karl.
„Harjub ära,” ütlesin.
„Millest kõige enam puudust tunned?” uuris ta asjalikul toonil.
„Toonekurepesadest.”
„Tunnen kaasa,” osatas Karl. „Kas ravitöös on ka midagi teisiti kui meil?”
„Soomes kirjutatakse rahusteid suuremates kogustes välja.”
„Jah?” imestas Karl. „Ja meid siin kritiseeritakse, et jagame antidepressante liiga kergel käel.”
„Heaoluühiskonnas on kõike rohkem,” ütlesin. „Ka depressioone. Aga küll me neile järele jõuame.”
„Sa ka ei muutu,” hindas Karl. „Endist viisi pessimist.”
„Vastupidi, see on optimistlik vaatenurk,” vaidlesin vastu.
„Kas me siis läheme pärast kusagile?” ei olnud mu kolleeg õlleideed maha matnud. „Ilm on ilus. Võime mõnes vanalinna tänavakohvikus istuda.”
„Ei saa,” ajasin vastu. „Pean kohe tagasi lendama.”
Ehkki seisime seina ääres, teistest eemal, hakkasid leinajad – eriti kolleegid, keda ilmselt vaevavad ärevushäired – meie poole pahaseid pilke heitma. Keegi pani juba manitsevaks märguandeks sõrme suule: psst! Silmakirjatsejad! Ma ei usu, et nututalgud olnuks lahkunu soov. Pigem oli ülemarstis samavõrra reipust ja krutskeid nagu tolles kurikuulsas Padua juuraprofessoris, kelle testament nägi ette, et tema varanduse pärib sugulane, kes matustel kõige rohkem naerab. Ha-ha-hah.
Istusin kägiseva pingirea otsa. Olen alati tahtnud otsas istuda. On julgustav teada, et sealt pääseb teisi nügimata kiiresti välja. Kardan, et kuiv köha võib peale tulla. Kui köhköh kraabib kurku, aga hetk kõri puhtaks köhimiseks on ebasoodus, siis võin hakata üle kere higistama.
Olen patsientidele ühtepuhku õpetanud positiivse keskendumise võtteid. Näiteks kõhuga hingamist. Või soovitan mõelda välja üks lihtne sõna – olgu selleks „üks”, ja siis tuleb korrata seda sõna sada korda. Endamisi. Aga kust ma tean, kunas sada saab täis, küsis üks patsient. Ütlesin, et polegi oluline, et just sada. Sada on rohkem nagu orientiiriks. Korrake seni, kuni suudate.
Proovisin nüüd ise. Üks, üks, üks, üks, kaks… Väga veider – ma ei suuda ise üle nelja korra mõttes sõna „üks” öelda. „Kaks” pressib peale. See „kaks” ajabki närvi. Miks ma küll olen inimestele säärast lollust soovitanud? Miks olen ma ise, eluaegne kannatlikkuse etalon, muutunud narmendava hingega neurootikuks?
Mehepikkuse küünlajala seitsme haru otsas värelesid seitse leeki. Vanaldane meesviiuldaja ja noorepoolne naistšellist, kes tundus tuttav hiljutiselt sümfooniakontserdilt, olid istet võtnud. Lahkunu oli kohal. Aegsasti poodiumile asetatud. Puhkas rahulikult.
Avatud puusärk nõuab kaasatundmist. Mu meelest on morbiidse kaastunde mangumine alandav. Ma ei ole kaastunnet kunagi vajanud. Isegi siis, kui trööst võinuks valu vaigistada, olen selle tagasi lükanud. Selline üleolevus võib olla – kes teab? – ka supermärtri poos. Loobun lohutustest, sest ootan midagi veel võimsamat – kaastunnet selle eest, et olen isegi kaastundest ilma jäetud. Olen üksilduse alal maksimalist, kahtlemata.
Ülemarsti ninasõõrmed, mida ilmaliku sodi asemel täitis tuuletõmbetu tühjus, sihtisid ebaesteetiliselt publikut. Mina ei lubaks matusetalitusel elu sees enda kohalt kirstukaant kergitada. Milleks selline julm, inimväärikust solvav ekshibitsionism? Ma ei ole ju kaunilt kaame nagu klaaskirstus magav Lumivalgeke. Surnuna olen kollane nagu elav hiinlane. Ja ma vihkan oma soomeugrilikult nugajat nina, eriti profiilis. Piisab raamitud fotost puusärgi jalutsis. Milleks provotseerida uudistajate sosinaid: „Täiesti kokku kuivanud!” – „Põsed on kah aukus!” või heal juhul: „Ära sa ütle, ta näeb täna päris kena välja, parem veel kui elusana!”. Samas vaimus jätkates peaks ürituse finaaliks kujunema ühisposeerimine naeratava laiba taustal.
Dr Karl Kompus – mu sõber Karl – tammus jalalt jalale. Ta valmistus järelehüüdeks. Karlile on alati meeldinud kõnesid pidada. Jah, ta on kergelt nartsissist. Aga just sellisena imponeeriv. Ta kasutab valehäbita inimese unikaalset võimet vaadelda ennast nii seest kui ka väljast. Tema juba ei lepiks suletud kaane all lamamisega. Tal on meelalt kumer Rooma nina, hea rüht hoolimata õllekõhust ja Apollo büst, mida tasub teistelegi näidata.
Ma teadsin, et Karl määratakse peagi uueks ülemarstiks. Siit ilmast lahkunud eelkäija oli küll tema kandidatuuri vastu, öeldes koguni, et „populaararst” Karl Kompus tõuseb pukki ainult üle tema laiba. Nüüd oli see tingimus täidetud.
„Igal teadusartiklil on keskmiselt null koma kuus lugejat. Minu telesaate auditoorium on kakssada tuhat inimest,” kaitses Karl oma positsiooni. Selle argumendi vastu oli raske vaielda.
Äraütlemata piinlik, et leinatalitaja hilineb. Niimoodi võime järgmisele ärasaatmisele jalgu jääda. Kabelis kehtib elav järjekord.
Viiuldaja näppis igavusest pillikeeli. Surmaga ei mängita.
Aeg venis. Matustel ei ole millegagi aega surnuks lüüa.
Mõtlesin oma esimesele kohtumisele surmaga. Olin siis tsipa alla kümnene. Puhkasin vanematega – nad mõlemad olid arstid – Pärnu lahe ääres Kablis. Tollal oli see peaaegu metsik mererand. Inimesed panid mändide vahele telgid üles ja suvitasid – õhtul võtsid lõkke ümber seltskonniti viina ja päeval rannaliival päikest.
Meie telgi naabruses suvitas armunud paarike. Nende telgi nöörid vibreerisid isegi keskpäeval. Aga ühel hommikul keerasid nad tülli. „Sa veel kahetsed!” sajatas mees ägedalt, haaras täispuhutud kummimadratsi ja kadus sõrmedega sõudes merele. Sinna ta jäigi, mitmeks päevaks. Kuni lained uhtusid mehe kaldale tagasi. Armastus ja surm olid kohtunud.
Suvitajate seas leidus julgeid, kes sidusid uppunu kaluripaadi külge köitega kinni – et meri ei heidaks teda rannaliival lesijate peale. Mees oli tohutult suureks paisunud. Nagu tsepeliin või sinine allveelaev. Või nagu valaskala, kelle selg oli libedate adrudega kokku mähkunud. Tema tursunud turi loksus lainete vahel üles-alla, veretavad puusad vastu paadiserva pekslemas.
Jõime poistega sealsamas „Kellukest”, ehitasime liivalosse ja mängisime vutti. Kui pall vette lendas ja mina sellele uljalt järele sumpasin, avastasin end ühtäkki loksuva mammutmehe kõrvalt. Kangestusin. Mõnes mõttes kogu eluks.
Anonüümne inimkeha kümbles madalas merevees pool päeva. Noort naist, keda uppunu oli veel hiljaaegu kudistanud, ei olnud kusagil näha. Miilitsal oli tähtsamatki teha, kui välja uurida, kas tegu oli õnnetuse, enesetapu või mõrvaga. Või kes too mees üldse oli. Keegi ei võtnud teda isiklikult. Inimene ja koolnu on kaks ise asja, isegi kui tänane koolnu on eilne inimene, teadvustus mulle.
Ei ole välistatud, et just Kabli rannast sai alguse minu huvi meditsiini, eeskätt psühhiaatria vastu.