ole kui härra Mecklenbergi suust, nii et väga kuulus ta vist siiski ei ole,” lisas Carolina.
„Ja mida te tema kohta siis härra Mecklenbergilt kuulnud olete?”
„Oh, mitte palju. See oli vist üleeile, kui ta meile temast rääkis. Muide, kas te teate, et härra Mecklenberg kavatseb vist jälle maalima hakata?”
„Tõesti?” Agnes vaatas üllatunult Carolina poole ja kohendas klaveril lebavaid noote. „Ei, ma ei teadnud seda.”
„Jah,” vastas Carolina, silmanähtavalt nautides võimalust rääkida teistele uudist, millest need kuulnudki ei olnud. „Ma juhtusin eile pealt kuulma, kuidas ta rääkis Knaupfile, et on endale Riiast lõuendit, värve ja pintsleid tellinud, ja küsis nõu, kuidas need siia toimetada. Meie kunstitundideks tal neid küll vaja ei lähe, meil on kõik vajalik olemas.”
„Väga huvitav,” ütles Agnes. „Minu teada ei ole ta juba aastaid pintslit kättegi võtnud.”
„Mitte aastaid, vaid aastakümneid,” pistis Annelise vahele. „Mina olen teda terve elu teadnud kui endist kunstnikku. Nii et see on huvitav tõesti, ma pole kunagi ühtegi tema tööd näinud.”
„Jah, mina ka mitte,” vastas Agnes. „Aga kuuldavasti olevat ta üpris andekas.”
„Mitte üpris andekas, vaid lausa geenius,” naeris Annelise. Agnes naeratas ja jäi hetkeks mõtlikult tüdrukuid silmitsema.
„Aga mida ta teile selle… Heinrichi kohta siis rääkis?” ei suutnud ta lõpuks uudishimu talitseda.
Tüdrukud puhkesid naerma. „Oo, Heinrich,” vastas Annelise läbi naeru, „Heinrich on tõesti imelik mees.”
„Aga räägi siis ometi, mille poolest imelik?”
„Heinrichil on muusa,” vastas Carolina, ja järgnes taas naerupahvak.
„Muusa? Mis selles nii naljakat on?”
„Võib-olla ei olegi midagi naljakat,” vastas Carolina korraks tõsinedes, „aga härra Mecklenbergile läks see igatahes väga hinge. Te oleks pidanud nägema, kuidas ta silmad põlesid sellest rääkides.”
„Oo jaa, ta silmad põlesid nagu Beethovenil!” lõkerdas Annelise.
„Härra Mecklenberg on ju kunstnik, kirglik hing, selles pole minu meelest midagi naljakat,” ütles Agnes nõutult. „Te olete vist lihtsalt pikast päevast väsinud.”
„Ei-ei, vabandust, aga see oli tõesti naljakas,” tõttas Carolina enda ja õe naeruhoogu vabandama.
„Ühesõnaga, Heinrichil on naine,” võttis Annelise jutuotsa enda kätte. „Naine, keda ta väga palavalt armastab.”
„Jumaldab,” torkas Carolina ikka veel itsitades vahele.
„Jah, jumaldab. Ja maalib.”
„Kogu aeg maalib,” lisas Carolina.
„Pidevalt,” nõustus Annelise. „Minu meelest ta muud ei teegi, kui maalib oma naist.”
Agnes sulges hoolikalt klaveri kaane ja nõjatus sellele. „See on veidi ebatavaline… aga pigem imetlust kui naeru väärt.”
„Muidugi,” vastas Carolina, „me ei mõtlegi midagi… halba. Aga me oleme ju noored neiud, ja meie meelest on see naljakas.”
Sellele ei olnud Agnesel midagi vastata. Carolina komme teisi vestluses aeg-ajalt ootamatult tähelepanelike, küpsete repliikidega jahmatada oli teda juba ammu võlunud. Agnes naeratas leplikult. Tüdrukud olid hoos ja seda oli vaimustav vaadata.
„Aga ta ei maali teda kui oma naist,” jätkas Annelise, „vaid kui Aphroditet, armastuse jumalannat! Kõik tema maalid kujutavad ainult Aphroditet.” Annelise hüppas püsti ja hakkas põlevi silmi keerutades loendama, võttes iga maali nimetuse juures uue teatraalse poosi: „Aphrodite sinises. Aphrodite valges. Aphrodite templis. Aphrodite trepil. Aphrodite mägedes. Aphrodite mõtisklemas. Aphrodite eest. Aphrodite tagant. Aphrodite ülevalt. Aphrodite alt. Aphrodite selili ja Aphrodite, palun väga, kõhuli.”
Nüüd puhkes ka Agnes naerma.
„Aphrodite Kallipygos” ütles Carolina vahele ja punastas.
„Just, härra Mecklenberg ütles ka Aphrodite Kallipygos. Eks me võime ette kujutada, milline see maal võib olla,” purskas Annelise taas naerma.
Agnes köhatas rangelt ja vaatas maha. See hakkas siiski liiale minema. Kui paruniproua neid praegu näeks, lõppeks see halvasti.
Annelise aga kummardas taas, köhatas ja hakkas ooperlikult liialdatud žestide saatel laulma:
Aphrodite qua, Aphrodite là
Aphrodite su, Aphrodite giù
Carolina aplodeeris, Annelise kummardas ja teadustas: „Heinrichi aaria Mecklenbergi ooperist „Heinrich ja Frieda””.
Agnes karjatas. „Frieda?”
„Jah,” vastas Annelise. „See on Heinrichi muusa nimi. Mis selles imelikku on?”
„Ei midagi,” vastas Agnes kiirustades ja tundis, kuidas ta üleni punaseks värvub. „Ei midagi, jätka, jätka.”
„Edasi tuli lühike loeng kunstnikust ja tema maailmast.” Annelise ajas selja sirgu, manas näole väärika ilme ja jätkas Mecklenbergi parodeerides:
„Kunstnik, mu armsad tütarlapsed, loob oma mõtte jõul eimillestki midagi. Kunstnik on võrdne vägede Jehoova, taeva ja maa isandaga. Ta ei lepi sellega, mis talle antud on, vaid loob oma maailma ise, hoolimata reegleist ja ettekirjutustest.” Annelise kummardas uuesti.
„Oot-oot, see läheb edasi,” oli Carolina kord tõusta ja võtta loengupidaja poos. Käed tähtsalt seljal, tegi ta paar sammu edasi-tagasi, justkui mõtteid kogudes, ja alustas siis koomiliselt jämedal häälel: „Siinkohal tuleb muidugi mängu väike paradoks, mu armsad tüdrukud. Ma ei tea, kas te saate sellest aru… tänapäeva noortest ei ole ju võimalik teada, millest nad aru saavad, millest mitte. Mina teie vanuses ei oleks sellest aru saanud, aga räägin teile siiski, liiga see teile ei tee. Niisiis…” Carolina seisatas ja tõstis nimetissõrme, „paradoks on selles, et kunstnikku, kui ta on vähegi hea, andekas, noh, kunstnik selle sõna tegelikus tähenduses, ennast ei olegi olemas.” Dramaatiline paus. „On ainult tema looming.” Veel üks paus. „Sellega, võiks öelda, trumpab jumal kunstniku ikkagi lõpuks üle, noh, vabandage, aga võiks öelda, et näitab, kes on tegelikult peremees. Sest olemise,” Carolina kummardas koomiliselt ette ja žestikuleeris kokkupandud sõrmedega, iga silpi rõhutades, „o-le-mas-o-le-mi-se on jumal meile kõigile andnud siiski ainult ühe. Ja kui sinu o-le-mas-o-lemi-ne on sinu looming, siis sind ennast inimesena ei ole enam üheski olulises mõttes olemas. Tõsi,” jätkas Carolina pärast lühikest pausi, „kunstniku olemasolemine on teistsugune, kuna ta justkui looks ise oma maailma, aga see on kõigest kvalitatiivne erinevus, mitte väga oluline.” Annelise naeris laginal ja plaksutas. „Võib-olla on isegi näiteks, noh, võtame kalakaupmehe ja sõduri, võib-olla on nende erinevus samaväärne või isegi suurem, noh, see sõltub vaatenurgast. Aga arvamus,” Carolina ajas käed laiali ja ta hääl muutus pateetiliseks, „et kunstnikul on mitu olemasolemist, kuna ta loob ise maailmu, on halvemal juhul hybris, tõenäolisemalt aga lihtlabane viitsimatus ilmselgeid asju lõpuni mõelda. Ja sellega, mu armsad tüdrukud, tahaksin oma tänase targutuse lõpetada: olemasolemist on meil kõigil üks, see võib olla nii- või naasugune, aga kui me lõpuks igavikuga silmitsi seisame, pole meist kellelgi mitut olemasolemist ette näidata.” Carolina kummardas graatsiliselt, Annelise plaksutas vaimustunult, Agnes muigas.
Hetkeks võttis maad vaikus, Carolina istus sohvale ja Agnes hakkas klaverilt noote kokku korjama.
„Aga öelge, tüdrukud,” küsis ta siis, seljaga nende poole olles, „kui ka kunstnikul on ainult üks olemasolemine, siis kumb see Heinrichi puhul on? Kas see, et ta Friedat nii palavalt armastab, või see maailm, see Aphrodite, mille loovad tema pildid Friedast?”
Tüdrukud vaikisid