enam. Siis hakkasin mina ta hääleks. Kuulasin teda ja laulusõnad tulid mu juurde ning ma laulsin tema laulu, et teda taas elule äratada. Kuni laul leidis tee sinuni, kes sa usud imedesse, millesse tema oli usu kaotanud.”
Läksime veel samal õhtul vanaisaga Bereniket vaatama. Oli juba päris pime, aga tema õla kumerus helendas kuukiirtes vastu nagu elava inimese ihu. Ka tema juuksed ei meenutanud enam juurtevõrgustikku, vaid tantsisklesid kergelt tuules. Nüüd oli näha, et tema nahk oli tegelikult kahvatu ja juuksed pigimustad. Kui me lähemale jõudsime, raputas Berenike end ja muld voolas tema seljast maha nagu vesi. Muld pudenes näolt ja tõi nähtavale tüdruku palge kogu selle nooruslikus õrnuses. Tema kael oli pikk ja kõhn, õlad pisut nurgelised, väikesed rinnad olid pringid, puusad naiselikult ümarad, käed kõhnad, kõht lohkus. Jumal teab kaua ta söömata oli olnud! Ent selga kattis ikka alles juurerägastik, mis sidus teda maaga ühte. Mida kauem ma seda vaatlesin, seda enam ilmnes juurestikus korrapära.
Berenike püüdis tõusta ja end maaga siduvatest juurtest lahti raputada, kuid need tulid temaga ühes maast välja, nii et maa rappus ja värises. Kui juurteloorid maa küljest lahti rebenesid ja õhus pekslema hakkasid, seletas silm, kuidas need vormusid tiibadeks. Berenike rapsis rohmakalt oma tiibadega ringi, ehmatusest kaame. Tiivad tundusid olevat rasked ja tahtele allumatud. Ehmusin päris, kui need mu pea kohal kokku lõid. Ent hämmeldus oli see, mis mu maa külge naelutas.
Berenike karjatas ja see karje läbistas maale laskunud pimeduse. Arvan, et isegi külas oli seda kuulda. Oma käheduses ja valjuses oli see hirmus, ent ma tundsin, et see kandis vabanemisrõõmu ja minuski vabanes miski. Seejärel puhkes tiibadega tüdruk naerma, nagu poleks talle iial ühtki valu tunda antud. Tema jalad olid väetid ega kandnud hästi, kuid tiibade pekslemine hoidis teda püsti. Vanaisa manitsusel pani ta tiivad kokku ja kükitas maha. Naer oli vallandanud pisarad. Oli raske öelda, kas ta nuttis või naeris.
„Aitäh,” ütles Berenike minu poole pöördudes, „sul on hea süda. Ära kunagi kaota oma südameheadust!” Ja ta suudles oma külmade huultega minu ärevusest tulist laupa. Mul oli tunne, et sellel hetkel kasvasin peajagu pikemaks ja sain aastaid vanemaks. Olin midagi ära teinud, ehkki enese teadmata, olin midagi head teinud, muutnud ühe inimese saatust, muutnud maailma paremaks. Tundsin joovastust teadmisest, et minu võimuses on maailma muuta, olin erutatud, mõeldes, mida kõike veel korda võiks saata. Peast käisid läbi kõik inimesed, keda tundsin, et leida see, kellele esmajärjekorras abiks olla. Mõtlesin isale ja emale, kes ei uskunud imedesse, ja otsustasin, et pean panema nad nägema, milline maailm tegelikult on, sest siis muutuvad ka nemad õnnelikumaks.
Berenike naeratas, vaatas taevasse ja hakkas uuesti tiibadega rahmeldama. Tema profiil meenutas lindu. Vanaisa hoidis teda tagasi. Ta vaatas Berenikele silma ja ma tean, et nad vahetasid mõtteid. See oli väga keskendunud kahekõne. Oleksin tahtnud teada, millest nad räägivad, mõtlesin isegi, et võiksin oma ande abil nende mõttevahetust pealt kuulata, aga pöörasin siiski selja.
Olles näinud Berenike uuestisündi maa üsast, sain aru, miks ta ei näidanud end, kui me Arafatiga teda vaatamas käisime. Olin toonud Arafati sinna edevusest, et jätta endast vägevam mulje, sestap ei saanudki Berenike end näidata, ning puud vaikisid ja linnud ei laulnud. Ka nemad teadsid, et selliseid asju ei jagata teistega üksnes edvistamiseks ja kõik loodu püüab säilitada õrna tasakaalu, mis on elu hoidmiseks tarvilik.
Kuulsin, kuidas rahmeldamine mu selja taga vaibus ja vaikusest kasvas välja tasane laul, mida vanaisa ja Berenike koos laulsid. Nad laulsid õpetussõnu lendamisest, sest lennata, võite isegi ette kujutada, on nõnda joovastav, et võid end unustada. Sellest nad kahekesi laulsidki, sest lauldes mäletad paremini. Kui juhtub kord, et oled väga kaua end tiibadel kanda lasknud ja unustanud, et varem maad mööda käisid, siis olles sellest kord tuulele laulnud, mäletab tuul seda igavesti ja sosistab sulle kuuldud viisi kõrva, kui oled õpetused unustanud.
Proovisin nendega kaasa laulda ja see õnnestus. Oli väga eriline tunne. Tulevik oli kutsuv ja erutav ning esimene samm õiges suunas oli astutud. Minust pidi saama nõid ja teadmamees, nagu mu vanaisa oli. Tol hetkel juubeldasin teadmisest, et emal polnud õigus. Nõiad tundsid imeväge, mis oli palju enam kui teadmine sellest, millal on õige aeg vili maha panna. Kõik oli korraga nii põnev ja elus ning mu väike süda peksles palavikuliselt iga tulevase hetke ootuses.
„Täna öösel jääme üheskoos siia,” ütles vanaisa ja pöördus minu poole: „Momo, mine too külast leiba ja õli ning vaata, mis sa veel süüa leiad, et oleks kolmele küll. Ütle, et vanaisa saatis sind, aga ära ütle, milleks seda tarvis on. Saad hakkama, poiss?”
„Jah, vanaisa, ma olen juba suur. Ma saan suuremategi asjadega hakkama,” vastasin ja punastasin, sest kuulsin uhkustavat nooti oma hääles, aga mul polnud mahti piinlikkust tunda. Sellest uhkusest ei puudunud tänutunne. Olin lõpmata tänulik selle eest, et sain pühendatud maailma saladustesse, et selleks olin välja valitud mina, mitte Aziz ega keegi teine poiste hulgast.
„Mine siis,” kostis vanaisa, „ja ära unusta saata emale-isale sõna.” Pistsin jooksu. Ma ei jooksnud mitte selle pärast, et oleks kiire olnud, vaid seetõttu, et tundsin endas pulbitsemas jõudu, mis tahtis tegutseda, ja jooksmine on sellises olukorras alati abiks.
Hankisin külast kuivatatud kala, leiba, tükikese juustu, õli ja puuvilja. Kui sa ütled küla peal, et vanaisa Omar palus, ei öelda sulle milleski ära. Kui tagasi jõudsin, oli vanaisa tule üles teinud ja tulel kees tee. Teekannu hoidis vanaisa ühes koopas. Ta käis päris tihti Berenike juures laulmas ja jäi teinekord kogu ööks ära, aga ööd olid jahedad ja kurk tahtis kastmist. Jõime kõik ühest tassist, murdsime leiba, kastsime selle õli sisse, hammustasime kala kõrvale ning juustu kõige peale. Puuviljad jäid hommikut ootama. Berenike sõi kõige vähem. Ta polnud harjunud. Tundus, et leib tahtis talle kurku kinni jääda. Õli oli muidugi abiks. Kala läks paremini alla. Aga teed ta nautis tõeliselt.
Pärast söömist, kui uus kannutäis teed oli tulel, võttis vanaisa välja linasesse taskusse pakitud piibu, ühendas kaha ja varre ning hakkas tubakat kahasse toppima, lugedes toimingule sõnu juurde. Ta pühendas selle piibutäie maale ja taevale, tulele, vetele ning tuultele, kiitis tänase päeva toiminguid, tänas kõige eest, mis elu oli toonud, lasi lendu soovi, et kõik alustatu saaks teoks ning hingaks tuulte ja maaga ühes rütmis. Kui piip oli topitud, süütas ta selle ning piibust tõusis tugev aroom, mis oli ühekorraga kirbe ja magus. Ta tõmbas mitu sõõmu ja puhus igasse ilmakaarde, maa ja taeva poole. Kõike seda tegi ta sügava pühendumusega, justkui unustades, et meie ka seal oleme. Seejärel ulatas vanaisa piibu Berenikele.
Kas mulle ka antakse, mõtlesin ja muutusin kurvaks, sest ei uskunud, et vanaisa mulle piibu annab. Ma ju ei teadnud piibu suitsetamisest midagi. Pealegi olin alles laps, ehkki olin kasvanud tol päeval pea jagu pikemaks.
Berenike lausus oma palvesõnad ja kordas kõike seda, mida tegi vanaisa, puhus piibu suitsu nelja ilmakaarde, maasse ja taevasse ning ulatas piibu tagasi vanaisale. Siis tabas tüdrukut köhahoog, mis sundis teda neljakäpakile. See nägi välja, nagu tahtnuks kogu sisikond temast rögisedes välja murda. Vanaisa pani käe tüdruku seljale ja masseeris seda, kuni köhahoog vaibus ja Berenike nõrkenuna maha heitis.
Vanaisa võttis veel ühe kopsutäie piibust, puhus suitsu välja ning pöördus minu poole: „Siin sees põleb pühitsetud tubakas. See on pühitsetud neljale ilmakaarele, maale ja taevale. Kui sa tunned oma südames, et sul on, mille eest kedagi tänada, ja sul on soove, millele sa toetust tahad saada, ütle see välja ning võta üks sõõm tubakat ja puhu taevasse.”
Ehkki ma polnud enam kindel, kas tahangi piipu proovida, olin sügavalt liigutatud sellest, et vanaisa mulle seda pakkus. Teist korda õhtu jooksul tundsin end täiskasvanuna. Võtsin piibu vastu ja mõtlesin pingsalt, mida oleks õige öelda, ma ei hoolinud sellest, et tubakas mu sisikonna pahupidi võib pöörata.
„Tänan oma vanaisa kõigi õpetuste eest, mis ma saanud olen, tänan tuult igast ilmakaarest, maad ja taevast, et olen saanud aidata Bereniket, ja palun jõudu käia vanaisa jälgedes.” Seejärel tõmbasin piibust suure sõõmu kirbe maitsega suitsu, tundsin, kuidas see mu kurku kraapis, ja köhisin tagasi välja. Vanaisa naeris südamlikult, võttis piibu oma kätte ja tõmbas, lai naeratus