trooniv Jehoova, vaid paljud asjad ja olevused siin maa peal. Puud, veed, kivid, loomad, ka Maa ise. Indiaanlased on maausku ja selle maausu on nad suuresti säilitanud misjonitöö ja tsiviliseerimise kiuste. Valge mehe eesmärgid, tegemised ja väärtused on põlisameeriklastele nüüdki suuresti võõrad. Tema meelest on valge mehe tarkus hullus.
Sellel indiaanitarkusel on aga oma maagiline võlu ka valgetele inimestele, vähemalt osale neist. Nii nagu indiaanlane ei unusta, kes ta oli ja on, ei unusta ka valge mees tema olemasolu. Ka valges mehes elab indiaanlane. Valge mees on natuke indiaanlane, kuni ta ei ole veel päris meheks saanud. Mehekssaamine – ja läänemaine kultuur on jätkuvalt mehine – tähendab seda, et loobutakse indiaanlane olemast, vahel isegi seda, et tapetakse indiaanlane endas. „Edasi, Kentuki poisid, surm punanahkadele” hüüab valge mehehakatis, kui läheb löömaks. Tema on oma valiku teinud.
Kõigele kasvatusele ja misjonitööle vaatamata ei õnnestu see indiaanlase tapmine endas ja väljaspool ennast sugugi nii hästi, kui võiks arvata. Mõnedest valgetest ei saa kunagi päris korralikku valget meest, nad jäävad rohkem või vähem indiaanlasteks, ja nendega on ühiskonnas pahandust. Neist võivad saada kahtlejad, vastuhakkajad, kirjanikud, filosoofid, antropoloogid, anarhistid. Nad võivad hakata tundma seletamatut huvi ja sümpaatiat indiaanlaste, vanade keltide, bušmanite ja teiste põlisrahvaste vastu. Ka vanade eestlaste vastu. Sest ka vanad eestlased olid indiaanlased, olid põlisrahvas, kes kaua aega visalt ja kangekaelselt keeldus saamast selleks, kelleks teda taheti kasvatada. Leole Lembitu oli samasugune indiaanipealik kui Sitting Bull või Crazy Horse. Ka eestlastes on kaua tapetud indiaanlast, päriseestlast.
Päris indiaanlastest olen kirjutanud luuletuse „Me peame ju väga tasa käima..”. Sedagi luuletust on tõlgendatud allegooriana eestlaste sandist olukorrast Vene valitsuse all, mida ta ei ole. See, nagu Vercingetorixiluuletuski, on monoloog, nimetu indiaani-meie monoloog, kes sarkastiliselt kutsuvad valgeid üles unustama tapetud indiaanlased ja olema õnnelikud, kui suudavad.
Indiaanlast on aga raske unustada. Indiaanlase tapmine on üks Lääne tsivilisatsiooni põhirituaale, tema initsiatsiooniriitus. Kõige läänelikumatel maadel on see rituaal interioriseeritud: inimesed tapavad seal indiaanlase iseendas. Sellest aga ei piisa ja paljud käivad indiaanlast tapmas ka mujal, näiteks tehes misjonitööd paganate, pärismaalaste hulgas. Pärismaalased ongi need, kelles indiaanlase tapavad teised, valdavalt valged inimesed.
Indiaanlase, see tähendab pärismaalase, ka päris-eestlase tapmisest olen kirjutanud ka suuremaid teoseid. Kõige olulisem on ehk näitemäng „Neljakuningapäev”. Kui Vercingetorix ja nimetud indiaanlased luuletuses „Me peame ju väga tasa käima..” esitavad oma monoloogid, siis „Neljakuningapäevas” on sellest saanud dialoog. Siin kohtuvad ja räägivad üksteisega neli eestlaste kuningat ja ordumeister. Neli kuningat esitavad poeetilised kõned nagu Vercingetorix või indiaanipealikud, ordumeister vastab neile Lääne ajaloofilosoofia ja geopoliitikaga. Näidend ei ole näidendina kuigi tugev, kuid selle väitlusega, kuningate ja ordumeistri üks-nelja-vastu dialoogiga, olen üldiselt rahul. Olen rahul ka ordumeistri osaga. Ta pole mingi fanaatiline militarist, vaid täiesti normaalne euroopalik riigimees, kes isegi püüab põikpäistele eestlaste kuningatele selgeks teha, et orduvõimule, läänestumisele jms. ei ole alternatiivi. Ta räägib aga kurtidele kõrvadele: kuningad ei võta tema ajaloofilosoofiat omaks. Nad keelduvad euroopastumast, kordavad jonnakalt ikka oma ugri- mugri arusaamu, esitavad ordumeistrile poliitiliselt naiivseid ettepanekuid ja lõpuks ei jää muud üle kui nad likvideerida. Näidendis ei tee seda ordumehed, vaid ordumeesteks riietunud tänapäeva-kodueestlased, kellest ühe joobnud pilgule kuningad tunduvadki punanahkadena. Loomulikult hüüab ta tuntud üleskutse Kentuki poistele, teised süldipeokülalised on end kuumaks kütnud väidetega sellest, et XIII sajandil ei saanud Eesti jääda iseseisvaks ja ordu vallutus tõi meid Euroopasse. Peolistel on valida, kas lüüa näitemängus kaasa vanade eestlaste või ordumeeste rollis. Omal ajal oli neid, kes soovisid mängida eestlasi, nüüd tahavad kõik mängida ordumehi. Kuningad tapetakse ja peretütar, oma kuningad tapnud eestlaste tütar, itkeb nende surnukehade kohal.
Indiaanlastest olen kirjutanud veel näidendi „Indiaaninägemused”, mis oli kehvavõitu, mille töötluse tulemusena aga sündis Soome TV jaoks kaheosaline näidend „Maa, kus surma ei ole”. Selle lavastas Kalle Holmberg. Näidendi teema on võetud antropoloog Curt Nimuendajú eluloost: ühe Brasiilia rannikulinna lähedusse ilmuvad äkki metsikud metsaindiaanlased, kes on rännanud tuhandeid kilomeetreid, et jõuda mere äärde. Nende šamaanile on unes lubatud, et nad juhitakse üle mere maale, kus ei ole surma ega kannatusi.
Nii on mu loomingu üks põhitelgi see, kuidas tänapäeva inimene, olgu ta kirjanik, joodik, politseinik või luuleline tütarlaps, kohtab indiaanlast (kelti, muinaseestlast, pärismaalast) iseendas või enda kõrval. Vahel ta tapab indiaanlase endas, vahel õpib temaga koos eksisteerima, vahel muutub tagasi indiaanlaseks, pärismaalaseks, päris-ameeriklaseks või päris-eestlaseks.
Veidi teisi pilguga näen sama kohtumist poeemis „Hinge tagasitulek”. See on šamaani loveretk, kes peab tooma tagasi kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile andnud vabaduse. Oleme saamas Lääne tsivilisatsiooni zombie’deks nagu paljud enne meid. Ometi on keegi, küllap šamaan ise, kes sellist zombie-elu ei suuda elada, kes on aastaid haige nagu rahvalaulu Osm ja kes püüab lovesse langenult minna järele kadunud hingele ja tuua ta tagasi. „Neljakuningapäevas” tapsid peo-eestlased oma kuningad. „Hinge tagasitulekus” ütleb šamaan:
Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris- eestlasteks, kustunud (aga vahest lihtsalt magama pandud) tule taassüttimist. Hantide mütoloogias on kujutlus sellest, kuidas kord maa pöördub pahempidi ja kõik, mis kunagi oli, tuleb tagasi. „Hinge tagasitulekus” on olulisemaid loitsusid kaugete Lõunamere saarte nimed – Falkland, Macquarie, Kerguelen. Need on teispool maakera, on meie antipoodid; minek nende juurde tähendab minekut teise maailma või selle maailma pahupidi, jalad ülespidi pöördumist. Siin ei puudu ka paralleel hiinlaste päris-hiinlaseks saamise ja jäämise õpetusega, mis on taoism, ka omamoodi tagurpidi-tarkus. Taoism aitas hiinlasel vältida zombie’stumist, aitas tal püsida indiaanlasena.
Nii olen kirjutanud väga palju ühel teemal, mida Vercingetorixi eas olev noor kirjanik võiks sõnastada üleskutsena „Olgem eestlased, aga saagem ka indiaanlasteks”. See ei ole minu privaatloosung; ta kajastab midagi, mis on õhus. Kuigi selles mõttes tundub olevat vähe ratsionaalsust, kuigi tundub, et põlisameeriklased, vanad eestlased, šamaanid ja ugrimugrilased on igaveseks kadunud, osutub ikka ja jälle, et neil on kadestamisväärt ülestõusmis- ja elluärkamisvõime. Indiaanlasel on üheksa hinge nagu kassil ja anne ilmuda välja ootamatutes kohtades. Näiteks internetipadrikus, kus võib kohata Chiapase maaja-indiaanlaste üleskutseid, kus muistsete jumalate nimel kutsutakse üles võitlema neoliberalismi vastu inimsuse eest. Internetis kohtab ka Chiapase zapatistide komandöri, subcommandante Marcose piibuga kuju ja saab lugeda tema kirju ja naljalugusid. Internetipadrikus satub ka tekstidele, mis tunnistavad, et vana vastandus „kristlased – pärismaalased” ei pea enam igal pool paika. Kristlased, kes on nii paljudelt pärismaalastelt röövinud hinge, saavad vahel aru, et nad on sel kombel mänginud hoopis hingi kollektsioneeriva Vanatühja rolli ja jäänud ka ise hingest ilma, saanud Jeesus-zombie’deks. Et seda tagasi saada, tuleb saada indiaanlasteks, leiavad Lõuna-Ameerika vabastusteoloogia. Teologia india – „Indiaani teoloogia” – rehabiliteerib vanad jumalad ja rituaalid, ja Chiapase piiskop Ruiz ütleb ühes intervjuus, et indiaanlaste hääl teisest, kogukondlikust kultuurist pakub alternatiivi igaühele meist. Indiaanlased, keda me tahtsime „päästa”, pakuvad tema järgi nüüd meile uuenemisvõimalust.
Tema suu läbi räägivad jälle kord Vercingetorix, neli eestlaste kuningat ja Leole Lembitu, kellest ma olen kirjutanud. „Hinge tagasituleku” lõpus on:
Kuskil
kelleski
elab
puhkeb
ta
uuesti
tuluke
tuleke
hingeke
hing.