jäägitult, andunult meiega, on meie vastu – tüüpnäiteid leiame ka inkvisitsiooniprotokollidest. Protokollis on naljakas see, et tegelikult räägitakse seal väga abstraktses vormis poliitikast, isegi poliitilisest filosoofiast. Jutuajamine, mis sobinuks kuskile ülikooli kohvikusse või õllepoodi. On nimetatud – seda tegi esimesena vist Bertrand Russell –, et Nõukogude Venemaa rajasid filosoofid. Ma ütleksin, et pigem teoloogid, pseudo- või kvaasiteoloogid, kellele usk, truudus oma ideedele, ustavus oma kirikule (parteile) oli olulisem kui arutlemine, tõe otsimine.
Filosoof ei tea tõde, otsib tõde, teoloog teab tõde. Nõukogude filosoofid akadeemikutest julgeolekuseersantideni teadsid tõde, teadsid seda paremini kui kodanlikust vaimust rikutud doktorid. Nii et kuigi sinu ülekuulamisel ei suudeta tuvastada ühtegi konkreetset kuritegu, on sinu süügi kvaasiteoloogiline – sa ei tea tõde, oled vale usku. Seda sa tahestahtmata ka tunnistad. Ja sellest ülekuulajale aitab.
Aga vasakpoolne sa olid – seda näitab ehk ka vanaisa tutvus härra Uljanoviga. Ema rääkis, et Uljanov, siis tunti teda vist juba rohkem Lenini nime all, oli Kaplińskite pool Zürichis isegi külas käind, kaasas kommid poisile. Sa võisid siis olla paariteistaastane. 1940. aastal olevat sa mõelnud, et võiksid äkki kirjutada oma mälestused Leninist, aga leidnud, et mõjuks liiga pugejalikult.
Vahest oleksid sa siis arreteerimata jäänud. Aga mis oleks sind siis oodanud? Korra sa sakslaste käest juba pääsid, võibolla ei oleks nad teine kord sinuga nii lahked olnud. Ja tutvus Leniniga oleks võinud sulle uute okupantide tulekul saatuslikuks saada. Inimesi nabiti kinni, lasti maha ja pandi vangi väiksemategi asjade pärast. Mida muud oli teinud professor Kliimann kui esinenud „punaste“ sõnavõttudega. Kliimanni assistent Lang ja selle vend lasti maha ainult sellepärast, et üks oli Kliimanni assistent ja teine tema vend ja komnoor … Kliimanni olevat kinni võtnud mingid „korporandid“. Ma usun, et paljud inimesed teadsid, kes need kinnivõtjad olid, võibolla teavad praegugi. Võibolla oleks siis sindki kinni võetud ja … Aga punased, NKVD, jõudsid ette.
Ma tahaksin teada, mida sa mõtlesid ja rääkisid nendel päevadel, siis kui tuli uudis, et sõda on alanud ja sakslased liiguvad Idarindel edasi. Sina ju sakslasi ei oodanud, ema ka mitte. Aga ma ei oleks saand emalt seda küsida. Mina tahaksin teada üksikasju, aga neid ta just rääkida ei tahtnud. Sellest saan ma aru. Üksikasjad elustavad mineviku, ka selle osa temast, mida ei tahaks elustada. Ma tean vaid, et oli tuldud, ja kui kuuldi, et sind ei ole, öeldud, et kui tuleb, jäägu ootama. Öeldud, et mobilisatsioon. Vaevalt emagi nii võhik oli, et ei teadnud, et välismaa kodanikke ei saa mobiliseerida.
Sa tulid ja jäid ootama ja siis nad tulid uuesti ja võtsid sind kaasa. See oli vist teie Tiigi tänava korteris. Kui see ikka oli Tiigi tänav. Ma mõtlen, kas need, kes sulle järele tulid, andsid tegelikult sulle võimaluse kaduda, peitu minna, nagu läksid paljud mehed. Kes mopi, kes arreteerimise eest. Oleksid sinagi ehk saanud minna. Oli linnas ja linna ääres kohti, vahest oleks kuidagi ka maale pääsnud, meie sugulaste juurde või mujale. Sa tundsid relvi, oleksid metsavendade juurdegi võinud minna, aidata Tartut punaste käest ära võtta. Aga sa olid poolakas, pealegi, nagu sa kindlasti teadsid, juudi perekonnanimega, sa olid korra sakslaste käest pääsnud ja sul ei olnud nendest ja nende liitlastest midagi head oodata. Eestlased ei teadnud, mida tähendab Saksa okupatsioon. Sina teadsid.
Ema teadis ka. Sõja algusest ta mulle natuke rääkis. Sina olid olnud siis juba Poolas ja ema teel sinu juurde: te pidite Varssavis kokku saama. Vilniuses – ema rääkis ikka Wilnost – ei osand ta midagi ette võtta: linn oli pime ja ta ei teadnud, millal ja kust läheb rong Varssavi. Siis oli pimedusest ilmund keegi juudi noormees, kes sai aru, et tegu on võõraga, võtnud ema lausa käekõrvale ja juhatand, kuhu vaja. Seda noormeest ta meenutas ikka tänutundes ja mõtles, mis temast hiljem sai, kas ta pääses sakslaste käest või ei. Kui ema Varssavisse jõudis, olid sina läinud oma väeüksuse juurde kuskil tagalas, aga nagu hiljem selgus, pidid seal juba Punaarmee küüsi sattuma. Rändasid siis mööda maad, purustatud armee ohvitser, kes ei tea, kus on ta üksus ja kus on ta omaksed. Ema jäi Varssavis sakslaste piiramisrõngasse. Ta pidi hoolitsema ämma eest, kes oli juba vana ja haige, liitus mingi naiste ühendusega, kes aitasid inimestel üksteist leida, vahest ka majutasid neid, kes olid pommirünnakutes kodu kaotanud. Nagu ma aru sain, istus ta palju aega varjendites, sest Saksa pommirünnakud olid pikad ja ägedad.
Kui Varssavi kapituleerus, saite jälle kokku. Olite veel paar kuud Poolas ja nägite, mis Saksa võimu all toimuma hakkas. Jah, ametlikult olite Kindralkubermangus, Poolat enam ei olnud, oli ainult Generalgouvernement. Nägite juutide väljaajamist korteritest, saite teada pantvangide mahalaskmisest. Ema rääkis, kuidas juutide asju aknast alla loobiti. Ma ei mäleta hästi, kas ta rääkis, et ka inimesi aknast alla visati. Mulle tundub, et rääkis.
Kui ma lugesin Roman Polański filmi Pianist arvustust, siis seal oli juttu nimelt sellest: mõned vanad ja haiged oli aknast alla visatud koos nende kompsudega … Filmi ennast ma algusest kaugemale vaadata ei suutnud: oli mulle liiga ränk …
Ema oigas ja karjus unes tihti tasakesi, siis oli hea, kui keegi läks ja teda natuke raputas, korraks äratas. Ta ei julgend maal üksinda olla, ütles, et kardab kummitusi – eks need olid õudusuned, košmaarid või siis mingid nägemused une ja ärkveloleku piiril. Ma uurisin, mida ta näeb, aga ta ei tahtnud või ei osand seda hästi rääkida. Keegi nagu pidi tulema sisse, keegi võõras … Maarja rääkis, et ema öelnud, et tema elu kõige hirmsam kogemus oli olnud sakslaste sissetung Poolasse. Nüüd ma mõtlen, et võibolla olidki tema öised košmaarid seotud sellega, mis ta siis nägi ja läbi elas. Ta ütles ka, et Varssavi varjendites õppis ta poolakaid päriselt tundma. Eestlased olevat enamjaolt keskmised inimesed, aga poolakad, nagu vist enamik slaavlasi, kas väga head või väga halvad. Minu vähesed kogemused poolakatega ja vähesed loetud raamatud näivad seda kinnitavat.
Lublinis olin vist veidi alla nädala; seal tegelesid minuga tädi Aniela, tema kolleegid ülikoolist ja juba nimetatud preestrid. Jalutasin ka linnas, aga ma ei mäleta temast millegipärast palju. Kõige selgemalt ongi silmade ees pilt katoliikliku ülikooli hoonetest ja vanast juudi getost, kus majad olid parasjagu räämas, osalt lagunud ja vist asustamata. Ei tädi ega keegi teine rääkind mulle midagi sellest, et enne sõda oli Lublin väga oluline juudi kultuuri ja usuelu keskus, et juute oli seal peaaegu samapalju kui poolakaid. Sellest sain teada hoopis hiljem, umbes siis, kui minuni jõudis ka Leon Kapliński kohta kirjutatud raamat, kus on juttu meie perekonna frankistlikest juurtest.
See, et Kaplińskid on algselt juudi perekond, oli üks neist paljudest asjadest, millest ei räägitud. On palju asju, millest vaikis ema, aga frankistidest vaikisid ilmselt ka sina. Sa pidid ju seda kõike teadma. Huvi genealoogia vastu sul oli, midagi sa teadsid. Muidu ei oleks sa tollele Tartu kreeklannale rääkind, et meie perekond on kuidagiviisi suguluses Bütsantsi Laskaristega. Olen selle Bütsantsi seose jälgi püüdnud ajada, aga tulutult. Poolas on Laskaryse-nimelised olemas küll, aga mul pole aimugi, kas ja kuidas me nendega suguluses võiksime olla. Juutidest sa aga ilmselt ei rääkind ka emale, muidu oleks ta mulle midagi ikka öelnud. Ta ei teadnud seda vist surmani. Küllap see oli osa sellest suurest vaikimisest, lausa vaikimise vandenõust, millega Poolas kokku puutusin. Aga osalt võis see olla ka lihtsalt sinu elutarkus. Rääkida kolmekümnendatel aastatel sellest, et ollakse juudi päritolu – ja natsiseaduste järgi oleksid sa vist olnud pooljuut –, oleks olnud rumal. Eriti siis, kui juudi päritolu sulle enam midagi ei tähendanud, kui „tundsid end poolakana“ ja siin Eestis hiilgavalt Poola asja ajasid. Ja lõpuks, kui oldi viiendat-kuuendat põlve katoliiklased, vähemalt ametlikult, kas oli siis sellel juudi päritolul enam tähtsust?
Poola on olnud suur segarahvaga impeerium, kus raske leida niisugust asja nagu „puhas poolakas“. Laskarysed on ilmselt edukalt poolakateks saanud nagu paljud tatari, ungari, leedu ja vene päritolu perekonnad. Mis on siis juutides erilist? Sinu ema oli ju samavõrd tatari kui su isa juudi verd, aga ei ole kuulda olnud, et kellelegi Poolas oleks heidetud ette tatari päritolu. Kuigi ka Dziadulewiczite eelkäija vahetas usku, hakkas muslimist katoliiklaseks alles XVIII sajandi lõpul. Miks on juutlus midagi, millest on nii raske lahti saada, isegi kui inimesed seda väga püüavad. Või teisipidi, miks on juudid suutnud jääda juutideks