* * *
Sõitsin Jõgevale, kus algul kohtusin Mailaga, aga seejärel jooksin kellelegi teatamata Liina poole. Väljavalitu rääkis minuga vahvalt, ehitusmaleva kallim aga suhtus minusse väga hästi. Vaevalt sain viimase korteriuksest sisse, kui leidsime armuelu suhtes ühise keele. Kribinal-krabinal olime mõlemad kiiresti riidest lahti. Liina naeratas ja tõmbas mu asemele pikali, kus tundsime teineteisest väga energiliselt rõõmu, mis tuletas ehitusmalevas koos veedetud aegu meelde.
Olin tervelt kaks tundi Liina juures ning nõnda jäi Maila pool Jõgevalt lahkumise jutt ära, mis tekitas minus loomulikult ebamugavust. Õhkkond oli muutunud, sest olin tulevase koos emaga närveerima pannud. Järgmisel hommikul tegin petteliigutuse, nagu tahaksin nende poolt lahkuda. Muidugi keelitati mind sinna jääma, kuigi mu silmarõõmu õppimine ei tahtnud kuidagi ede neda. Äkki tahtis ta hoopis magada, ent mulle tassis siiski köögis hulga toitu ette, sealjuures jänesepraadi ja õunu. Küll poputas! Pidin ennast söömisega peaaegu ära katkestama ja lasksingi Maila juurest jalga. Kõlas veel ta „nägemiseni” ning põrutasin Liina poole, kus sai palju targutatud ja suudeldud. Ka jalutasime oma kaheksa kilomeetrit, aga ega käimine kunagi kahjuks ei tule.
Vähe sain magada, ent ehitusmaleva armsama seksikus polnud mulle uudiseks. Tahab mehele minna ja mulle tuleks ta kindlasti, kui ma sooviksin. Püüdis endast head muljet jätta, mis tal ka õnnestus, kuid ma pole üldse enam tema mõju all. Kasulik oleks temaga abielluda küll, ma ei mõtle kellelegi vastu vaielda, aga mulle siiski tundub, et armastust oleks meie suhetesse vaja. Arvan, et muidu ma näitsikuga end oheliku otsa ei pane, kui see suur tunne meie vahel puudub.
Eile saatsin Mailale sünnipäevaks telegrammi:
SÜTTIGU SU SILMADES IKKA NAERUKIIRED HÜÜUMÄRK ELMAR
Huvitav, kuidas ta sellesse suhtub?.. Kui tore siiski, et viimati lahkusime üpris meeldivalt. Maila ja ta ema ei soovi siiski päriselt meie sidemete purunemist – muidu ei poputaks nad mind nii väga. Mis mõtet on mind kätel kanda, kui minust ei olda huvitatud?.. Vaevalt küll, et ainult külalislahkus viib selleni.
Mul tuleb vana-aasta lõpul Jõgevale minna, kuhu lilled ja šampuse võtan kaasa. Üritan väljavalitut muidugi võrgutada, kui ta juba märjukese uimas on. Võimaluse korral töötlen ta keha kogu napsitamise aja. Püüan kudrutada, igal võimalusel ja viisil õrnutseda. Ehk saan mõned suudlused ta näole, huultele, kaelale, aga ka jalgadele suruda? Miks igatsen just Maila järele?
Nähes, et tema pool edu pole, sõidan kiirrongiga Tallinna. Selline on plaan.
Kas mu marineerimine on pruudi taktika?.. Kindlasti mitte päris, aga küllap sinnapoole. Ta ju armastab mind, ent tahab oma ja minu tunded suretada.
Lihtsalt kohutav, kui palju ma Mailale mõtlen, mis segab lausa igasugu muud tegutsemist. Väga tore, et läheneb suur rabelemisaeg – arvestused ja eksamid, mis lausa kohustavad õppima.
Öösel ahistab Maila mind kõige enam. Eile ilmus ta unes mu ette peaaegu alasti. Vahtis mulle kelmikalt otsa ja eemaldus minust puusi hööritades. Tahtsin talle järele tormata, aga ei suutnud oma jalgu liigutada.
Mõtlesin: mu jalad on vist halvatud.
Ehmusin ja ärkasin üles. Ma pole Maila asemele kedagi leidnud ja näib, et tema on samuti vaba. Amelegu sõbrannaga, kui ta teisiti ei saa! Meie kohtumised on küllalt harvad ja kui me vahekord iseenesest välja sureb, siis pole selles midagi kohutavat, aga kunstlikult seda tappa on võimatu. Mingi aeg parandavat kõik haavad, kuid osa armuvalust jääb kuhugi hingesoppi siiski igal juhul.
Maila on vapustavalt tugev, sest ta on magamata, kuid ei hüppa mulle kaela ja ei ütle: kallis, jätame pimesiku mängimise järele!
On siiski hea, et praegu on olukord meeldivam kui mõni aeg tagasi. Koera saba alla käigu kallikese pakutud neljakuine vaheaeg, nagunii rikun seda! Palju loeb, kuidas ta mind järgmisel korral Jõgeval vastu võtab, mis minu jaoks on suur küsimärk.
Mis meie vahekorrast välja tuleb?.. Igal juhul kõnnin veel tema koju ja tuleval aastal peab meie läbisaamine lõplikult lahenema. Mina olen mees ja näitan ennast, nagu oskan. Las Maila õpib mind tundma ja kui me ei sobi, lähme lahku. Teisel semestril tuleb teha tõsine ponnistus õige tüdruku leidmisel. Ma pole totu-lotu ega rauk, et mind keegi ei tahaks.
Praegu istun kodus ja olen plindris, sest Maila ema nimi on nagu peoga peast pühitud. Mõtlesin ka talle sünnipäevaks telegrammi saata ja kuigi ma ta nime ei tea, ei tagane ma otsusest. Lähetan telegrammi pruudile ja tema õnnitleb ema. Ah, mis seal ikka teha! Võimalusi oli omal ajal palju praegu vaja mineva nime teadasaamiseks, aga mu suu oli kinni, nagu oleks vett täis valatud, ja seetõttu rippuski praegu küsimus õhus.
Matilde juures kulges õhtu väga kenasti. Kui pikutasime väsinutena, aga rahulolevatena teineteise kaisus, helises telefon. Matilde vastustest sain aru, et ta rääkis oma põhikavaleriga.
Lõpetanud kõne, tegi sõbratar mulle sõidu sisse.
„Veerand tunni pärast on Jüri siin!”
„Olgu pealegi,” ühmasin.
Kell oli 22.35 ja mul oli lihtne ema poole kõmpida.
Ma ei tea tõesti, mis teha. Ent võib-olla siiski tean?.. Tuleb edasi Mailale loota, kuid samas vaadata paremale ja vasakule. Kas ta on üldse õige tulevane minu jaoks?.. Ta ise vaikib. Mina ka ei pommita teda. Kas meie suhtel on lõpp? Kas temagi teab?
Püüan rahulik olla. Mul pole mõtet närveerida, kuigi uue pruudi leidmine on raske, lausa väga raske. Mul on pealegi ajast ja arust totter nõue näitsikule abielu puhul, et ta enne seksi minuga süütu oleks. Vaatan sinnapoole, kus mind ei soovita näha. Kus mind pooldatakse, seal olen põikpäine ja neiu suhtes liiga kriitiline. Kas mu armusuhtes on kolmnurk – mina tahan sind, kuid sina mind ei taha; tema tahab mind, aga mina teda ei taha?
Mõte Mailale ei anna rahu. Mäletan, et kui eelviimasel korral kunagiselt südamedaamilt valusalt nina pihta sain, oli mul pärast tema külastust parem kui praegu ja mulle tundus väga loomulik olevat, et me kokku ei saa. Nüüd magan sandimini kui varemalt.
Kui soovin mõne teise neiuga paremini erutuda, olen mõelnud, et Maila on mu käte vahel. Vahel soodustab seda pimedus, aga võin ka lihtsalt silmad sulgeda. Igatahes on minu jaoks pruudist mõtlemisel kasulik mõjujõud olemas.
Vistrikke tekib näole, mida võib soodustada ka üksiku mehe elu. Pean ikka naise leidma, sest olen juba kakskümmend kaks aastat vana, aga ikka veel vallaline. Juba neli aastat oleksin võinud naisemees olla, aga et õiget abikaasat leida, pean püüdma iseloomu paremuse poole arendada. Tormata pole mul siiski vaja. Tasa sõuan, kaugele jõuan. Arvan, et mu areng on aeglaselt kulgenud ja küllap on kustumine ka aeglane.
Mina ei mõista, miks ma loll ja lihtsameelne olen. Kas ajapikku saan targemaks?.. Kindlasti saan, aga ka see toimub väga aeglaselt.
Saksa keeles ja fi losoofias on aspirantuuris sisseastumiseksamid. Ega mul nende tegemine kerge ei oleks, kuid kõigepealt tuleb talvised eksamid korralikult ära teha. Kas suudan seda?
Esinesin esimesel Üliõpilaste Teadusliku Ühingu konverentsil. Eelnevad ettekanded ja Hellero tüdrukute laulud enne mind olid huvitavad, aga raske oli neisse süveneda, sest kohendasin veidi oma sõnavõttu. Pärast esinemist küsiti mult mõned tobedad küsimused ja kahju, et natuke kokutasin vastates, aga see oli harjumatusest piisavalt süvitsi oma tööst mõelda. Tulevikus pean mingile tekstile viidates väga tähelepanelik olema, et arusaamatusi ei tekiks. Kui on kuskilt mõni osund või mõte võetud – ikka tuleb oma töös ära märkida, kust see pärit on.
Mul on tekkinud mõte kiri Maila suunas teele saata. Enam-vähem selline võiks see olla, et kõik on korras ja ma lihtsalt tervitan teda. Kas minna tema poole enne vana-aasta lõppu?.. Õnneks on selle lõpliku otsustamisega aega. Kui Maila vahepeal armub mõnesse noorhärrasse, siis tuleb seda paratamatusena võtta.
Naljakas on ilmaelu tõesti. Kolm kuud tagasi oli minu ja Maila vahel kõik näiliselt hästi ja oleksime abiellunud, kuigi imelikud tõrked tulid ta tujuka iseloomu pinnalt juba siis esile. Meie suhted läksid allamäge kuni plahvatuseni ta kodus. Kas kaugenemine muutub taas lähenemiseks?..