susistasin oma teadmise välja ja kõik pahvatasid naerma.
„Das Buch!” teadis isegi Linda mind parandada.
Saksa keele õppimist soodustas muidugi asjaolu, et selle praktiseerimiseks oli palju võimalusi. Linnas liikus rohkesti saksa sõdureid ja nende tegemisi jälgides sai ka mõningaid sõnu vahetada, esialgu küll vaid üritada nende küsimistele vastata. Teisel sõja-aastal tuli sõjaväge järjest juurde ja linnas hakati läbisõidul peatuvaid sõdureid korteritesse majutama. Nii tuli ka meil oma niigi väikesest korterist söögituba sakslastele loovutada. Mõned viibisid seal vaid ühe öö, teised aga pikemalt. Mäletan üht sõbralikku ohvitseri, kes meil paar nädalat elas ja minu saksa keele algeid üsnagi tõhusalt arendas. Tulemus oli, et kevade saabudes suutsin mõne lihtsama jutu juba ise ära rääkida.
Üks võimalus keeleõppimiseks, tõsi küll, mitte päris omakasupüüdmatu, avanes endisesse saksa koolimajja paigutatud haavatute kaudu. Hiljem polikliinikuks muudetud hoone võreaia taga oli tihti näha paranevaid haavatuid jalutamas, käsi või pea valges sidemes. Paarsada meetrit eemal paiknes ajalehekiosk, kus lisaks kohalikule „Virumaa Teatajale” ja „Eesti Sõnale” müüdi ka saksakeelseid ajalehti ja ajakirju. Juhtus tihti, et võreaia tagant hõigati: „Achoi, Junge, bring’ mir ein „Revaler Zeitung”!”
Tasuks lehetoomise eest saime karamellkommi või õhukest, pisut seebimaitselist šokolaadi. Väljendus „seebimaitseline” oli muidugi tinglik, sest õiget seepi ei olnud sõjaajal kuskilt saada. Tšekkidega mingit seebi moodi kaupa vahel anti, kuid seda oli vaid kahte liiki: sinakasmust saviseep, mis ei vahutanud ja vees kivina põhja vajus, ning ujuvseep, mis oli helekollane ning nii kerge, et pesukausis lausa vee pinnal ujus. Haavatute käest saadud kommide ja šokolaadita oleks meil aga maiustuste maitse sootuks ununenud. Hommikune viljakohv või õhtune tee tehti kodus magusaks sahhariini abil, mida siiski oli võimalik saada, kuigi mitte alati. Sedagi oli kahte liiki – tabletid, mis vees susisedes lahustusid (dieedipidajatele ka praegu tuntud), ning kristallsahhariin, mis oli eriti kange ja mille tarbimiseks tuli sellest enne vesilahus teha. Seda lahust mõõdeti siis pudelist kohvitassi teelusikaga nagu suhkrut. Tulemus oli mõlemal juhul sama: pisut lääge maitsega, kuid peaasi – magus jook.
Sõjaaeg vahtis kõikjalt vastu. Aknaklaasid oli risti-põiki paberiribadega üle kleebitud, mis kellegi vildaka seletamise järgi pidid ruudud purunematuks tegema. Alles hiljem sain aru, et nende otstarve oli lähedase plahvatuse korral takistada purunenud klaasi killustumist ja raamist väljakukkumist. Kõige kindlamini sai õhurünnakute puhul aknaid säästa nii, et tuli need pärani lahti teha, kuigi talveajal polnud see sugugi meeldiv.
Kõige rohkem mõjutas sõda aga toidulauda. Ametnikuperena olime kogu aeg toitunud vaid poekraamist, erandiks oli vaid kartul, mille vanaisa vennad meile igal sügisel Harjumaalt saatsid. Sõjaajal aga olid poed tühjad ja see vähene, mis leiduski, oli ostutšekkide abil rangelt reglementeeritud. Näiteks minule kui lapsele oli ette nähtud iga päev veerand liitrit ehk 250 grammi täispiima, mida ma turuplatsi ääres pangamajas asetsenud poest ise toomas käisin. See piimatilk suutis minu kaheliitrise mannergu põhja vaid sõrmepaksuselt katta… Ka leiba saime sealtsamast poest, selle kogust ma aga enam ei mäleta. Keeruline lugu oli lihaga, mis sakslaste poolt oli erikontrolli alla pandud – näiteks kontrolliti kõiki linna sõitvate maameeste vankreid ning salakaubaks kuulutatud liha konfiskeeriti sedamaid. Mäletan, kuidas Laane onu Ruudi saatis keelust hoolimata meile paki – vineerist võikasti peale ja kaaskirja oli kirjutatud: tomatid. Kasti avades oli tomatite all aga liha! Hiljem seletas onu oma kirjas asja veel üle – tomatite spetsiifiline lõhn oli ta viinud sellisele mõttele ja saadetis tuligi veatult pärale!
Ilmselt oli piim sõjaajal meie pere peatoiduseks. Muidugi mitte see veerandliitrine tilgake, vaid see, mille ema linnalähedastest taludest lisaks hankida suutis. Küllap mängis siingi oma osa asjaolu, et mitmete linnaümbruse talude lapsed käisid või olid varem vanaisa käe all koolis käinud. Nii ulatusidki meie piimaretked linnast põhja poole Päide vesiveskini ja lõuna poole Vetiku külasse. Piima lihtsalt müüa talunikud ei tahtnud, sest rahal iseenesest ei olnud suurt väärtust, palja Saksa raha eest ei saanud midagi osta. Kasulikum oli viia piim meiereisse, kust saadi selle eest kuponge, mille alusel oli võimalik talumajapidamisse üht-teist vajalikku hankida. Just sellepärast pidimegi enamasti käima tuttavate talusid mööda ning siis ka mitte eriti tihti, et pererahval poleks vaja äraütlemisest piinlikkust tunda. Viis kilomeetrit piima järele kõndida polnud mingi kaugus, kuigi see andis omakorda sõjaajal eriti defitsiitsetele jalanõudele valu. Kui vanematel oli veel üht-teist ennesõjaaegset kasutamis- ja parandamiskõlblikku jäänud, siis minu kasvavate jalgade vajadusega oli asi üpris täbar. Suviti olin juba harjunud ema õmmeldud sussides või hoopis paljajalu ringi jooksma, kuid pikemaid piimaretki sussides polnud just mugav ette võtta – maantee kruusakivikesed olid läbi õhukese talla valusalt tunda. Paljajalu võisin käia kodutänaval, kuid linna mind nii ei lastud, võibolla käis see vanaisa kui tuntud linnakodaniku väärikuse pihta. Naised klõbistasid üldiselt ringi puukingades, mille kasepuust talla külge olid löödud rahvuslike mustritega kootud paelad-rihmad. Ühed sellised osteti minulegi – mäletan, kuidas pika vastupunnimise järel need minu jalgade külge seoti ja ma puuklõbina saatel oma piimaveerandi järele kõndisin. Peamiselt jonni abiks võttes õnnestus see käik nende jalanõudega esimeseks ja viimaseks jätta, ilmselt said ka vanemad aru, et poisid selliseid ebamugavaid ja pealegi vaid tüdrukutele sobivaid jalanõusid kanda ei taha. Sügisel anti aga koolist kõigile õpilastele tugevad ja tõeliselt vastupidavad tanksaapad, kusjuures õpetaja jagas igale meist peotäie saapanaelu nende taldade tugevdamiseks. Kuna mõiste „saapanael” võib tänapäeval seostuda jalanõude parandamise vajadusega, pean siinkohal asja pisut selgitama. Saapanael oli lühike ja suhteliselt jämeda teravikosaga terasnael, millel oli ilmatu suur, jäme ja erilise kujuga pea. Need naelad löödi taldade ja kontsa alla nii, et käies saapatallad praktiliselt maad ei puutunud ja seega kuluda ei saanudki. Naelte löömisel võis iga saapaomanik oma taldadele isikupärased mustrid kujundada ja lumist teerada või muldset kõnniteed jälgides oli võimalik teada saada, kes sõpradest on eespool sama teed minemas. Koolimaja põrandate säästmiseks oli meil aga kindel käsk koolis riidest susse kanda, sest selline raudtaldadega kolonn oleks puitpõrandad paari kuuga läbi raspeldanud.
Üks meeldiv külg jäi nendest sõjaaegsetest koolipäevadest meelde – meile hakati andma tasuta suppi. Enamasti oli selleks paks juurviljasupp, milles ei puudunud ka tollal defitsiitne liha. Rohkesti oli supis ka makarone ja see supilisand on mulle kogu elu jooksul jäänud meenutama sõjaaegseid koolilõunaid, kus igaüks oma savikausist suppi helpis. Omapärane oli see, et suppi jagati kõikidele koolilastele kõikidel päevadel, ka neile, kel parajasti koolipäev ei olnudki. Sellepärast tuli mul iga päev koolis käia – ülepäeviti oma ranitsaga ja teistel päevadel suppi toomas juba tuttava kaheliitrise alumiiniumist piimanõuga. Kahtlemata oli see meie perele tuntav toidulisa, ka supi jagamisel minu mäletamise järgi sellega ei koonerdatud, vaid mannergusse pandi mitu kulbitäit.
Hirmud
Peale juba kirjeldatud muutuste meie elus ma sel perioodil sõja ohtlikku olemust otseselt ei tunnetanud. Nooruke oli meie raadio lausa uskumatul viisil tagasi saanud – läks lihtsalt küsima ja leitigi üles! – ja kuulas iga päev sõjauudiseid ning märkis rindekaardile pliiatsiga punkte ja poolkaari. Niisuguseid kaarte trükiti lehes iga päev ning mäletan, et nendel leidus palju võõrapäraseid kohanimesid. Et aga sõjategevus ei saanud meist eriti kaugel olla, sellest andis märku igapäevane lennukimürin. Rakvere lennuväljal paiknes saksa „Stuka”-tüüpi ründelennukite eskadrill ning nad startisid igal hommikul, võttes kursi Venemaa poole. Poisikeste hobiks sai lennukite ülelugemine nende väljalennul ja tagasisaabumisel; enamasti tulid nad tagasi kaotusteta, kuid mäletan, et mõnikord puudus saabujate hulgas isegi mitu lennukit.
Esimest korda sain õhurünnakuhirmu oma nahal tunda neljakümne teise aasta varasuvel. Oli ilus õhtupoolik, kool oli selleks aastaks lõppenud – sõjaajal lõppes koolitöö varakult, kord vist isegi aprillis. Siis aga pidi olema juba juunikuu, sest ilm oli soe ja tänavamuru roheline. Selitasime Nisu tänava väikese poistekambaga murul ja vahtisime taevasse, püüdes liikuvates pilvedes ära tunda meile tuttavaid loomi.
„Näe,