seltsiks.
„Tead, mida ma teen,” ütles Lynda. „Ma küsin papalt, kas sa tohid minu juurde tulla, aga kõigepealt pean ma välja uurima, kas ta kavatseb mind Londoni õukonnale esitleda.”
Ta vaikis hetke ja jätkas siis:
„Küsimus on ainult selles, et pean Buckinghami paleesse minnes ühe sugulase juures peatuma, aga ma olen kindel, et ta nõustub sinu küllatulekuga, kui me maal oleme.”
„See meeldiks mulle väga!” hüüatas Alice. „Oh, palun, Lynda, püüa mind enda juurde saada.”
„Muidugi püüan,” vastas Lynda. „Ära kurvasta, palun!”
„Kuidas ma saan mitte kurvastada,” küsis Alice nukralt, „kui ema ei taha mind ja papat huvitab vaid poistele laskmise õpetamine. Teda ei huvita ükski asi, mis mulle huvitav on.”
Lynda ei osanud enam midagi öelda.
Ta suudles Alice’it põsele ja lubas, et kirjutab kohe, kui Inglismaale jõuab.
Ta oli võtnud nõuks rääkida isaga, niipea kui pidu läbi on.
Isa oli tema juurde tulnud, kui ta juba voodis oli, ja suudles teda armastavalt.
„Mul on kahju, mu kallis,” lausus ta, „et sa jõudsid alles võistluse lõpuks kohale.”
„Ma ei saanud varem tulla, papa,” selgitas Lynda, „ma pidin Prantsusmaal nii paljudega hüvasti jätma ja lahkuse eest tänama.”
Hertsog vaatas talle küsivalt otsa ning neiu jätkas:
„Ma ei liikunud Prantsusmaal seltskonnas, aga mind õpetasid ja aitasid paljud väga targad professorid.”
Lynda naeratas ning sõnas:
„Nii et ma pidin neid tänama lahkuse eest, mida nad osutasid Inglise tüdrukule, kes esitas liiga palju küsimusi!”
Hertsog naeris.
„Vähemalt nüüd oled sa kodus,” lausus isa, „ja nii tore, et sa jälle siin oled, mu kullake.”
Ta kummardus, suudles Lyndat ja läks siis tagasi allkorrusele.
Kuna reis oli olnud väga väsitav, magas Lynda kaua, kuigi oli tahtnud enne hommikusööki ratsutama minna.
Proua Meadows tõi talle hommikueine voodisse.
Üles tõusnud, otsustas Lynda, et üksinda ratsutama minna oleks viga.
See võis isa pahandada.
Parem minna koos peoseltskonnaga pärast lõunaoodet välja.
Oli tavaline, et Marlowe lossi daamid käisid pühapäeviti kirikus.
Mehed aga ratsutasid.
Pärastlõunal sõitis kogu seltskond alati tõldades või ratsa Follyle, lossi taga kõrguvale künkale.
Sealt avanes imeline vaade, nagu hertsog alati uhkelt lausus, kolmele eri maakonnale.
See oli kindel viis oma külalisi lõbustada.
Seejärel naasid nad lossi luksuslikule teejoomisele.
Daamid puhkasid alati enne õhtusööki.
See kõik oli nii tuttav, et Lynda teadis kogu programmi peast.
Kuid varem oli temal selles väga väike osa, sest ta käis vaid emaga kirikus.
Nüüd, mõtles neiu, asub ta ema kohale.
Ta südamesse lõi igatsusest ema järele.
Iga ruum, iga mööbliese, iga maal ja nipsasi tõi ta silme ette lapsepõlve, mil nad kõik olid olnud väga õnnelikud.
Hertsogile oli kibedat pettumust valmistanud see, et tema abikaasa, keda ta jumaldas, ei saanud pärast Lynda sündi talle enam lapsi kinkida.
Tema kiindumus tütresse korvas kurbuse selle üle, et ta ei saa poega, kellele tiitlit pärandada.
Loss oli perekonna valduses olnud viissada aastat ning hertsog unistas siiani, et ühel päeval jaksab ta selle korda teha.
Ta tahtis taastada vallikraavi, mis oli möödunud sajandite jooksul aegamööda kuivanud ja kinni kasvanud.
Ta tahtis oma kodu muuta selliseks, nagu see oli kunagi olnud, üheks Inglismaa silmapaistvamaks lossiks.
Lynda jalutas tammepuude alt üle tasase muruplatsi parki metsast eraldava oja suunas. Need kolm tuhat aakrit isa metsa meeldisid talle üle kõige.
Sellest ajast peale, kui ta oli väike tüdruk ja ema oli talle haldjajutte ette lugenud, oli ta kindel, et puude vahel elasid haldjad ja paharetid.
Kevaditi hõljusid haldjad kellukate kohal.
Nümfid elasid sügaval vaiksete vete all metsatiigis, mille kaldad olid ümbritsetud tulikatest.
Ema loetud jutud olid tundunud väga tõelised.
Need hakkasid taas kõlama siis, kui Lynda jalutas tammede ja jalakate all ning siis, kui ta nägi kauneid arukaski tumedate kuuskede taustal.
Lynda jõudis üle oja viiva sillani.
Ta tahtis ruttu metsa jõuda.
Neiul oli tunne, nagu ootaks ka mets kannatamatult tema naasmist.
Sillale jõudes Lynda peatus.
Isa oli talle kirjutanud rajust ja vihmast, mis oli oja vett tõstnud.
Muidu oli oja kitsas ja sellest viis üle puidust sillake.
Nüüd nägi Lynda, et vesi oli tõusnud lausa sillakehani.
See tundus lausa vettinud kohtadest, kust vesi oli üle külgede loksunud.
Kuid see ei seganud neiut oma muinasjutumetsa poole kiirustamast.
Sillal polnud käsipuud, millest kinni hoida.
Nähes, et lauad on libedad, astus Lynda ettevaatlikult sillale.
Ta tundis puitu enda all nagisemas, kui asetas ettevaatlikult ühe jala teise ette.
Ta oli jõudnud silla keskele, kui kuulis hobuse kabjaplaginat.
Seejärel kuulis mehehäält selja taga hüüdmas:
„Olge ettevaatlik! See sild on ohtlik!”
Üllatusega pööras Lynda end ringi, et näha hüüdjat.
Samal hetkel lõi sild vabisema, tütarlaps libastus ja kukkus ojja.
Vees rabeldes mõistis neiu, et oja oli tegelikult väga sügav.
Ta tundis, et hakkab uppuma.
Kui vesi Lynda pea kohal kokku lõi, rabeles ta ikka veel meeleheitlikult.
Ta ei osanud ujuda, sest isa meelest ei sobinud see noorele neiule.
Peas tagus mõte, et ta upub, kui keegi ei tule talle appi.
Ta ahmis õhku, ahmis veel kord, suutmata hingata.
Siis aga tundis ta, et keegi haaras temast kinni ja tõmbas ta kleidikraed pidi veest välja.
Puristav ja õhku ahmiv neiu tõmmati ojakaldale.
Lynda oli allaneelatud veest lämbumas ega suutnud hingata.
Tal kulus pisut aega, enne kui ta silmad lahti sai.
Ta hõõrus silmi käeseljaga.
Seejärel pistis keegi tema pihku niiske taskurätiku.
Sellega läks pühkimine hõlpsalt ning viimaks avas Lynda silmad.
Ta tajus, et tema kohal seisis üks mees, kes oli sama märg kui ta isegi.
Mehe hobune näksis tema selja taga rohtu.
Neiul kulus paar sekundit et taibata, kellega on tegemist.
See oli Buckingtoni hertsog.
„Kuidas te võisite olla nii rumal, et püüda selle silla kaudu üle oja minna?” küsis hertsog. „Sild on ju katki ja lisaks sellele ka libe!”
„Ma… ei teadnud,