olid ohutud, majad korras ja linna tunnuslause paljutõotav. See oli kirjas koduleheküljel ja voldikutel. Samuti oli see märgitud valla sildile ja Dietlikoni nädalalehe Kurieri esilehele: Menschlich, Offen, Modern. Inimlik. Avatud. Moodne. Anna panustas kogu oma optimismi neile kolmele sõnale.
Ühtlasi oli Dietlikon Bruno kodulinn. Tema Heimatort. Paik, kuhu kadunud poeg naasis. Anna oli kakskümmend kaheksa. Kolmekümne neljane Bruno sammus muretult oma sünnipärasesse õhkkonda. Seda oli piisavalt lihtne teha – tema ema Ursula elas lühikese jalutuskäigu kaugusel Klotenerstrassel asuvas majas, kus olid kasvanud Bruno ja tema õde Daniela. Bruno isa Oskar oli juba enam kui kümme aastat surnud.
Bruno põhjendused olid veenvad. Dietlikonis elades saaksid nende lapsed (Me saame neid veel? Oled sa kindel? Nad polnud isegi esimest päriselt plaaninud.) turvaliselt ja kindlalt nautida täiuslikku ning piiritut lapsepõlve. Olles kord selle mõtte omaks võtnud (ja pärast seda kui Bruno oli lubanud, et kõikide tulevaste laste üle toimub arutelu enne nende eostamist), suutis Anna möönda kolimise eeliseid. Niisiis kui juhtus – tõsi küll, esimeste kuude jooksul harva –, et Anna muutus üksildaseks või igatses inimeste, asjade või paikade järele, mille puudumisele ta poleks osanud mõeldagi, kujutles ta lohutuseks lapse nägu. Kas mul sünnib punapõskne Heinz, kes kutsuks mind Muetiks? Blondide juuste ja punutud patsidega päris minu oma Heidi? Pealegi olid Bruno ja Anna rohkemal või vähemal määral armunud.
KIRJELDUS “ROHKEMAL VÕI VÄHEMAL MÄÄRAL ” häiris doktor Messerlit. Anna selgitas. “Kas see pole mitte alati nii? Kui rääkida kahest suhtes olevast inimesest, siis üks neist armastab alati rohkem, teine vähem. On mul õigus?”
KAHEKSA-AASTANE VICTOR oli Anna vanim laps. Charles oli kuuene. Nad olid tõepoolest need punapõsksed, piima peal üles kasvanud lapsed, keda Anna oli ette kujutanud. Tuhkblondid ja pähklikarva silmadega. Mõlemad olid üdini poisilikud, lärmakad, läbini vennad ning nende isaks oli ilma ühegi kahtluseta mees, kellega Anna oli abiellunud.
“AGA TE SAITE JU VEEL lapsi? Olukord ei saanud ju täiesti kohutav olla.”
Muidugi mitte. See polnud üldsegi kohutav olnud. Mitte alati. Mitte kõik polnud alati kohutav olnud.Anna kahekordistas oma eitusi, kolmekordistas neid. Kümme kuud varem oli Anna sünnitanud mustajuukselise portselanikarva jumega tütre, kellele ta pani nimeks Polly Jean.
Ja nii moodustasid nad Benzide pere ning elasid Dietlikoni linnas, Bülachi ringkonnas, Zürichi kantonis. Benzid: Bruno, Victor, Charles, Polly ja Anna. Lihtsakoeline ja enamasti tagasihoidlik majapidamine tänaval nimega Rosenweg – Roosi tee. Tegemist oli erateega, mis lõppes täpselt nende maja ees. Maja ise asetses tasase mäe jalamil. Selle tipp jäi nende valdusest pool kilomeetrit tahapoole ja muutus laugeks vahetult enne Dietlikoni metsa.
Anna elas tupiktänavas, viimasel sissesõiduteel.
Kuid neil oli kena maja ja aed, mis oli enamikust ümbruskonna omadest suurem. Otse lõunasse jäid talud, mille valdused piirnesid maisi-, päevalille- ja rapsipõldudega. Maja kõrval aias kasvas kaheksa parimas eas õunapuud ning augustis, kui puud olid küpsete õunte all lookas, potsatasid viljad okstelt põnts-pa-põnts-põnts rütmiga, mis oli pea sama järjepidev kui kerge vihmasabin. Neil olid vaarikapõõsad ja maasikapeenar ja nii punased kui ka mustad sõstrad. Ja kuigi harilikult jäeti köögiviljaaed hooletusse, nautisid Benzid oma majaesise kõrge lippaia taguse vallutanud roosipõõsaste värvikirevaid õisi. Rosenwegil on kõik roosiline. Nii mõtles Anna mõnikord endamisi.
Victor ja Charles tormasid välisuksest sisse. Poisid ei jõudnud veel esikust kaugemale, kui juba tervitas neid pahura näoga Ursula, kes surus sõrme huultele. Teie õde magab!
Anna oli Ursulale abi eest tänulik – tõepoolest oli. Kuid Ursula, kes polnud Anna vastu kunagi otseselt vaenulik, kohtles teda siiski kui võõrkeha, tema poja õnnelikkuse saavutamise abinõud (kui õnnelik oli muidugi sõna, millega Brunot kirjeldada, ja Anna oli peaaegu kindel, et nii see siiski polnud), vahendit, mille kaudu saabusid siia ilma tema lapselapsed, keda Ursula südamest armastas. Ursula pakkus oma abi laste, mitte Anna pärast. Ta oli töötanud kolmkümmend aastat keskkoolis inglise keele õpetajana. Tema inglise keel oli ülepaisutatud, ehkki sorav, ja ta võttis selle kasutusele iga kord, kui viibis Annaga samas ruumis, kuigi vahel ei teinud seda isegi Bruno. Ursula ajas oma lapselapsed kööki keha kinnitama.
“Ma lähen duši alla,” lausus Anna. Ursula kergitas kulmu, kuid langetas selle uuesti ning järgnes Victorile ja Charlesile kööki. See ei puutunud temasse. Anna võttis kapist rätiku ja lukustas vannitoa ukse.
Ta vajas dušši. Ta lõhnas seksi järele.
2
“MILLETA SA ELADA EI SUUDA?”
Seda küsis Anna Archielt, kui nad ettevaatamatult voodis sigaretti jagasid. Tegelikult Anna ei suitsetanud. Ta oli linasse mähitud. Oli reede.
“Viskita ja naisteta,” vastas Archie. “Selles järjekorras.”
Archie oli viskimees. Sõna otseses mõttes. Ta varustas, paigutas riiulitele ja müüs viskit poes, mis kuulus talle ja ta vennale Glennile.
Ta naeris viisil, mida võis tõlgendada mitmeti. Archie ja Anna olid värsked armukesed, alles rohelised, ganz neue Geliebte. Olles teineteise jaoks samahästi kui süütud, oli neil hellitusteks endiselt põhjust. Archie oli Annast kümme aastat vanem, kuid tema punakaspruunid lokid ei olnud veel hõrenema hakanud ja tema keha oli prink. Tema naerule vastas Anna enda omaga: kurva, tühja naeruga, millest kumas teadmine, et uudsus ei püsi, olgu see kuitahes tore. Uudsus on riie, mis kulub läbi murettekitava kiirusega. Niisiis otsustas Anna seda nautida, enne kui sest jäävad järele vaid räbalad. Sest räbalduma pidi see kindlasti.
“KUI SA OLED ÕNNETU, siis miks sa ära ei lähe?” küsis doktor Messerli.
Anna vastas pikemalt mõtlemata. “Mul on šveitsi lapsed. Nad kuuluvad oma isale sama palju kui mulle. Me oleme abielus. Ma ei ole tegelikult õnnetu.” Seejärel ta lisas: “Pealegi, ta ei oleks nõus lahutama.”
“Oled sa temalt seda palunud.” Tegemist ei olnud küsimusega.
Anna ei olnud Brunolt lahutust palunud. Mitte otseselt. Siiski oli ta kõige emotsionaalsematel ja rusuvamatel hetkedel vihjanud selle võimalikkusele. Mida sa siis teeksid, kui ma ära läheksin? oli ta küsinud. Mis oleks, kui ma läheksin ära ega tuleks enam kunagi tagasi? Ta oli neid küsimusi esitanud hüpoteetilisel, vahemärkusena kõlaval rõõmsameelsel hääletoonil.
Bruno oli üleolevalt muianud. Ma tean, et sa ei lähe eales ära, sest sa vajad mind.
Anna ei saanud seda eitada. Ta vajas teda vaieldamatult. See oli tõsi. Ja tegelikult ei olnud Annal plaanis lahkuda. Kuidas me lapsi jagaksime? mõtiskles ta, justkui lapsed oleksid puuhalg ja lahutus kirves.
“Anna, kas sul on keegi teine?” küsis doktor Messerli. “On sul kunagi keegi teine olnud?”
Lõunast sai varajane pärastlõuna. Archie ja Anna sõid kahepeale ära ühe juustuvaliku, mõned rohelised ploomid ja jõid pudeli mineraalvett. Seejärel tõstsid nad kõik kõrvale ja keppisid uuesti. Archie lõpetas talle suhu. See maitses nagu kliister – tärkliseline ja tihke. See on hea, mida ma teen, mõtles Anna endamisi, kuigi vaevalt et “hea” oli see õige sõna. Anna teadis seda. Ta pidas silmas omakasupüüdlik. Ta pidas silmas mugav. Ta pidas silmas vale peaaegu igas mõttes, kuid õigustatud, sest see muudab mu enesetunde paremaks ja ma olen tundnud end juba kaua aega nii-nii halvasti. Täpsemalt oli see kõikide nende tähenduste segu, põimitud üheks väljendamatuks millekski, mis andis Annale lubamatu, kuid kindla lootuse.
Kuid kõik leiab kord oma lõpu.
Kui Anna oli sel õhtul sättinud lapsed magama, pesnud nõud ja küürinud valamu Bruno nõudmiste järgi laitmatult säravaks (“Kas ta on tõesti selline mühakas?” küsis doktor Messerli, millele Anna vastas ei, mis tähendas mõnikord), laotas ta vihikud lauale ja alustas saksa keele harjutustega. Ta oli maha jäänud. Bruno oli lukustanud end