et peavad vastu astuma Morgan Mustale.
«Ütlemata hariv hommikupoolik,» ütles ta lõpuks.
«Mis nüüd?» Ragi värisevast häälest oli raske sõnu eristada. «Annad mulle kuuli?»
Morgan turtsatas. «Ära ole naeruväärne.» Ta pistis ka vasaku püstolkuulipilduja kabuuri ning valas klaasi täis. On hetked, mil tuleb võtta, mis ette laotakse. Ainsat vajalikku asjapulka ei tasu ka maha lasta. «Sa päästsid mu elu. Kes oleks mina, kui ma nüüd su hukka saadaks? Saatus vaataks sellise pöörde peale õige halvasti. Saatus ja Marian. Marian saadaks mu üle taevakaare teispoolsust otsima.»
«Tõesti?» Rag Pühkija kogus niipalju julgust, et suutis toolile istuda.
«Tõesti.» Morgan küünitas üle leti, haaras selle alt käterätiku ning asus pead kuivatama. Märjad riided kleepusid keha külge, aga vähemalt pea sai kuivaks. «Oled sa näinud seda naist tõeliselt vihasena?»
Rag raputas pead.
«Siis looda, et sa seda kunagi ei pea. Mariani viha või Kuuvarjuga taplemine? Ma võtaksin iga kell Kuuvarju.» Morgan heitis käteräti Ragile, kes selle tagasi leti alla nagisse asetas.
Rag ei öelnud midagi, hoidis lihtsalt hinge kinni ja lootis, et teda kuuliga ei kostitata.
«Aga sul on siiski potentsiaali kasulik olemiseks.» Morgan lõi rusikaga vastu lauda, pannes Ragi võpatama.
«Potentsiaali?»
«Justnimelt.» Morgan naeratas. Vahest ei olnudki Lühtrisse tulek laia pildi pealt vaadates asjatu. «Ma usun, et leian sulle täpselt paraja kasutuse. Sellise, mis nõuab su vilunud oskuseid. Aga kõigepealt anna mulle pakk sigarette.» Ta võttis ka Ragi klaasi ning valas selle ääreni täis. «Hommikusöögiks.»
Baarimees ulatas paki sigarette, Morgan läitis ühe ja tõmbas pika mahvi. «Kuidas sa tormi käes ellu jäid?» vahetas Rag teemat.
Kuidas tõesti. Torm oleks pidanud ta kaasa kiskuma, panema ta kõrgete kivihoonete vahel visklema, peksma teda vastu seinu, jättes järele märja verepleki, mille vihm kohe maha uhab, unustades isegi mälestuse jaoks aega anda. Morgan Must oleks pidanud üle taevakaare minema. Nüüd oli ta aga Hall Vari. Taas, lisaks kaks korda tulistada saamisele.
Morgan tõmbas nahktagi vasaku käise üles, paljastades tätoveeritud käsivarre ning selle ümber oleva tumeda käevõru.
«Kell, mis ei näita aega?» pakkus Rag.
Morgan naeratas. «Gravitatsiooniseade.» Reetur Wales Grey oli tema elu päästnud. Teist korda. Kes oleks arvanud. Seade oli otsekohe välja arvutanud, kui suur gravitatsioon hoiaks teda maapinnal Tähevõrgu tormituules. Säärane iroonia, et Tähevõrgus oli Ühisplaneetidele vastav standardgravitatsioon, aga Adaril pidid kõik ümber randme seadmeid kandma, mõtles Morgan. Seade polnud küll mõeldud selliseks kasutamiseks, aga Morgan ei nurisenud. Ta hoidus kätt kratsimast, meenutades, et kui nii teha, tuleb kogu vastupandamatu iha tagasi. «Valutab nagu raibe, aga on seda väärt.» Ta muigas ja raputas pead. Siis vajutas ta ainsat nuppu, tundis, kuidas justkui midagi voolaks taas üle tema, või voolaks temalt maha, ning võttis seadme ära. Nahk oli marraskil ja punane, kohtadest, kuhu terad olid sisse löönud, immitses verd, aga seade oli ta päästnud. Tundus, et kõik elusad ja elutud asjad olid täna otsustanud tema elu päästa. Ta toppis gravitatsiooniseadme põuetaskusse ning lubas seejärel endale veel ühe lonksu rummi.
Suits hõljus lae all, Morgan haaras letilt veel ühe klaasi ning täitis ka selle. «Joo!» kamandas ta.
Rag haaras ja jõi. Morgan valas uuesti, tema vestluskaaslane kordas tegu. Nad istusid seal, ootamas tormi lõppu, milleni oli veel paar tundi või veidi enam aega. Õues oli pime ja vali, tuul ulgus tänavate vahel ning ajas hullunult enda ees kõike, mis polnud maa külge kinnitatud. Juhuslikud lahtised asjad tagusid vahetevahel vastu Lühtri välisseinu ja aknaid, praht, mõni kivi, mõni muu valesse kohta teel olev eksinud ese. Aknad oleksid ehk katkigi läinud, kui nad poleks tehtud põrutuskindla pleksiklaasi tugevdatud variandist. Seinad vappusid jubedas kolinas, vihm uhas maapinnal. Morgan oleks tahtnud kiiremas korras Eden Cajile järgi minna, ent torm tõmbas sellele üsna selgelt kriipsu peale. Ta oli tulnud nii kaugele Cara eest õiglust nõudma. Õigupoolest ringiga tagasi. Kui Cara tõepoolest korravalve heaks Eden Caji järele nuhkis, polnud imestada, et teadasaamise korral oleks eliaad ta tapnud. Ent see ei olnud Cara stiil. Noormees polnud mingi äraandja, tema oli see, kes suutis olukorra käest minemise korral alati külma närvi säilitada ning hoida tagasi Morgani ja tema piraadijõugu liiga innukad mõtted. Cara oli ainus hea isik Morgani piraadijõukudes, ning neist oli läbi käinud igat sorti välimuse ja iseloomuga tegelasi. Igal juhul oli Morganil vaja üles leida Eden Caj ning temast tõde välja pressida.
Rag oli ootamatult uinunud, tühi klaas kummuli, üksik rummipiisk laual kuivamas. Aeg kulus. Mingil hetkel Morgan tõusis, kõndis leti taha ning tuhnis veidi ringi. Poolik leivapäts ning tükk suitsuvorsti. Kõlbas hommikusöögiks paremini kui pakk sigarette. Ta mälus ja neelas ning avastas, et ta oli pea kogu kõrtsis veedetud aja värisenud. Tal oli külm ja riided polnud ära kuivanud. Lisaks tegi parema käe ranne taas valu. Morgan mõistis ühtäkki, kui väsinud ta tegelikult oli. Isegi kui talle antaks hetkel võimalus Eden Caji, Wales Grey või kellegi muu vastu minna, ei oleks ta jaksanud seda teha. Ta ohkas ja toetas pea käte vahele. Alkoholijoove tuimestas mõnel määral roidunud keha, laotas üle meelte palsami ja uimastas kõik mõtted.
Ukse krigina peale lõi Morgan silmad lahti. Ikka veel purjus, ent vähemalt oli ta veidi magada saanud. Ta turtsatas. Magada. Enesetunne oli veel sandim kui enne silmade ootamatut sulgemist. Igalt poolt valutas, riided olid läbimärjad ning tal oli külm. Jubedalt külm. Rag Pühkija oli teisel pool letti, pea raskelt lauale toetumas, ninast kostmas saagimishäälitsusi meenutav norskamine. Sammud. Morgan pöördus istmel, kaks püstolkuulipildujat välja tõmmatud.
«Pane need ära.» Hääl kõlas nagu voolav hõbe, võluv ja rahustav. Sisenenu ei heitnud talle teist pilkugi, kõndis lihtsalt üle kõrtsiruumi, varesekarva juuksed õlgadel lehvimas. Ta võttis letil oleva tühja klaasi, valas sinna kraanist veidi vett, kallutas ning peen joake laskus täpselt Rag Pühkija kõrva.
Poiss hüppas toolilt, justkui oleks see ühtäkki hõõguvateks süteks muutunud, ning ta suust vallandus ootamatu hüüatus. «Marian, oi!» Ta vahtis ruumis ringi, lakkus huuli, nägi Morganit ning näitas näpuga. «Tema süü!»
«Mine tee ladu ja teised tagumised ruumid korda,» ütles naine. Nõtke keha seisis kui noor tamm, pikk ja kindel ja täiesti vankumatu. Rag tahtis midagi öelda, ent Mariani pilk ei andnud talle selleks isegi võimalust.
Rag köhatas ning hõõrus sõrmedega silmi. Säärases seisundis polnud poiss küll võimeline midagi asjalikku tegema, mõtles Morgan. Baarimees aga kobas käega veidi leti all, leidis, mis vaja, ning tõmbas välja kaks pisikest purki täis kummalist ollust. Hetkeks käis Morgani peast läbi, et tegu on Root 5A-ga ning Rag manustab samu uimasteid, mille sõltuvust tekitavast haardest universumi kuulsaim piraat just koos Wales Grey ja korravalvega Tähevõrgu vabastanud olid. Ent ollus purkides ei olnud roheline, hoopis roostekarva nagu ajahambast näritud raudlatt ning pisikeste hulpivate tükikestega. Morgan püüdis talle visatud purgi.
«Üks-kaks-kolm ja pohmell on läinud,» ütles Rag laibale vastava innukusega ning jõi sisu ära. Nägu tõmbus krimpsu ja käed rusikasse, ent poiss pidas vastu ja lahkus ruumist.
Morgan haaras purgi sõrmede vahele ja tõstis silme ette.
«Ma jooksin selle sinu asemel ära,» ütles Marian, hääles kõlamas veidi etteheitev noot. Ta asetas tühjaksjoodud rummipudeli prügikasti. «Siis oled ehk võimeline ka rääkima.»
Morgan keeras korgi pealt ja kummutas sisu endale kurku. Ja pidi seda kohe kahetsema. Maitse oli üks jubedamaid, mida ta elus taluma oli pidanud, ning see ütles nii mõndagi. Elu jooksul oli ta taluma pidanud päris palju solki, nii alkoholi kui ka muud, ent ühtki eelnevat ei andnud sellega võrrelda. Ta oleks tahtnud öökida, kuid uhkus ei lubanud. Mitte siin. Mitte praegu. Ta surus hambad kokku ja raputas tülgastuses pead. «Mitu tuhat aastat, kosmosevaheline tehnika, laserrelvad ja kõik muu.» Ta ahmis õhku, keha judisemas.