gu Metro Luminalist
Rainer Jancis, 2014. Foto: Peeter Laurits
Lõpp on ees
Nende lehekülgede vahel lookleb minu elu vaadelduna peamiselt läbi ühe valitud raami. Omaette eesmärgina võib näha antud piirjoonte lõhkumist. Mitte just sarnaselt antiigipoodi mootorsaega sisse marssimisega või liivakastis mängides dünamiidirulli ühest käest teise hüpitamisega.
Loodetavasti aitab luupainajatest pihtimine neid lahti seletada ka minu enda jaoks ning seeläbi rajada tee vabaduse suunas. Loodan siiralt, et trükises nähakse korralikku annust eneseirooniat ega takerduta liialt tõsimeelsusesse.
Tähtede seis tundus raamatu sündimiseks olevat soodne ning pärast mitut kuud väldanud Hamleti monoloogi otsustasin selle siiski kirja panna. Pigem üritasin luua ilukirjanduslikku teost – elukäikudel, unenägudel ja unistustel baseeruvat novellikogu. Kätt südamele pannes tunnistan, et kirjaniku leib ei ole magus ning hingevere loigus lebava haavatud gladiaatorina jään ootama lugejate diagnoosi. Hullumajas oli selleks nõrgim võimalik diagnoos 7B, mis märgistas vist psühhopaati; suutsin edukalt teeselda ja pääsesin peale insuliiniravi ja elektrišoki veel ka Nõukogude armeest.
Kindlasti ei tahaks emigreeruda ega pesapallikurikatega varustatud sõpradega malakapeitust mängida. Elu lõpp on traagiline sündmus ning sisimas loodetakse ikka, et see saabub loomulikul teel. Enesetapust rääkimine on Metro Luminalist kõnelevale raamatule igati kohane avasõna, sest oleme olnud läbi aegade enesetapjate klubi liikmed. Mina soovitaksin igatahes üldnarkoosi all kellapommi versiooni. Arvestades Alzheimerit, vanadusega saabunud varajast dementsustumist ja kauaaegset praktikat kriitikute märklauana, mille tagajärjel arenenud soomus teeb minust paraja vaimukrokodilli, pole minu enda suitsiid kuigi tõenäoline.
Sarnaselt mõningate filmiteoste lõpu- või algustiitrites jooksvate teadaannetega, võin minagi etteruttavalt nentida, et raamatu sündmustik põhineb reaalsetel sündmustel, tegelased ei ole välja mõeldud ning võimalikud toimepandud kirjeldatud hämaramad tegevused on aegunud, kriminaalsemad karakterid surnud ning seoski nendega on olnud pigem teoreetilist laadi.
Kui see raamat aitab kellelgi mõista, et praegune hetk ongi see imeline võimalus, mis meile on antud ning homme on võib-olla hilja, siis kardan, et väga palju sügavamat sõnumit mul edastada polegi.
Et minu mõttekeskkond ja elu on suuresti seotud tehnoloogiaga, olen üritanud vältida küll spetsiifilisi detailidesse minekuid, kuid antikommertslikult ei ole täielikult välja lülitanud poolust, mis minu elutegelikkusest ning ajast on neelanud 70 %. Kindlasti leidub muusikahuvilisi, kelle jaoks stuudiodetailid ja kitarrispetsiifilised näpunäited on huvitavad ning kollaažis põnevate eluseikadega seeditavad ka maailma mitmekesiseimale toitujale.
Kui leiate selle teose olevat küündimatu, siis kinnitan, et see on täiesti normaalne, sest inimese loodu ongi enamasti mannetu ja 100 % garantiid lubavad vaid šarlatanid. Kes on näinud filmi “Monty Python’s Life of Brian” (1979) ja mäletab lõpumeloodiat “Always Look on the Bright Side of Life”, võib seda vilistades naasta oma argiste tööde-tegemiste juurde. Küll aga on olemas ka üks teine sümpaatne laul Wall of Voodoo esituses, mille refräänist võiks jääda kõlama “I’ll do it tomorrow”. Seda ümisedes võib jätta kõik sinnapaika ja käesolevasse raamatusse sukelduda…
Valgus tunneli lõpus
Olen kuulnud, et kui inimene sureb, siis pidavat olema mingi tunnel ja selle lõpus kumab valgus, mille poole liigutakse, kui aeg käes. Aga halbadel, patustel või muud moodi vääritutel hingedel seda helendust tunneli lõpus ei ole. Kindlasti on enamik seda juttu ühes või teises versioonis kusagilt kuulnud või lugenud. Ma ei tea, kuidas see on seotud Luminaliga, aga on.
Sõna “luminal” tähendas minu jaoks alguses valget kristalset pulbrit C12 H12 N2 O3, fenobarbitaali, mida kasutatakse rahustava, hüpnootilise ja epilepsia krampide vastase ravimina. Inglise keeles tähendab luminous helendavat, säravat ning luumen mõõtühikuna tähistab totaalset nähtava valguse hulka, mida allikas eraldab. Mina olen selle enda jaoks tõlkinud hüpnootiliseks, uinutavaks valguseks. Miks mitte ka tunneli lõpus, kui see valgus seal juba paistab… Tegemist on sõnaviirastuse, verbaalse jokkeriga, mis tähendab justkui palju, ent samas otseselt mitte midagi.
Sügis 1987. Avastasin, et minu bändimehed, bassist Anatoli Zvonov (alias Tolik) ja trummar Tarmo Herkül, tegid minu teadmata uut projekti Vanemõe kitarristi Ivar Liineviga. Viimane nägi välja nagu Rootsi hevidisko pundi Europe staar ning tema kohta liikusid jutud, et lausa Чёрный Кофе Leningradist tahtvat teda soolokitarristiks. Ivar oskas laval oma valgeid keemilisi lokke loopida, silda visata ja samal ajal kahe käega kõhul hevisoolosid ludistada. Pealegi oli tal Jaapani kitarr, stagnaajal jube kõva sõna.
Esialgu oli vaid kahtlus. Eksisteeris ansambel Ükskõik, kes mängis minu kirjutatud lugusid. Anatoli eelistas kasutada venekeelset nime Pohhui. Mina olin selle haaranud hoopis “Daodejingist”, ise veel kaifides, et see võiks tähendada ühtsust ja palju muudki. Või nagu ütleb Adyashanti oma loengus Ühest: “On alati vaid Üks (see hetk – Buddha), väljaspool mida ei eksisteeri midagi.” Tarmo oleks meie grupile tahtnud nimeks panna aga hoopis Vaarao. Ka Ahvid ja Mustad Klahvid, mis meie pisut eepilise rokiga küll üldse ei sobinud, oli nimena õhus.
Tolik oli käinud erivägedes ja ohtlik. Ta oli töötanud halva kuulsusega kõrtsides uksehoidja-turvamehena ja võis ühe hoobiga pea otsast lüüa. Tarmo, jalanumbriga 46, oskas samaaegselt mängida oma isiklikul trummikomplektil Amati, mida täiendas Viktori raud1, ning laulda Gunnar Grapsi “Onu Vollit”. Niisiis, kallid Tolik ja Tarmo, ärge pahandage, et teid kunsti huvides pisut karikatuurselt kirjeldan, aga situatsioon oli koomiline: teie mõlemad kahemeetrised tursked mehemürakad ja mina 178 cm kõhn babyface-puberteet, kes nägi välja umbes 14, ehkki olin juba 18. Ja siis Allan Vainola (vokaal), kellest räägin pikemalt hiljem ning kes bändi kaaperdamises ei osalenud.
Üldse käis meil bändiproovis imelikke tüüpe, nagu näiteks Artur Pjatkin, kelle lähenedes hakkasid võimendusel kõik nupud iseenesest vaikselt ebamugavusest pöörama. Samuti Martin Kepp alias Martini, kes oli gigolo ning kellele meeldis tulesid vilgutada samal ajal, kui meie proovi tegime, ehkki talle oli korduvalt öeldud, et ta seda ei teeks. Martini oli kena välimusega pruntis huultega poiss, kes oli truu fänn ning muidu igati sümpaatne kuju, ainult et valetas igal võimalikul juhul.
Et vandenõu paljastada, kutsusin proovi Mait Vaigu, kes oli meie katsetuste pidev vabakuulaja ajal, mil arvasin Tolikut, Herküli ja Sassi (nii kutsuti Ivar Liinevit) proovi tegevat. Ja oligi nii. Helistas Mait, olles pahane, et teda ära kasutasin, ning kandis ette, et Tolik, Herkül ja Sass olid proovinud Pedagoogilise Instituudi vana maja saalis (kus asus meie prooviruum) minu lugusid mängida. Mu hirmud ja kahtlused olid osutunud tõeks.
Elasin tol ajal praeguse Kristiine keskuse vastas Madara 30–3 ja Mait Müürivahe 30–3. Nägin seda kui meievahelist maagilist seost. Mait tuligi õhtul (kogu elu käis meil öösel, päeval magasime – öösel sõitsime üksteisele taksodega külla, 2 kopikat kilomeeter, jõime teed, praadisime makarone muna ja juustuga ning fantaseerisime) minu juurde asju klaarima, tehes mulle kõva peapesu, et olin ta tanki pannud. Lubasin rohkem nii mitte teha. See öö oli väga oluline, sest siis sündis ansambel Metro Luminal.
Mait Vaik 80-ndate lõpus. Foto: Kristina Kütt
Mait ei olnud muusikuna kuigi võimekas, kogu tema pillioskus seisnes mõnes akustilise kitarri tunnis vanalinnas Laste Loomingu Majas ning ta pidas ennast tagasihoidlikult bassistiks. Sellele vaatamata tegin talle ettepaneku luua minuga koos uus ühendus. Mait oli kohe nõus ja läksime laiali, jättes õhku võimaluse, et hiljem tuntakse meid Rolls-Royce’i nime all. Olles haavatud ning inspireeritud ühekorraga, kirjutasin kohe samal ööl viis uut lugu: instrumentaali “Limusiinid”, mida pole avaldatud, ehkki lindistus on olemas; “Hingel hakkab hea” (albumil “Coca Cola”); “Nimetus linnas” (albumil “Ainult rottidele”); “Viimne kiri” (sai lisatud ingliskeelses versioonis “Ainult…” CD-plaadile) ja šeffide