8 hommikul magama, täis ärevust ja soovi Maidule oma vaimuspermat ejakuleerida.
Järgmisel ööl olin mina Maidu juures Müürivahes. Reguleeritav kirurgilamp, kust tuli valgus, valge kardin (nii võis nimetada akna ette tõmmatud voodilina) ja suitsuvine. Me mõlemad suitsetasime sel ajal. Halvematel päevadel Priimat ja haisvaid Vene paberosse Belomorkanal, parematel päevadel filtriga Tallinna, Rumbat, Leeki või isegi Marlborot, kui keegi tõi. Alustasime kaustikust. Metro Luminal tundus Maidule kohe parimana, ehkki mind kriipis veidi mõte, justkui oleksin plagieerinud Metro-Goldwyn-Mayerit – ent looming ongi ju reaalsus topituna pesumasinasse, millest välja võetud tükid sobitatakse omavahel subjektiivselt kokku, või millegi kasutu üleskorjamine, mille massid on jätnud ukse taha. Igatahes on kindel, et Metro Luminal sai bändi nimeks just tänu Maidu fännamisele.
Edasi asusime lugude kallale. Pärast seda, kui olin Maidule tema juures vedeleval nailonkeeltega 6-keelsel Vene akustilisel kitarril viis uut lugu ette mänginud, otsustas Mait bändist lahkuda, põhjenduseks asjaolu, et mina töötan nii intensiivselt, et see tapab ära tema loomingu. Pealegi polevatki ta kuigi hea bassimees ega muidu võimekas. Parim, mis ma tol õhtul suutsin välja kaubelda, oli see, et mõne teksti ta ehk kunagi ikka kirjutab. Jah, Maidule tundus, et talle ei jätku loominguliselt ruumi…
Nõnda kuulusin ma ansamblisse Metro Luminal, kuhu olin jäänud üksinda, hakatuseks viis uut lugu. Ahjaa, üks oluline detail – mul oli Metro Luminali nimega seoses visioon, mida Maiduga kõrgelt hindasime, ehk siis Metro Luminal on selline seisund: olles võtnud 4/5 tabletti relaaniumi, seisad Leningradi metroos 100 meetri sügavusel maa all ja kahelt poolt sisenevad rivaalitsevad gängid ning sul on teadmine, et põgeneda pole kuhugi. Luminofoorlampide urin ja valgus, rataste kauge krigin tunnelis, ja mõistad nagu karjus, kelle kari on varastatud, et teha pole mitte midagi.
Veel üks kokkusattumus. Moskva kohvik, mis asus Võidu väljakul ja kus me iga päev hängisime, kandis segastel 90-ndatel korra nime Metropol. Loomulikult pidi provintsi pealinna tsenter nimetama end Metropoliks, mitte Ämbriks või Unustuse Hõlmaks. Metro Luminal on Metropolis korra kontserdi andnud, millest on olemas ka videosalvestus. Esmakordselt kasutasime tegevuspaigana Metropoli-esist katuseterrassi, mis vallandas väikese katusekontsertide buumi. Veidi hiljem esines EKP Keskkomitee endise hoone katusel Terminaator ja Metropol hakkas ise oma katusele süldibände sokutama, mis ei suutnud siiski kompenseerida inetut onu Tomi onnikese stiilis interjöörilahendust.
Praegu asub Vabaduse platsil Wabaduse kohvik ning mina tahaksin seda rünnata koos teiste hipidega, maalida, pritsida seinu värvidega, tõmmata hašišit ja seksida avalikult – võita koht tagasi meitele, kes teavad, et see on vaid uni.
Uroborus
Selleks, et rääkida Allan Vainolast, pean ma rääkima Ilmo Müürmannist. Selleks, et rääkida Ilmo Müürmannist, pean ma rääkima aga kohvik Moskvast ja sellest, kuidas G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis jooma õppisin. Samuti ei saa mööda hiilida sellest, kes oli Winnetou ning kes hitchcock’id. Mitte need, keda te arvate… Joonistaksin seda skeemi nagu uroborust – madu, kes järab oma saba.
Olin läbi häda ja endalegi suureks üllatuseks muusikakooli sisse saanud, mida veel 1985. aasta suvel ei uskunud isegi mu klaveriõpetaja Sven Kullerkupp – mees, kes improviseeris osavalt Chopini etüüdidest ragtime’i, transponeerides neid vabalt mis tahes helistikku. Selle nägemine tundus mulle olevat soliidne põhjus pöördumaks tagasi muusika juurde. Tegin kõvasti tööd ja saingi sisse, vaatamata sellele, et mu solfedžo oli allapoole arvestust.
Üks tuntud muusik, kes minuga koos sisse astus – Ülo Mälgand ansamblist Modern Fox –, on hiljem rääkinud minu solfedžoeksamist. Nimelt oli kõigile teada, et olen nõrk ja eksamit võttis vastu legendaarne Anti Marguste, kelle ees kõik värisesid. Kui mina olin klassi sisenenud, seisid kõik uksetagused nagu üks mees, kõrvad surutud vastu ust. Pärast mitut valet vastust olevat ma öelnud: “Hea küll, see selleks, aga tohib, ma mängin parem klaverit?” Ootamata ära vastust, olin juba klaveri taha tormanud ning kõlama hakkas mingi ragtime’i-laadne boogiewoogie’lik improvisatsioon. Asi lõppes sellega, et Marguste pani mulle kolme ja mind võeti Otsa-kooli sisse. Tudeerisin estraadi-klaverit Margus Kappeli juures. Nägin teda kaks korda kogu oma õpiaja jooksul. Esimest korda siis, kui ta andis mulle noodid, öeldes: “Õpi selgeks.” Teist korda nägin teda umbes pool aastat hiljem, kui ta küsis: “Kas on selge?” Vastasin eitavalt ja palusin ennast estraadi-kitarri üle kanda.
Aga asjast. Minu ema oli ja on praegugi ballettmeister (kõige kohutavam pealkiri, mis ma saaksin memuaaridele panna, oleks vist “Ballettmeistri poja pihtimus” või “Elu ballettmeistri pojana”) ja kuna ta oli pidevalt sõidus, siis oli vaja kedagi, kes poiste, see tähendab minu ja minu kuus aastat noorema venna järele vaataks. Sisuliselt olid meil teenijad. Tavalised pensionieas vanad naised, kes said elamiseks ühe toa ja ema vist maksis ka midagi. Naisterahvastest saaks eraldi raamatu: ühel oli jutupidamatus, teine oli sadist ning kolmas pani pihta lauahõbeda ja koera. Mina kutsusin neid nende reeglipäraselt halva iseloomu tõttu hitchcock’ideks.
Ilmselgelt oli mul koolis distsipliiniga probleeme. Selle asemel, et minna kooli ja õppida, läksin kohvikusse Moskva, mis asus sealsamas Otsa-kooli kõrval ja jaurasin endast vanemate punkarite ja teiste poistega. Jõime muidugi palju.
Allan Vainola, Rainer Jancis ja Ilmo Müürmann, 1990. Foto: Toomas Tikenberg
Ilmo oli silmatorkavalt suure ninaga sell. Tihti jõi ta kohvik Moskva all baaris kohvi. Tundidest luuse tehes ja aega parajaks lüües õnnestus mul temaga sõbruneda. Ilmo muutis eriti huvitavaks aspekt, et ta töötas parasjagu hullumajas sanitarina ning tal oli seljataga pikk laibakuuri karjäär. Kui järjekordne vanamutt oli sule sappa saanud, tutvustasin teda emale hitchcock’i kandidaadina. Ilmo tuli kohtumisele ja esitles ennast rusikaga vastu rinda lüües: “Winnetou!” Sellega oli asi otsustatud. Sain nüüd ema ära olles punkaritega prallet panna ja terroriseerida sellega oma väiksemat venda. Ilmo suri 1993. aastal, istudes autos, mille roolis oli purjus Ard Frey. Viimane oli selle ostnud varastatud raha eest Soomest. Sõit oli alguse saanud kohvik Pegasuse eest. Hotell Tallinna ette jõudes pidas miilits nad kinni ja Ard Frey, kellel parasjagu rahaprobleeme ei olnud, maksis mendid kinni. Vaid paarsada meetrit hiljem panid nad viadukti juures kabelimatsu. Ellu jäi vaid juhi kõrval istunud Ave. Ard oli küll aferist, ent siiski peen, haritud ja intelligentne tüüp, kes hoidis oma väheseid sõpru väga. Sellest autoõnnetusest olen kirjutanud ka ühe instrumentaalloo – “Ainult rottidele” kasseti intro “Hukkusid autoõnnetusel”.
Allan Vainola oli Ilmo sõber ning Ilmo oli mulle korduvalt rääkinud, kui hästi Allan laulab. Tekkis mõte Allan oma bändi meelitada nüüd, mil Ükskõik oli traagiliselt lagunenud ning mina üksinda ansambli nime ja viie looga. Olles suutnud Ilmot pärast korduvaid katseid veenda kaasama Allanit meie joomingutesse, saigi lõpuks kaup tehtud ning Allan nõustus proovima. Kui ma meie esimest Linnahallis tehtud lindistust Ilmole mängisin, nentis ta vokaali silmas pidades, et “Kõlab nagu Trubetsky,” kusjuures Allan Vainola ja Tõnu Trubetsky ei tundnud tol ajal teineteist. Veel vähem oleks Allanile meeldinud, et teda Trubetskyga võrreldakse, kuigi see oli ainus kord, mil kuulsin teda Tõnuga võrreldavat. Muidu kiputi teda ikka Henry Laksi või Urmas Alenderiga seostama. Inimesed seostavad paraku ikka asju endale teadaolevatega. Nii võrreldi omal ajal ka Metro Luminali U2-ga – kust otsast?!
Allan Vainola Viru hotellis 90-ndate alguses. Foto: Hele-Mai Alamaa
Sel ajal Allan ise väga palju lugusid ei kirjutanud. Kuigi jah, näiteks “Sulle” albumilt “Coca Cola” on tema lugu, vaatamata sellele, et mina arranžeerisin selle kitarrikajadega täiesti mingiks uueks asjaks. Allan veenis mind ka mõningaid lugusid Ükskõige repertuaarist üle võtma. Nii on näiteks lood “Ta pilgus”, “Kusagil” (lindistamata) ja “Öised sõnad” Ükskõige repertuaarist. Asusime uuesti meeskonda komplekteerima.
Esimene kontsert oligi meil juba samal, 1987. aasta sügisel