ei olnud. Mu Anapas kasvanud ema ei tahtnud eriti Baltikumi sõita, kuid suunamine …
Juhtus nii, et minu elu esimese aasta veetis pere Anapas, siis mõne aasta Keila ühiselamus, hiljem Tallinnas Lasnamäel. Pärast Eestisse tulekut käisime suviti vanaema juures Anapas. Kuigi minu lapsepõlve Anapat loeti linnaks, oli selles säilinud palju külalikku. Suuremate tänavate ääres seisid reas väikesed helgeks lubjatud kivimajad. Igal majal oli oma aed, mis oli tihedalt viinapuid täis kasvanud. Aknast aga vaatasid sisse roosipõõsad, veidralt väändunud tüvede ja joovastavalt lõhnavate õitega. Meie maja kõrval heitis oma vilju maha jämedatüveline metsik aprikoosipuu, žerdelja. Mahakukkunud aprikoose ei vaevunud keegi üles korjama, söödi vaid neid, mis olid puus. Pirnid, õunad, virsikud, küdooniad, kirsid – kõik kasvasid meie õuel. Arbuus löödi põlvega puruks ning söödi vaid magusat keskosa.
Maja, mis asus viie- kuni kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel Musta mere järsust kaldast, ehitas kunagi oma kätega minu kasakast vanaisa Ivan. Ma ei ole oma vanaisa kunagi näinud. Ta hukkus autoõnnetuses käänulisel mägiteel. Minu ema oli siis kuueaastane. Aga vanaema Ljuba oli mulle väga lähedane. Aastaid hiljem rääkisid vanemad mulle, et vanaema mängis minuga nii, nagu olnuks ta niisama vana kui mina. Minu enda mälestus vanaemast on peidus ühes teistsuguses lauses. Kui miski või keegi, nagu mulle tundus, oli mulle liiga teinud, siis lausus sõda näinud vanaema alati: „Kõik ümberringi on fašistid, ainult sina oled hea.” On selge, et fašistide all ei peetud silmas üldse mitte sakslasi. Aga minu sünnipäevaks juuli keskel tegi kondiitrist vanaema alati valgete luikedega tordi, jättes roosa, helesinise ja šokolaadikreemi ülejäägi eraldi lastetaldrikule.
Elu viimastel aastatel oli vanaema haige. Tal oli verevähk. Kõik teadsid, et selle diagnoosi juurde käib märge saatuslik, kuid see saatuslik jõuab alati kätte ootamatult. Minule jäi vanaemast mälestuseks massiivne kuldsõrmus. Ilmselt kavatses ta selle anda mulle siis, kui ma saan täisealiseks. Ja temale pidi minu poolt jääma kaart „Õnnitlen juubeli puhul!”, mille ma valisin välja tema 60. sünnipäevaks. Aga ei jäänud – vanaema suri 59-aastasena. Sellel hetkel olin mina kaheksa.
Pärast vanaema surma ei olnud meil Anapasse enam kellegi juurde sõita. Muidugi, sinna jäi palju sugulasi, kuid seda kõige-kõigemat, kelle juurde, kelle pärast sõita, enam ei olnud.
TUULEST TOODUD PEREDE LUGUDE TÕTTU kärises Lasnamäe õmblustest. Igaühel, nagu laulis luuraja Stirlitz toonases populaarses teleseriaalis „Seitseteist kevadist hetke”, on kusagil kaugel, väga kaugel praegu soe, nagu lapsepõlves, soe … ja selles lapsepõlves oma vanaema. Selles mõttes ei olnud keegi meist, meie hoovi lastest, originaalne.
Minnesota Ülikooli bioloog ja professor Paul Myers, üks populaarsemaid blogijaid teadlaste seas, selgitab paljut maailma korralduses tavalisuse printsiibiga. Selle printsiibi olemus seisneb selles, et sina, inimene, ei ole eriline, universum ei pöörle sinu ümber, sul ei ole sellel planeedil privilegeeritud seisundit, sinu riik ei ole jumaliku loomingu kroon ning isegi sinu olemasolu ei ole määratletud armutu ja ettemääratud faatumiga. Universumile on võõras nii kuritahtlikkus kui ka heasoovlikkus, kuid sellele vaatamata on kõik olemasolev allutatud reeglitele. Ainult et need reeglid ei käi konkreetselt sinu kohta. Ateisti nukker teooria langetab maailma enesekesksuse kohta karmi otsuse.
Lasnamäe tavalisuse originaalsus seisneb selles, et tegelikult on siia sattunute lood enamasti sarnased. Võimalik, et just sellepärast hakkavad need, kes on Lasnamäel üles kasvanud, kusagil 10–15 aastat hiljem nimme rõhutama pooleldi unustatud juurteni viivaid peeneid niidikesi – vaidlema vastu oma lasnamäelisele tavalisusele.
„STOPP, MAA!” Kuuldu oli nii ootamatu, et ma oleksin pingilt peaaegu maha kukkunud. Minust viie meetri kaugusel laste mänguväljakul mängisid minu väike tütar ja mu ema, tema vanaema. Ja nende lähedal mängisid teismelised tüdrukud kulli. „Stopp, maa!” kordas üks neist nõudlikult. Uskumatu, siiamaani mängitakse! „Stopp, maa!” on selline mäng, kus võib liikuda ükskõik mida mööda, kuid maad puudutamata. „Pidaja” peab teisi püüdma. Aga kui sa astud kogemata maha, siis „peatab pidaja maa” ja sa oled automaatselt kinni püütud.
Minu vanaema surmaga toimus meie peres „Stopp, maa!” – peaaegu kogu järgnev aastakümme möödus meie jaoks ilma Anapata.
LUGU SELLEST, KUIDAS EESTLANNA ÕPPIS NAABREID TUNDMA
„NEED ON MINU NAABRID”. Eve istus põrandal ja lappas fotosid, võttis need pihku nagu jahtunud tuha ja heitis eemale. „Ma ei tea nendest inimestest mitte midagi,” mõtiskles naine. „Kuigi ei, tegelikult tean küll. Täna näiteks sain teada, et ühel naabril on koer, kelle nimi on Stjopuška.”
Aga lugu ise oli selline. Eve, Eesti soost naisterahvas, kes elatus edukalt oma loomingust, mõtles paar sekundit ja vajutas siis liftinupule. Ta elas üheksandal. Š-š-š-h-hhh, lifti uksed avanesid ja naine astus sammu edasi. Põrand jalge all jõnksatas ebameeldivalt, kuid harjumuspäraselt. Ja siis tormas lifti väike koer. H-h-š-š-ššš, lifti uksed sulgusid. „Kahekesi liftis, kui koerast ka rääkida,” muigas Eve endamisi. Tema loomingulise mõtiskluse katkestas terav metalne kriiksatus, lift vappus korra ja tuli kustus. See ei olnud tal esimene kord lifti kinni jääda. Kõige rohkem hirmutas Evet mõte, et tal tuleb siin korruste vahel paar tundi kindlasti kükitada. Pimedust ta ei kartnud. Kuid nagu selgus, kartis pimedust kohutavalt koer ning andis sellest viivitamatult ka teada. Krants niutsus ühtaegu haledasti ja valjult. Ei möödunud minutitki, kui teiselt poolt kinnikiilunud uksi kostis summutatud hädaldamine: „Stjopuška, issand jumal! Stjopuška on liftis kinni! Stjopuška tuleb kohe ära päästa!” Algas tormiline koera päästeoperatsioon. Mingite metallvarraste abil kangutati lifti uksed laiali ja koer sööstis joonelt oma päästjaid üle lakkuma.
Jääb teadmata, kui kaua Evel oleks tulnud liftis passida, kui poleks olnud Stjopuška klaustrofoobiat. Sest päästeti ju ilmselgelt koera.
PUNASEKS VÄRVITUD JUUSTEGA KUNSTNIKU elus oli Lasnamäe juba teine mägi. Lapsena elas Eve vanalinnas imelist elu. Kui tüdruk sai 14-aastaseks, kolis perekond Mustamäele. Oi, kuidas see teismelisele ei meeldinud, kuidas ta unistas, et pääseb tagasi neilt ära võetud majja! Ning ta nägi isegi unes, et pöördub vanasse koju, kõnnib mööda tuttavaid tube, avab uksi, ja kus kõik on tuttav, kõik on omal kohal, jälle uks ja teine veel. See unenägu kordus sageli.
„Emm, mis sa arvad, mis värvi juuksed mulle sobiksid?”
Juuksurist ema ei mõelnud hetkegi, vaid vastas: „Punased, tütreke!”
Eve värvis pea punaseks 15-aastasena. Ta pidas seda originaalseks. Eriti koos musta värvi riietega. Kui Eve sai vanemaks, oli tema jaoks suur avastus, et paljud Eesti loomeinimesed kannavad tumedaid riideid ja värvivad pea punaseks. Sestpeale meeldis talle toonitada: „Aga mina tulin punase peale ise!” Seega ikkagi teistest erinev.
Peab ütlema, et nõukogude ajal nägi hea välja see naine, kes oskas kududa ja õmmelda. Eve kandis eranditult endaõmmeldud rõivaid. Kõrged kontsad, alt laienevad pikad seelikud, keemilised lokid – iga päev nagu peol. Moskvas oleks sellise kohta öeldud: stiilne! Tallinnas nägi nii välja lõviosa noortest.
Kui Eve ellu tekkis ametlik abikaasa, olid lähedased väga õnnelikud. Esiteks oli ebastandardse mõttemaailmaga tüdruk nüüd järelevalve all. Ja teiseks sattus Eve mees olema samuti loomeinimene. Järelikult mõistavad teineteist muidu ka.
Kop-kop-kop …
„A-am. Zdrastvuite! Ja vaša sosedka Eve.”
„Ну,” vastati suletud ukse tagant.
„A-a võ tsitali, ja vnizu pismo povesila?”
„Какое письмо?” Uks püsis endiselt kinni.
„Nu u menja takoi projekt. Ja fotografiruju vseh zitelei naševo doma. Mozno ja vas sfotografiruju?”
„Чего-о??”15
1985.