end nende paistel.
Ei teadnud ma ka, et armastus oma lapse vastu on nii mõneski mõttes füüsiline. Et see polegi lihtsalt mäng, kui ema või isa lapse kõhu peale kõdimusisid teeb, vaid see on meie karjuv kehaline vajadus oma suurt armastust väljendada. Et oma lapsele ja koos veedetud hetkedele tagasi mõtlemine õhtul enne magamajäämist on umbes samasugune tunne nagu vaba ja vallalise eluperioodil oli meeldivate noormeeste meenutamine.
(Aastaid hiljem. Jään selle mõtte juures toppama. Jah, ma ikkagi olen neisse armunud, aga kui keeruline on see vahetevahel olnud. Kõik need tujud ja tülitsemised… Aga mitte ealeski ei sooviks ma, et laps jääkski igaveseks mu lemmikvanusesse, kaheaastaseks. Kord soovis seda üks mu kolleeg naljatoonil ja mul käis värin kehast läbi. Ebausk! Ei, las nad kasvavad, las jõuavad hullu puberteeti ja las see armastus muudab oma vorme, ära ei kao ta kunagi.)
“Miks te ei helistanud, et hiljemaks jääte?” Elasime toona koos mu poiss-sõbra emaga, kes oli meile kool-töö-lõbu-elustiili kõrval koduhaldjaks. “Söök on nüüd täiesti jahtunud!” heitis ta solvunult.
Ma ei saanud sellest aru. Miks ta peab vimma kiskuma? Meile sobib kergelt üles soojendatud toit sama hästi kui äsja valminu!
Siis ei saanud ma sellest aru, mida tähendab juba keskhommikul õhtusööki plaanida ning kana sügavkülmast välja võtta. Pärastlõunal aga retsept peas läbi mängida ja rihtida kõik selleks ajaks, kui teinepool on lubanud koju tulla. Kaaslaseks pinge ja ootusärevus, mitte liiga suur, aga kindlalt tunnetav. Ning loomulikult lähevadki mõned toidud, näiteks kana-pajarooga ümbritsev jahukaste, seistes ja soojendades halvemaks! Nüüd ma tean seda, nii nagu nüüd on mul siitpoolt vaadates hoopis selgem pilt koduperenaise elust. Mida tähendab igaks õhtuks süüa teha (ja üle elada mehe hilinemised), lapseasjad iga päev umbes kakskümmend korda kastidesse ja sahtlitesse tagasi toppida (et ta saaks need uuesti välja visata), mismoodi ajapikku tekib professionaalne vilumus näiteks rabeleva lapse kiirel riietamisel või trajektoor tolmuvõtmiseks…
(Aastaid hiljem ütlen: see on alati raske. On olnud perioode, kus mulle on tundunud lihtsam kõike ise teha. Ja siis olen aru saanud, et pean oma mugavustsoonist välja murdma ja esiteks kasvavate laste kallal naagutama, kuni nad ise koristama asuvad, ja teiseks otsima abi koristamises, lapsehoius, isegi toidutegemises… Ilmselt on see ka järgmise saladuse võti.)
Ellen Niit. Tema on see sümbol, kes aitab mul päevadest tõhusamalt läbi minna. Mäletan oma intervjuud temaga ning ta rahuliku, malbe tooniga sedastatud lauset: “Laste ema saab oma kirjatööd teha, nagu talumees vihmade vahel heinatööd teeb – kui sul on viis minutit, siis kasutad ära need minutid.”
Nüüd ma saan aru, et ta rääkis tõepoolest viiest minutist, see polnudki kirjanduslik metafoor.
Imetlen laste ja majapidamise kõrvalt ennast teostada suutvaid naisi üha enam, mida kaugemale ma oma emaks olemisega jõuan. Varem tundus, et koduperenaistel on igas päevas mitme tunni jagu vaba aega. Reaalsus on, et need augud ongi viie minuti pikkused! Kuidas jaksab näiteks Kati Murutar oma lastekarja ja majapidamise kõrvalt veel kirjutada? Kuidas Ellen Niit seda oma jõnglaste kõrvalt jaksas?
Vastus on lihtne. Ainult siis, kui sa õpid viieminutilise pausi tekkides seda tõhusalt täitma, mitte end niisama pikali viskama.
Ning nüüd ma tean, kui raske see on.
(Ja kümme aastat hiljem küsitakse minult: “Kuidas sina jõuad?“ Mul ei ole muud vastust kui otsida enda seest tasakaalu, igal hommikul uuesti, ja küll siis ikka jõuab: olla nii naine, ema, kui ennast teostav inimhing.)
Haigustest ja hirmust
Kas teie mäletate oma esimest hirmu?
Ma suudan just nagu seda puudutada… siis, kui ma olen higiste linade vahel palavikus ja poolunes. Võibolla on see kõik väljamõeldis ja ma ei puuduta mitte midagi. Aga mulle tundub, et ma mäletan. Ei tea, kui ammusest ajast on see mälestus.
See on igatsus ema järele, hirm olla üksi.
Sama hästi võikski seda lugu alustada algusest. Kuidas kaks Nõukogude Eesti koolinoort hakkasid kurameerima ja neiu jäi käima peale. Ega jätnud keegi oma kooli pooleli ja vanavanemad panid oma toetava õla noore abielu alla, kõik olid tublid ja kõik said hakkama.
Niisugused lood on ju nii tavalised.
Möödunud sügisel tegin ma tundide kaupa meenutusintervjuusid papa ja mammaga. Istusime sealsamas toas ahju juures, kust mu ema sünnitama läks ja kus ma elasin oma esimesed kaks eluaastat. Ja kust emaisa läksid ikka ära, poole nädala kaupa ülikooli.
Muidugi ei saa ma seda teadlikult mäletada.
Aga kui ma seal papa ja mammaga rääkisin, tuli mulle peale selline enesehaletsuslik déjà-vu ja ma puudutasin korraks seda palavikkude ja higiste linade üksildustunnet.
“Ja Aime, see tähendab ema, jäi sul sünnitusmajas haigeks, korjas endale rinnapõletiku pisiku külge,” rääkis papa. “Seda sa ikka vist tead ka?”
Võibolla oli mulle seda kunagi räägitud, aga sel juhul enne, kui ma ise lapse sain ja põhjalikumalt seda elu osa tunnetasin.
Papa jätkas: “Tal läksid rinnad paiste, tõusis kõrge palavik ja ta viidi teise haiglasse – peaaegu kohe pärast seda, kui te koju saite.”
“Aga mina?”
“No sina jäid meiega.”
“Kui vana ma siis olin?”
“No nädal…”
Kuulasin, selg vastu ahju, vanaema ja vanaisa toas keset tuttavaid lõhnu. See ahi on üks minu esimesi mälestusi.
“Siis sai suvi läbi, Aime sai haiglast välja ja te elasite siinsamas tagatoas. Aga siis algas jälle kool…”
Arvutus näitab, et kui mina sündisin juuli lõpus ja ema kohe uuesti haiglasse viidi, siis jäi sinna vahele paar nädalat, kus see väike lapsuke sai oma emaga segamatult olla. Enne, kui 1. septembrist Tallinna ja kooli vahet sõit peale hakkas.
“Miks ta akadeemilist ei võtnud?” küsisin ma sel sügisel papalt.
“Eks ta pärast ju võttis ka, kui teised lapsed sündisid. Aga alguses oli ta nii kange ja tubli, et tahtis ikka edasi õppida, ei tahtnud teistest maha jääda.”
Papa vist hakkas tundma, et ma suplen enesehaletsuse laine sees. Ja kiitis kohe sinna peale, kui tublisti isa kudus mulle vesti ja pesi mähkmeid ja ema muudkui rääkis minuga.
“Ja sul oli meiega ka tore, kui nemad ära olid! Magasid vahel meie kaisus ja… Minul tuli otsa neeruoperatsioon ja sinine leht… Kahekesti me sinuga siin olime enamuse aja, kui teised tööl ja koolis olid…”
Vist umbes esimese eluaasta lõpuks oli mul tekkinud astmaatiline bronhiit, “no läksid näost siniseks, ei saanud hingata”, kirjeldab papa. “Siis tuli sulle kiiresti rohtu anda…”
Võibolla on see sügavalt mälupõhjast paistev hirm ja higised linad pärit just sellest ajast.
Perelegendina tean ma peast, et “eriti hull oli su astma kaheaastaselt, siis olid sa hapniku all”.
Ma ei teagi, mis see “hapniku all” täpselt tähendab, ju ma sain kusagil haiglas hapnikumaski.
Haiglaid on mu lapsepõlvemälestustes palju. Enamik neid mälestusi on ilusad või üleannetud.
Kuidas mind ei lastud õue ja vahtisin akna peal. Kuidas ma siis lugesin ühte raamatut jälle üle, ja igavusest võtsin pliiatsi ja tõmbasin tähti alla, et raamatu sees oleks peidus üks teine lugu, salakirjas, minu enda tehtud lugu. Raamat kuulus haiglale. Kirjutasin tiitellehele pisikese viite ja lootsin, et keegi varsti, kui mina olen ära läinud, leiab selle raamatu ja loeb mu salajuttu.
Kuidas oli üks patsiga tüdruk mu kõrvalvoodis, kelle nimi oli Mirell, ja ma olin kade, et minul nii ilusat nime pole. Mirell läks varsti minema ja siis minagi, kõik need haiglasuhted olid põgusad ja õpetasid seda, et liialt kiinduda