enne täiskasvanuikka jõudmist õppisin suhtlema isikupäratul viisil, mis ei nõudnud minult eneses toimuva paljastamist. Kui ma kohtasin inimesi või käitumisviise, kes või mis mulle ei meeldinud või arusaamatuks jäid, reageerisin sellele valesti tegemise terminites. Kui õpetaja andis mulle ülesande, mida ma ei tahtnud teha, oli ta “õel” või “mõistmatu”. Kui keegi liikluses mulle ette sõitis, oli minu reaktsiooniks: “Kuradi idioot!” Kui me räägime sellises keeles, siis suhtleme ja mõtleme sõnadega, mis ütlevad, et teised eksivad, käitudes mingil kindlal viisil, või vahetevahel sedagi, mis on valesti meie endaga, et me ei saa aru või ei reageeri just nii, nagu tahaksime. Meie tähelepanu on keskendunud pigem eksimuse taseme analüüsimisele ja piiritlemisele kui sellele, mida meie ja teised vajame, kuid ei saa. Seega, kui minu partner leiab, et ta vajab minult rohkem lähedust, siis on ta “puudustkannatav ja sõltuv”, aga kui mina vajan temalt rohkem lähedust, siis on ta “eemalehoidev ja tundetu”. Kui mu kolleeg on minust rohkem detailidest huvitatud, siis on ta “noriv ja ennast pealesuruv”. Teisalt, kui mina olen kolleegist rohkem detailidest huvitatud, siis on ta “lohakas ja ebakorrektne”.
Teiste analüüsimine on tegelikult meie enda vajaduste ja väärtuste väljendus.
Mina usun, et kogu säärane teiste inimeste analüüsimine on meie enda väärtushinnangute ja vajaduste traagiline väljendus. Traagiline seetõttu, et kui me oma väärtusi ja vajadusi sel viisil väljendame, tugevdame oma kaitsehoiakuid ja vastupanu nendesamade inimeste hulgas, kelle käitumine meile muret valmistab. Ja kui nad isegi käituvad ja tegutsevad vastavalt meie väärtushinnangutele, sest nõustuvad meie analüüsiga, teevad nad seda tõenäoliselt ajendatuna hirmust, süü- või häbitundest.
Me kõik maksame kallist hinda, kui inimesed ei vasta meie väärtushinnangutele ja vajadustele mitte soovist südamest anda, vaid ajendatuna süütunnetest, hirmust ja häbist. Varem või hiljem saame me tunda nende inimeste hea tahte kahanemist, kes nõustuvad meie väärtustega kas välise või seesmise sunduse tõttu. Ka need, kes kuuletuvad meile süütundest, häbist või hirmust, maksavad emotsionaalset hinda, kuna tunnevad seetõttu tõenäoliselt salaviha ja meelepaha ning kogevad enesehinnangu langust. Veelgi enam, kui kedagi kannustab meiega suhtlema üks neist tunnetest, väheneb meie jaoks tõenäosus, et ta reageerib tulevikus meie vajadustele ja tunnetele kaastundlikult.
Siinkohal on väga oluline mitte segi ajada moraalseid hinnanguid ja väärtushinnanguid. Kõigil meil on omad väärtushinnangud, mis tulenevad sellest, mida me elus väärtustame, näiteks võime me väärtustada ausust, vabadust või rahu. Väärtushinnangud peegeldavad meie uskumusi sellest, kuidas on parem oma elu elada. Moraalsed hinnangud on need, mida me anname inimestele, meie väärtushinnangutega ühitamatule käitumisele jne. “Vägivald on halb. Inimesed, kes teisi tapavad, on kurjad.” Kui meid oleks kasvatatud suhtlema keeles, mis hõlbustab kaastunde väljendamist, oleksime õppinud oma tundeid ja väärtushinnanguid selgelt sõnastama, mitte väärusele viitama, kui neile ei ole vastatud. Näiteks selle asemel, et öelda: “Vägivald on halb,” võiksime öelda: “Mind hirmutab vägivalla kasutamine konfliktide lahendamisel,” või “Mina väärtustan inimestevaheliste konfliktide lahendamist teistsuguste vahendite abil.”
Inimeste liigitamine ja arvustamine soodustavad vägivalda.
Keele ja vägivalla vaheline suhe on Colorado ülikooli psühholoogiaprofessori O. J. Harvey uurimisteema. Ta võttis juhuslikke lõike paljude erinevate maade kirjandusest ja kandis tabelisse sõnad, mis liigitavad ja arvustavad inimesi. Tema uuring näitab selliste sõnade sagedase kasutamise ja vägivallajuhtumite vahelist kõrget korrelatsiooni. Mind ei üllata, et kultuurides, kus inimesed mõtlevad inimvajaduste terminites, on oluliselt vähem vägivalda kui kultuurides, kus üksteist sildistatakse “heaks” ja “halvaks” ning usutakse, et “halvad” on ära teeninud karistuse. 75 % Ameerika televisiooniprogrammides, mis antakse eetrisse ajal, kui lapsed kõige tõenäolisemalt telerit vaatavad, filmikangelane kas tapab või peksab inimesi. Selline vägivald on tavaliselt filmi kõrgpunktiks. Vaatajad, kes usuvad, et halvad vajavad karistamist, naudivad neid filme.
Vägivald – verbaalne, psühholoogiline, füüsiline, nii perekonnaliikmete, hõimude kui ka rahvaste vaheline – põhineb suuresti või isegi täielikult mõtteviisil, mis omistab konflikti põhjuse oma vaenlase väärusele, ja sellele vastaval suutmatusel mõelda iseendast või teistest haavatavuse kontekstis – mida teine võib tunda, karta, igatseda, millest puudust tunda jne. Me nägime seda ohtlikku mõtteviisi külma sõja ajal. Meie juhid vaatlesid Venemaad kui “kurjuse impeeriumit”, mis oli nõuks võtnud hävitada ameerikaliku elustiili. Venemaa juhid viitasid ameeriklastele kui “imperialistlikele rõhujatele”, kes üritasid neid orjastada. Kumbki osapool ei tunnistanud selliste siltide taga peituvat hirmu.
Võrdlemine
Veel üheks hinnangulisuse vormiks on võrdlused. Oma raamatus “Kuidas ennast õnnetuks teha” (How to Make Yourself Miserable), näitab Dan Greenberg huumori abil seda salakavalat mõju, mida meile avaldab võrdlev mõtlemine. Ta soovitab lugejatel õppida ennast teiste inimestega võrdlema, kui nad tahavad oma elu väga õnnetuks muuta. Nendele, kelle jaoks see on tundmatu tegevus, pakub ta välja mõned harjutused. Esimeses harjutustes näitab ta täispikkuses pilte mehest ja naisest, kes esindavad tänapäevaste meediastandardite järgi ideaalset füüsilist ilu. Lugejaid kästakse mõõta oma keha, võrrelda seda pildil olevate supereksemplaridega ja hetkeks mõtelda nende erinevuste üle.
Võrdlemine on üks hinnangu andmise vorm.
See ülesanne annab lubatud tulemuse, me hakkame ennast näruselt tundma, kui tegeleme selle võrdlusega. Kui meile tundub, et enam depressiivsemaks muutuda ei saa, keerame lehte ja avastame, et esimene ülesanne oli vaid soojenduseks. Kuna füüsiline ilu on suhteliselt väline, annab Greenberg meile nüüd võimaluse võrrelda ennast millegagi, mis on oluline – saavutustega. Ta võtab abiks telefoniraamatu, et pakkuda lugejale suvalisi isikuid, kellega ennast võrrelda. Ta väidab, et esimene inimene, kes talle telefoniraamatus silma jäi, on Wolfgang Amadeus Mozart. Greenberg loetleb üles keeled, mida Mozart rääkis, ja tähtsamad heliteosed, mis ta enne teismeliseikka jõudmist loonud oli. Seejärel tuleb lugejal meenutada, mida on tema käesolevaks hetkeks saavutanud, ja võrrelda oma saavutusi sellega, mis Mozart oli kaheteistkümnendaks eluaastaks saavutanud, ning seejärel hetkeks aeg maha võtta ja nende erinevuste üle mõtiskleda.
Isegi lugejad, kes iial ei vabane selle harjutuse enesehävituslikust piinast, võivad aru saada, kui võimsalt selline mõtteviis blokeerib kaastunde nii iseenda kui ka teiste vastu.
Vastutuse eitamine
Teine elust kaugendav suhtlemisviis on vastutuse eitamine. Elust kaugendav suhtlemine ähmastab meie teadlikkust sellest, et igaüks meist on ise vastutav oma mõtete, tunnete ja tegude eest. Levinud väljendi “peab” kasutamine lauses “On kindlad asjad, mida sa pead tegema, meeldib see sulle või mitte!” näitab ilmekalt, kuidas säärane kõnepruuk isikliku vastutuse oma tegude eest varju jätab. Keelend “panema kedagi tundma” lauses “Sa paned mind ennast süüdlasena tundma” on teine näide sellest, kuidas meie kõne aitab eitada vastutust oma isiklike tunnete ja mõtete eest.
Meie keel varjutab teadlikkuse isiklikust vastutusest.
Hannah Arendt tsiteerib oma raamatus “Eichmann Jeruusalemmas”, mis dokumenteerib natsiohvitserist sõjakurjategija Adolph Eichmanni kohtuprotsessi, Eicmanni väidet, et tal ja tema kaasohvitseril oli oma nimetus selle vastutust eitava keelepruugi jaoks, mida nad kasutasid. Nad kutsusid seda amtssprache’ks, mis eesti keelde tõlgituna tähendab kontorikeelt või bürokraatiakeelt. Kui näiteks küsiti, miks nad ühte või teist asja tegid, võis vastus kõlada: “Ma pidin.” Kui oleks küsitud, miks nad “pidid”, siis oleksid nad vastanud: “Käsk tuli kõrgemalt poolt,” “Eeskirjad nägid ette,” või “Selline oli seadus.”
Me eitame vastutust oma tegude eest, kui omistame nende põhjuse:
• ähmastele umbisikulistele jõududele
“Ma koristasin oma toa ära, sest pidin seda tegema.”
• olukorrale,