Sammu võrra maas. Henning Mankell

lahkusid koosolekuruumist. Ann-Britt Höglund võttis ümbriku fotodega, et need sõrmejälgede leidmise lootuses Nybergi kätte viia. Kõigepealt pidi ta neist aga koopiad tegema.

      Wallander läks tualetti ja pissis kaua värvitut pissi. Siis jõi ta söögitoas peaaegu liitri vett.

      Nad olid tööülesanded omavahel ära jaotanud. Wallander pidi küsitlema Eva Hillströmi ja käima veel kord Hedeskogas Sture Björklundi juures. Ta istus oma töölaua taha ja pani käe telefonitorule. Ta otsustas alustada Eva Hillströmist. Eelnevalt ette helistamata. Ann-Britt Höglund koputas uksele ja tõi fotode koopiad. Ta oli noorte fotot suurendanud, nii et nende näod olid nüüd märksa selgemini näha.

      Kell oli kaksteist, kui Wallander politseimajast lahkus. Valvelauas kuulis ta kedagi ütlemas, et väljas on kakskümmend kolm kraadi sooja. Enne autosse istumist võttis ta jaki seljast.

      Eva Hillström elas Körlingsvägenil, linna idaservas. Wallander parkis auto värava ette. Maja oli väga suur, ehitatud millalgi sajandi alguses, maja ümber oli hoolitsetud aed. Wallander läks ukse juurde ja vajutas kellanuppu. Eva Hillström tuli avama. Ta ehmus, kui Wallanderi ära tundis.

      „Midagi ei ole juhtunud,” ütles Wallander, et naine ei arvaks halvimat. „Mul on veel mõned küsimused.”

      Eva Hillström lasi ta suurde esikusse. Seal lõhnas tugevasti puhastusvahendi järele. Eva Hillströmil olid seljas treeningriided. Ta oli paljajalu. Ta vaatas Wallanderile närviliselt vilavate silmadega otsa.

      „Loodetavasti ma ei tulnud ebasobival ajal,” ütles Wallander.

      Naine pomises midagi arusaamatut. Wallander järgnes talle avarasse elutuppa. Mööbel ja pildid näisid olevat kallihinnalised. Perekond Hillström oli ilmselt heal järjel. Wallander istus kuulekalt talle osutatud kohale diivanil.

      „Kas võin teile midagi pakkuda?” küsis naine.

      Wallander raputas pead. Tal oli janu. Aga miskipärast ta ei tahtnud klaasi vett küsida.

      Eva Hillström toetus tooliservale. Wallanderil tekkis veider tunne, et naine oli nagu stardijoonel pauku ootav jooksja. Wallander võttis taskust fotode koopiad ja sirutas portreepildi ette. Naine heitis sellele kiire pilgu ja vaatas siis talle küsivalt otsa.

      „Kes see on?”

      „Te ei tunne teda?”

      „Kas tal on midagi Astridiga pistmist?”

      Naise hääletoon oli agressiivne. Wallander mõistis, et peab väga otsustavalt käituma.

      „Politsei peab vahel rutiinseid küsimusi esitama,” ütles ta. „Vaadake seda fotot. Mind huvitab, kas te tunnete seda naist?”

      „Kes see on?”

      „Vastake mu küsimusele.”

      „Ma pole seda naist kunagi varem näinud.”

      „Siis jätame selle sinnapaika.”

      Eva Hillström tahtis just veel midagi küsida, kui Wallander andis talle teise foto koopia. Naine heitis sellele kiire pilgu. Siis kargas püsti, nagu oleks stardipauk antud, ja lahkus toast. Umbes minuti pärast tuli ta üllatunud Wallanderi juurde tagasi. Ulatas talle ühe foto.

      „Originaal on ikka parem kui koopia,” ütles ta.

      Wallander vaatas pilti. See oli sama, mille koopia ta just naisele oli andnud, sama, mille ta oli leidnud Svedbergi kodust.

      Otsekohe tundis ta, et nüüd läheneb ta millelegi olulisele.

      „Rääkige sellest fotost,” ütles ta. „Millal see tehtud on? Kes on need teised noored?”

      „Kus see tehtud on, seda ma ei tea. Kusagil Österlenil. Võib-olla Brösarpi küngastel. Sain selle Astridilt.”

      „Millal see tehtud on?”

      „Eelmisel suvel. 1. juulil. Magnuse sünnipäeval.”

      „Magnuse?”

      Naine näitas sõrmega. Magnus oli pildil see poiss, kes fotograafile midagi hüüdis. Wallanderil oli ometi kord märkmeplokk kaasas.

      „Mis selle Magnuse perekonnanimi on?”

      „Holmgren. Ta elab Trelleborgis.”

      „Ja ülejäänud?”

      Wallander kirjutas nimed ja aadressid üles. Tal tekkis kohe uus küsimus.

      „Kes pildistas?”

      „Astridil on taimeriga fotokas.”

      „Nii et see on Astridi tehtud pilt?”

      „Ma ju just ütlesin, et tema fotoaparaadil on taimer!”

      Wallander läks edasi.

      „See on sünnipäevapidu. Magnuse sünnipäev. Aga nad on kostümeeritud.”

      „Neil oli selline komme. Ma ei näe selles midagi imelikku.”

      „Mina ka mitte. Aga ma pean siiski küsima.”